Eile läks tuju märgatavalt paremaks, kui sain õhtul juuksurisse tukka lõikama (see kindlasti ka aitas kaasa kehvale meeleolule, et mu peegelpilt ei meeldinud mulle), trenni ning pärast kohvikusse lugema. Trenn tundub alati hea mõte olevat, isegi siis, kui pole enne kindel, kui palju sul just selleks energiat on. Tavaliselt liigutades tulebki energia ning siis on pärast kokkuvõttes hoopis särtsakam olla! Mina olin küll nagu uus inimene eile õhtul.
Kaur läheb aina humoorikamaks. Temast on näha, et ta kohe on naljakas poiss. Andsin talle ühe tassi mängida, millest mul kahju ei ole, ja ta hakkas innukalt sinna oma klotse toppima ja veejoomist imiteerima. Muudkui jõi ja tegi seda häält, mida ta tavaliselt suuremaid sõõme vett juues teeb: nagu teiegi teete, kui palaval suvepäeval terve klaasi vett korraga joote. Selline rahulolev mörin. Tundub, et Kaur oli enda mörinat kogu aeg vaid efekti pärast teinud, kui kuiva klotsi juues sama tegi :D Siis jäi talle see klots vahepeal otsapidi suhu, kui ta tassi langetas, mispeale ta mulle eriti armsa totu ilmega otsa vaatas.
Talle meeldib ka endiselt väga mängida, et ei taha õuekombesse riietuma tulla, kuigi ma tean, kui väga ta tegelikult õue tahab. Istun mina jälle kombega maha ja kutsun teda enda juurde. Kaur asjatab parajasti köögilaua all ja jääb mind paksu lauajala tagant piiluma, ühelt poolt ja teiselt poolt, endal silmad säramas. No tule, Kaur! kutsun ma. Siis ajab Kaur end püsti, selleks et minust ohutult kauguselt mööda marssida ja itsitada. Kaur, tule emme juurde nüüd! Kaur keerab selja ja hakkab tagurdama minu poole, kas kõndides või käputades. Ühtmoodi naljakas on see alati. Ta jääb alati jälle ohutusse kaugusse pidama ja kiirustab esipidi jälle minema, kuni ma tavaliselt ise lähemale tulen ja ta järgmiselt tagurdamiselt ootamatult kinni kraban.
Kui mina oma saapaid jalga panen, näitab Kaur ka oma kingade poole ja häälitseb, öeldes, et tema tahab enda omi ka! Ta on oma jalanõude hirmust ilusti üle saanud. Samuti ei karda ta enam käsitolmuimejat, vaid tuleb ligi, püüab ise käega kaasa teha ega karju üldse, kui vallatu tolmuimeja ka tema kõhtu või jalakesi natuke puhastab.
Kaur heidab ka kümme korda päevas pikali nagu väike põrnikas ja hakkab jalgadega vehkima, jälle silmad säramas, sest tavaliselt ma tulen ja hakkan teda sasima, musitama ja kallistama. Mina ju ei jaksa teda nii palju tõsta, vaid minuga saab ta tähelepanu küsida just maha heites. Siis ta kiljub ja naerab ja on lõpmata armas.
Ainult issis on ta ikka väga kinni. Ükspäev olime kõik autos ja issi läks korraks välja, et minu isaga juttu ajada ja ta telefon üle vaadata. Kaur hakkas kohe kõvasti nutma, kuigi ta issit ikka ilusti auto kõrval seismas näha võis. Mina ka kinnitasin, et ei ole midagi ja issi tuleb kohe tagasi, Kauril aga pisarad voolasid ja vaeseke pomises nutu vahele: "Issi..." Õnneks kohe issi naasmisel lakkasid ka pisarad.
Küsisin mehelt, kas ta hakkab seda klammerdumist kunagi taga ka igatsema, kui Kaur juba vanem on. Mees ütles, et tõenäoliselt küll, näiteks siis, kui Kaur on teismeline ja uksi prõmmutab. Nii et tuleb näha ilusat igasugustes hetkedes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar