Dramaatiline algus

Meil on olnud päris dramaatiline algus elule kahe lapsega. Kõigepealt, kuidas Kaur nii suur on? Ta on nii mürakas ja nii raske! Ning ta pea on nii suur. Iti on tema kõrval nii imetilluke! Samas tundub Kaur ka asjalikum kui enne, vahvalt toimetab ringi.

Ta on beebist keskmisel tasemel huvitatud, kogu aeg näitab tema poole näpuga ning kui pääseb, tuleb ligi pai tegema, sikutama või mõnel üksikul juhul ka lööma (tal on suur löömisperiood praegu peal). Kui Iti nutab, siis ka Kaur osutab tema poole ja häälitseb mulle, et vaata, mis seal toimub. Üldiselt nad end üksteisest väga segada ei lase. Kaur eriti õnneks ei ärka, kui Iti teises toas nutab, ja beebi on üldse meister igasugusest mürast läbi magama. Vastsündinud beebidele suhteliselt meeldib mürarikas keskkond ja meie võime Kauriga ringi möllata, muusikat mängida jne ilma et beebi ärkaks. See on mugav. Pealegi me tahamegi väiksemat last harjutada möllu keskel funktsioneerima, et poleks vaja tema magades hiilida ja vaikselt rääkida.

Samal päeval, kui haiglast koju saime, pidi mees minema mõningaid asju ajama. Pani Kauri lõunaunele, mina toitsin diivanil titat, kui korraga keegi uksele koputas. Korduvalt. Pahaselt ajasin end koos lapsega üles ja läksin uksele. Need olid alumised naabrid, teatamas, et neil jälle jookseb laest vett. Oh kurat... Helistasin mehele, kes helistas meie korteriperemehele, kes lubas kohe läbi tulla. Pagana tüütu! Ja see on juba teine kord. Kui tuled haiglast tuttuue lapsega koju, siis paratamatult tahaks ikka, noh...vett kasutada. Kaks last ju kakavad kahe lapse eest. Tahaks teed ja tahaks WC-s käia... Oli meil üldse vaja haiglast ära tulla :D

Ütlesin mehele, et las korteriperemees tuleb ise uksest sisse, ärgu koputagu, ma last toites vastu ei lähe nagunii. Noh, ta koputas, astus küll ise sisse, kuid oli kuidagi nii vali, et Kaur ärkas teises toas. Läksin Itiga tema juurde. Ta vaatas mind segaduses, miks ma kohe teda sülle võtta ei saanud, ja hakkas pahaselt nutma. Iti ka kehvem ei olnud, sest ta söögikord katkestati. Siis oli küll selline flip hetk. Kirjutasin mehele, et ta kohe koju tuleks ja ta õnneks lendas meie juurde. Teises toas siis korteriomanik parandas toru, käies vahetevahel juppe või tööriistu lisaks toomas. Ta eelteismeline tütar tuli talle seltsiks ja Kauriga mängima - nende juures oli Kaur Iti sündimise ajal hoida olnud. Küll see on üks hästikasvatatud tüdruk! Hästi hea eneseväljendusega ja asjalik. Mina muudkui toitsin või niisama hoidsin Itit ning vaatasin, kuidas nad Kauriga mängivad. Tüdruk oli oma tsirkusetrennist kaasa võtnud kurika ning Kaur võttis selle kurika ja kõndis ringi nagu mafiooso.

"Sa oled nii äge!" ütles tüdruk Kaurile ning Kaur kordas: "Äge!" (Täna andis issi Kaurile tassi ette, käskides: "Joo!" ja Kaur ütles talle ka: "Joo!" vastu.)

Õhtuks sai õnneks leke korda ning vesi keerati jälle lahti ning ma sain WC-sse ja pesema minna, mis on alati mugav, kui sa verd jooksed.

Praegu oleme magamisküsimuse lahendanud nii, et meie Itiga magame eestoas ning poisid taga. Õnneks Kaur on need ööd erakordselt hästi maganud, ei ärka, kui Iti vahepeal kurdab. Mul aga oli eilseks juba päris korralik unevõlg tulnud, sest Iti tahab öösel ka hästi palju rinnal olla. Alguse asi, ütlen ma endale. Läheb mööda. Ta hakkab varsti kiiremini ja efektiivsemalt sööma ja mina hakkan rohkem magama.

Kolmapäeval tundsin juba, et olen seekord eriti hästi taastunud. Energiat oli palju. Käisime Itiga esimest korda jalutamas, tassisin rasket poekotti üles jne. Isegi kuidagi imelik polnud või mingit survetunnet allpool nagu peale esimest sünnitust. Neljapäeval aga mees pidi minema töö juurde koosolekule. Ta ei tahtnud, aga minema kahjuks pidi. Siis ma vist veits pingutasin omadega üle, see pool päeva, mis ta ära oli. See oli lihtsalt nii intensiivne. Kui Iti sõi, siis Kauri valvamine - ta tahtis kogu aeg meie juurde diivanile tulla, seal aga diivaniääre lähedale kõõluma minna. Mina aga ei saa teda valvata ega õigel hetkel püüda, beebi samal ajal rinnal. Niisiis hiivasin teda muudkui põrandale ja seletasin, et kahju küll, aga ta ei saa praegu diivanile. Tema siis protesteeris. Lasin tal endale hoopis raamatuid kätte tuua ja lugesin toitmise kõrvalt ette. Ja kui Iti hälli sai panna, siis kogu aeg püüdsin hästi intensiivselt Kauriga ka tegeleda. Mängisime, hüpitasin teda, tegin kõrvalt kodutöid ja süüa. Nüüd tagasi mõeldes pingutasin üle. Nurgavoodi aeg on ikka põhjusega olemas. Aga mul on Kaurist kahju ja ma ei taha, et ta tunneks end kõrvalejäetuna. Teda tõsta ma lähinädalatel siiski enam ei plaani... seda pole mulle ilmselt praegu veel vaja.

Varsti peale mehe kojutulekut hakkas mul paha. Tundsin, kuidas terve kere on hell, olid külmavärinad, lihtsalt nii meeletult külm, et võta sada tekki peale. Tahtsin varakult magama minna, aga Itil oli eile kas kõhuvalu või ei tea mis, aga ta kurtis nii tohutult. Võtsin mehe pealekäimisel kaks paracetamoli sisse, mõneks tunniks hakkas parem, siis lõi jälle suure palaviku üles, 39. Hakkasin ka alakõhus nõrku tuikeid tundma ja ühesõnaga, kujutasin ette, et ma suren ära. Peale sünnitust palavik on ohumärk ja tuleb alati arsti juures üle kontrollida lasta! Ütlesin endale, et hommikul lähen kontrolli, püüame öö kuidagi üle elada. Mees oli karjuva beebiga püstihädas ja ma tundsin, kui närvis ta oli. Mina siis omakorda olin tema peale närvis, et ta väikese lapse peale vihastab. Ise ma aga enam last võtta ei suutnud. Ma ei suutnud seistagi, olin nagu elav laip. Ma lihtsalt keerasin end diivanile magama ja teesklesin, et mind pole olemas. Vahepeal pisarad jooksid, sest ma lihtsalt hakkasin nii kartma, mis minuga toimub!

Igatahes magama ma jäin ja mees tegi beebiga mingeid imetrikke, keeras ta kuidagi tugevasti teki sisse, nii et ta uinus. Tundsin vaid, kuidas ta mulle musi tegi ja magamistuppa läks. Ärkasin kolm tundi hiljem, laps ikka magas. Tema jaoks enneolematu! Ma oleksin pidanud ta juba äratama, et toita, kasvõi oma rindade pärast, aga üks minu põhimõtteid on, et kunagi ei äratata magavat beebit. Mul oli ka endiselt nii halb olla, et tahtsin üle kõige vaid pikali olla. Võtsin uued tabletid sisse ja keerasin magama, endale teki ja kõik pleedid peale kuhjates ja niiimoodi külmetades. Ärkasin üleni higiga kaetult. Ma pole elus niimoodi higistanud, lihtsalt nagu saunas oleks olnud, kõik mu riided olid läbimärjad. Lõpuks tahtis Iti ka rinnale ja see jäi ta ainsaks korraks sel ööl. Edasi magasime kõik nagu miškad poole kaheksani. Appi kuidas mul seda vaja oli! Mees käis vahepeal tagatoast kontrollimas, kas beebi ikka hingab, sest ta oli mures selle vaikuse pärast. Mina ka öösel ikka kuulatasin, kas liigutab ja nohiseb, aga tõesti, äratajat minust pole. Magagu öösel nii pikalt, kui torust tuleb, kui mul ka rinnad tilkuma peaksid :D

Hommikul toitsin lapse ära ja läksin sünnitusmajja, samast uksest sisse, kuhu viie päeva eest sünnitama olin läinud. Kõik olid minuga väga sõbralikud ja lahked. Võeti Covid-test, vereanalüüsid, katsuti rindasid ja minu palvel kontrolliti ka emakat. Emakaga ja muidu privaatosadega oli kõik kombes, rindasid aga käis mul mingi neli eri inimest katsumas:D Neis ei ole punetust ega midagi, aga kahtlemata on need piima täiesti täis. Ja natuke tihkemaid tükke on ka, mis on ka piimasõlmed. Mul soovitati last nii tihti rinnale panna kui saab ning iga söögikorraga mõlemale, mida ma enne iga kord ei teinud. Öeldi, et nemad kahjuks sisse ei näe, kas rindades on mingit põletikku, aga et piimapais võib palavikku kergitada küll. Nad üritasid mind teise haiglasse rindade ultrahelisse ka saata, aga seda arsti polnud kohal, kes ultraheli teeb. Ühesõnaga vähemalt rahustasid nad mind maha ja sain aru, et suremas ma veel pole. Hiljem vereanalüüside asjus helistades sain kuulda, et põletikunäit ikkagi oli kõrgem kui peaks ning peale antibiootikumid - mingid sellised, mida imetamise ajal võib võtta.

Õnneks lapsed tegid sünkroonis ülekahetunnise lõunaune ning sama tegime ka meie mehega. Terve perekond norskas. Mulle kulus see nii ära ning olemine läks juba täitsa inimese omaks. Praegu pole isegi unepuuduse tunnet enam ning palavik on ka praegu läinud. Vaat mis teeb üks öö head und ja pikk lõunauni!

Mees pärast ütles ka, et ta oli öösel kujutlenud, kuidas jääb üksi kahte last kasvatama :D