Jälle on reede, mil mees saab märtsikuus kodunt tööd teha. Käisime Kauriga kenal päikeselisel jalutuskäigul ja maja ette tagasi jõudes helistasin mehele, et kui ta tahab tulla alla appi Kaurile lund tutvustama, siis tehku seda. Mees viskas kotletid ahju ja tuli alla. Kaur sai hiljuti endale õuesaapad ja sellest päevast olen teda tihti peale jalutuskäiku kärus koduni jõudes maja ees lumme ka pannud, et ta tutvuks. Aga ta koledasti kardab. Enamasti klammerdub minu külge ja nutab. Issi oli siis arvanud, et õpetab lapse ise lumeingleid tegema.
Lumeinglitest Kaur eriti midagi head ei arvanud, aga näha oli, et issi juuresolekul kartis palju vähem. Ta on ikka suur issikas meil. Mees pani ta järgmiseks lumele kõndimist harjutama, aga Kaur oli ebalev. Ma ütlesin kõrvalt, et paneme asfaldile! Ilus kevadpäike on kõnniteed juba osalt ära sulatanud. Ja asfaldil oli Kaur kohe väike õnnelik poiss, hakkas tipa-tapa astuma, nägu kõrvuni. Meie muudkui ees imetlesime. Meie poisi esimesed sammud õues! Nüüd ma juba täitsa kujutan ette, et hangime talle traksid, millest saan kinni hoida, ja siis kevadel-suvel jalutame nii, et beebi on kärus ja Kaur saab väljas tatsuda.
Mul on selline õnnetunne sees. Meie asjalik õnnelik väike poiss! Ja kui tore, et nii mehel kui minul on õnnestunud olla kohal kõigi tema tähtsate sammude juures ja neid oma silmaga näha. Esimesed sõnad, esimesed sammud toas ja õues, esimest korda käputamine. Õieti on mees ise nii mõnedki neist verstapostidest ise välja meelitanud.
Ja Kaurike saab nii paljust aru! Üks hommik virgusime vaikselt, mina olin diivanil, kuhu poole öö pealt kolisin, et teisi oma küljekeeramistega mitte äratada. Mees saatis Kauri minu juurde elutuppa, et mine tee emmele pai. Kaur tuligi joostes, tegi mulle oma väikese käega üheainsa pehme pai, ja jooksis issi juurde tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar