Head Eesti filmid

Olen viimasel ajal muudkui kinos käinud, kinos ja kohvikus. Trennis ka ikka 2x nädalas. Tahan võimalikult palju veel väljas käia, kuni saab, enne kui kodusemad kuud tulevad. Sellega seoses olen kinost suht kõik vaadatava ära vaadanud. Eile oleksin ka näiteks läinud, aga polnud enam mitte midagi näha. Minu meelest on seoses Coca Cola Plaza Apolloks saamisega ka kinoseansside valikud vähenenud. Neil on täpselt samad filmid, mis Solarise Apollos, varem tundus, et on ikka rohkem valida. Monopol pole ikka tarbijale hea.

Eesti filmid olen ka usinalt ära kaenud. "Suvitajad" mind pole nii palju huvitanud, et vaatama minna, tundub nagu jant, aga "Taevatrepp" oli täitsa hästi tehtud. Kes tahab alasti Mait Malmstenit näha, see seadku sammud kinno :D Seal oli ka hästi palju ilusaid Tartu-vaateid vanadest majadest. Suve- ja kevadevaateid, nii et suur suveigatsus tekkis. Filmi teema kokkuvõttes jäi mulle natuke segaseks, seda oleks võinud paremini lahti seletada, aga jah, vaadata tasus kindlasti. 

Siis olin ma veel elevil olnud Tanel Toome uue filmi "Viimane vahipost" tuleku üle. Vot see avaldas tõsiselt muljet. Film on täitsa ingliskeelne ja tehtud välismaiste näitlejatega, aga tiim on suures osas Eesti oma, režissöör eestlane ja võttepaigaks Eesti. Päris lahe kujutleda, et see tormine meri, mis on suure osa filmi taustaks, on seesama laht siin Stromkal, minu lähedal. Lihtsalt digitaalselt kustutati Tallinna siluett tagant ära. Film ise oli väga hea, kvaliteetselt tehtud, mingit kodukootud hõngu küll küljes polnud. Täitsa muljetavaldav kõrgema klassi hollywoodikas, arvaks, kui ei teaks Eesti-seoseid. Ja näitlejad olid head ning üllatusi pakkus parajalt. Rõõmsa looga tegu pole, tekitab hinges natuke ängi, aga kõik filmid ei peagi rõõmsad olema. Ma veidi aimasin ka üht üllatust ette, et aga mis siis, kui hoopis tema on kõiges süüdi? Plusspunktid mulle :D

*

Avastasin, et meie voodi on ikka palju mugavam kui see diivan. Et voodis mul ei valuta hommikuks puusad nii kui diivanil. Öösel juba poole kahe paiku jälle Kaurike jauras ja mees käis teda mitu korda plutitamas, ilusti teda tema voodis hoides. Kaur aga avaldas selgelt soovi meie voodisse üle tulla ning kui ma olin korra pissil käinud, avastasin tagasi tulles juba väikese tegelase meie vahelt. Püüdsin korraks pikali heita, aga no ei ole nii olemist: Kaur oli superüleval ja rõõmus, torkas mind näpuga silma ja lalises. Ütlesin mehele, et nüüd mingu tema diivanile ja mina viin Kauri tagasi tema voodisse. Ta ei jää, vastas mees, ta on juba nii üleval. Mees oli väsinud ka, aga ma ei andnud alla, ja nii ta natuke pahaselt oma asjadega teise tuppa kolis. Mina tegin Kaurile korra pai, panin ta pikali ning läksin mõnusasti poistetusse voodisse laiutama. No küll oli mugav. Kaur tegi korra röök! issit lahkumas nähes, aga siis leppis, et kui ainult emme on toas ja seda lemmikkaissu pole üldse pakkumiseski, siis võib ju oma voodisse jääda ka. Natuke jorises veel voodis, vahetevahel käis võresid lõgistamas, aga kuna ta otseselt ei nutnud, vaid rohkem nagu kaeblikult rääkis endamisi, ma ei teinud üldse välja, keerasin selja ja jäin magama. Ma lähen tema juurde alati ainult siis, kui ta otseselt nutab ja kurdab juba. 

Nii jäime me kõik magama ja olime hommikul rõõmsad ka. Kaur on terve pool päeva olnud täielik väike päikesekiir. Ma räägin, ta tahab tegelikult rahus oma voodis magada, meie asi on talle lihtsalt seda võimaldada. 

Ma saan aru küll, et mehel poleks see asi nii lihtsalt läinud, sest nähes, et tema kaisus olek on variandiks, oleks Kaur palju teise tooniga kurtma hakanud. Aga lõpp hea, kõik hea. Ja emme sai mugavasti öö pehmes voodis veeta!