Pea tuikab kergelt ja väsinud on olla. Õnneks sai Kaur just lõunaunele, nii et pärast selle tippimist siin teen endale korraliku lõunasöögi, mis peaks peavalu pühkima, ja lähen teleka ette lebosse. Mees on sõbraga mingeid asju kuskilt toomas ja maha laadimas, mistõttu meil on Kauriga nagu tavaline argipäeva graafik. Hommikul oli jälle jauramist. Iga nädalavahetuse hommik on mulle raskem kui tavalised hommikud, sest Kaur nutab vahetpidamata, kui ta ei saa olla kogu aja issi süles. Ja mõistagi ei jõua issi teda kogu aeg süles hoida, eriti näiteks samal ajal pannkooke küpsetades. Samal ajal ainult minuga kodus on ta suht idekas laps: toimetab ja mängib suhteliselt ise, ei kurda asjata, vahepeal lihtsalt toob mulle raamatuid, et talle ette loeksin, ja ronib ise rahulolevalt minu kõrvale diivanile neid kuulama ja lehti keerama. Ma ei tea, mis tal selle issiga on, aga see on kõrvalt ka jube väsitav kuulata.
Tunnetan väga, et nädal 38 on alanud. Äsja jalutamas käies oli lihtsalt selline väsimus sees ja kahju hakkas endast. (Hormoonid ka kindlasti mõjutavad.) Tahaks praegu lihtsalt Kauri päevaks või paariks kuhugi ära hoida anda ja lihtsalt lebotada. Ta ei taha nüüd väljas enam kärus püsida, vaid kipub välja. Muidugi, kõndida on ju põnev, nii palju on avastada! Panen talle kummikud jalga ja tõstan kergliiklusteele. Kaur kõnnib ilusti, aga vahetab suunda, kui mööda läheb huvitav võõras või kui kuskil kraaksub vares. Tihti ta käib potsti pikali ja nende jäikade kummikutega ei saa ise hästi püsti (peab talle teisi jalanõusid kuiva ilmaga panema), mistõttu teda on vaja aidata. Kiirus on selline, et mina õieti ei kõnni, vaid enamasti seisan, ootan ja kutsun teda enda suunas tagasi. Aga ma ei saa üldse seista, mul hakkab kohe paha ja pean istuma. Sealjuures saan ma väga hästi jalutada, käin ju siiamaani trennis, aga vot ühe koha peal seista ei saa.
Vahepeal siis Kaur kaenlasse, et natukegi maad kodu poole tagasi saaks liigutud, ja tunnen, et no üldse ei jaksa enam. Mul on kolmekilone beebi igal hetkel kõhus kaasas, ma ei taha enam kummarduda ja seista ja ühte last veel süles tassida.
Kaur nägi teel teist väikest poissi ja pööras jälle tagasi. Poisi isa oli hispaanlane ja natuke ajasime juttu. Nagu 90% ajast juhtub, siis teised lapsed pelgavad Kauri, olgugi nad tihti vanemad. Kaur läheb kohe ligi, räägib omas keeles ja väljendab headmeelt ning tahab teist puudutada, eriti näost. Teised lapsed seisavad tõsise näoga ja üritavad varsti isa-ema selja taha peitu pugeda. Mina siis kõrval üritasin takistada, et Kaur pidevalt teisel kindaga näos ei oleks.
Hispaania isa küsis, palju mul veel sünnituseni on, ja ütles, et nemad mõtlevad ka teise väikse peale. Kaur tegi lõpuks teisele poisile isegi kalli, enne kui ma ta sülle haarasin ja kärusse vinnasin, sest ta tahtis väga edasi sõbrustada, aga teine poiss oli juba ehmunud.
Vähemalt koju tagasi jõudes läks kahjutunne endast üle ja arvan, et nüüd üks toekas lõuna on nagu rusikas silmaauku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar