Üheksandat kuud rase on täitsa imelik olla. Igal pool, kuhu ma lähen, on minuga laps kaasas. Praegu käib nädal 36 ning nii, kui algab nädal 37 ehk paari päeva pärast, loetakse beebi juba ajaliseks. Põhimõtteliselt on mul igal pool lihtsalt valmis beebi kaasas, igal ajahetkel.
Öösiti on uni muutunud katkendlikumaks, tihti ärkan ja mul on palav, mul puusad valutavad, tahan pissile või on mul kõrvetised. Just need viimased on hiljutiste päevade jooksul väga kiusama hakanud, arvan, et üks väike tegelane surub mao peale. Puusade valu vastu aitab hästi üks 10-minutiline harjutusteseeria, mida korra päevas läbi tehes on hästi näha, et järgneval ööl kuskilt miski tunda ei anna. Vahepeal jäid paar päeva vahele ja täna öösel olid täitsa valusad jälle. Nüüd õhtul ilusti rullisin oma joogamati lahti ja tegin kavakese läbi.
Täna, kui mina libedasõidul käisin, sõitsid mees ja Kaur samal ajal ja tõid ära preili beebile voodikese. See on, nagu kõik muu preilikese varustus, ostetud kasutatult, aga näeb väga kena välja. Hall ja selline pehme, veeretatav, suhteliselt väike, ja käib vajadusel külje pealt lahti, et mul oleks hea beebit öösel enda juurde tõsta. Õhtul koju jõudes pani mees selle kokku ning Kaur sebis tal erutatult jalus ja aitas. Voodi kohal on ka pisike karussellike loomadega.
"Varsti on seal sees väike beebi," ütlesin ma mehele unistavalt.
Nüüd on meil tütrekese jaoks kõik valmis! Turvahäll, voodi, mitmikutekäru ja terve kuhi riideid. Mitmikutekäru käisime eelmisel nädalal ära toomas. See on ikka päris lai, annab sellega näiteks poes manööverdama hakata, aga samas on see ainuke variant. Kaur käib juba siseruumides väga kenasti ja kiiresti, aga seda ma ette ei kujuta, et ta mul tänaval lahti oleks. Julgen kahe lapsega esialgu ikka vaid nii liikuda, et nad mul mõlemad turvaliselt kinni on.
Täna jalutasime õhtul Ikeas ning valisime uue köögi jaoks värvi välja - jätsime uhkete köökide firmad praegu tagaplaanile, sest realistlik eelarve ei luba praegu neid. Ja Ikeast leiab häid, päris kvaliteetseid asju, kui oskad valida. Kuidagi õnnes tunne oli, valida koos meie tulevast kööki. Ehitame oma elu üles! Muudkui võtsin mehel käest ja tahtsin iga nurga peal musi teha.
Samuti pidin iga nurga peal peatuma ja natuke uuuu-tama, sest Iti kõhus liigutas parajasti väga palju ja ma tundsin teda kohe eriti teravalt, nii, et valus oli samal ajal kõndida, kui tema võimles. Eks ruum hakkab kõhus väheseks jääma! Mees heitis mulle iga sellise karjatuse peale mureliku pilgu, sest tal on siis tunne, et läheb kohe sünnituseks.
Aga libedasõit, kus hommikul ära käisin, sellest ootasin rohkemat. Et ma reaalselt saan teadmisi ja kogemusi juurde ning keegi koolitab mind. Tegelikult oli mu õpetaja üks flegma tüüp, kes poole ajast passis oma telefonis, sellal kui mina sõitsin, ja ei seletanud eriti üldse, miks ja mida me teeme. Kiirendasin 40, 45 ja 50 peale, pidurdasin järsult ja siis vaatasime, kuidas auto käitub. Siis püüdsin ka takistustest kõrvale põigata. Teda ei tundunud eriti huvitavat, kas ja kuidas ma olukorrast aru saan ja kas ma hiljem päriselus oskan libedal teel käituda ka.
Olin oodanud ka rohkem teooriaosa enne, et mis hakkab toimuma ja mida mingis olukorras teha, aga seda ei olnud üldse. Lihtsalt 45 minutit autos. Ilmselt see teooriaosa olin mul kunagi oma autokooli loengutes juba ära...
Nojah, tore oli jälle vähemalt sõita, sest praegu olen ma rooli sattunud umbes vaid kord nädalas, aga siiski tundus see pisut 70 euro raiskamisena. Ja nagu, ma ootaks õpetajat, kellel sära silmis, kes ei tundu sellest tööst tüdinuna, vaid reaalselt tahab õpilastele seletada, mis ja miks, ja jätta muljet. Kas ootan liiga palju?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar