Kaur muudkui tatsab nüüd iga päev jalutuskäigu lõpus maja ees kõnniteel, ise nii õnnelik! Juba see on põhjus lapsi saada, reaalselt vaadata neid esimesi samme ja rõõmustada koos lapsega. Küll kraaksus kuskil vares, mis tegi meele rõõmsaks. Tee kõrval on mullariba, mis kruusa täis. Kaur kükitas ja sirutas õnneliku näoga sinnapoole oma käekest. Siis vaatas ta minu poole, nagu öeldes, et kas sa ka näed seda?? Kas pole põnev maailm?
Sellised väikesed kivikesed muidugi on jube põnevad, eriti tore on, kui selline kruus jõuab meie saabaste küljest koju porimatile - olgugi et iga päev käib sealt üle robottolmuimeja, veel mina käsitolmuimejaga ja vajadusel ka harjake. Sealt on Kaur neid nii palju üles noppinud ja suhu pannud, ning annab siis ta lõugu lahti väänata ja kivikest kätte saada. Vaene väänaja peab ohverdama ka sõrmi, sest Kaur hammustab oma õiguste kaitseks valusalt värskete kihvakestega.
Käisime mehega pühapäeval parkimist harjutamas, millest ei tulnud midagi välja. Esiteks polnud jooni lume alt näha. Siis pani mees koonused üles, aga mul polnud neist nagu suurt kasu. Mul on vaja mingeid märke, mille järgi õigel ajal rooli keerama hakata, nagu näiteks kolmas parkimisjoon. See, et kolm koonust on püsti ja märgistab, kuhu parkida, aitab mind vähe... Lisaks lää ka läätas tagaistmel. Hakkasime tagasi suunduma, aga mees enam juhiistmele ei istunud, vaid ütles, et mina sõitku Ülemiste linnakust ise tagasi koju. Ega ma väga ei tahtnud, aga nõustusin. Niimoodi linna vahel me pole veel kahekesi sõitnud, ainult vaiksemates kohtades mere ääres. Aga noh, millalgi peab ju harjutama hakkama ainult juhendajaga päris liikluses ka. Ja polnud üldse hullu! Oli küll pühapäevahommikuselt pigem vaikne ning mees valis ka natuke vaiksema marsruudi minu jaoks, aga tore oli ikka.
Vist peabki lihtsalt hakkama meie ühistel sõitudel võimalikult palju ise roolis olema, ega muidu õpi. Neid tasulisi sõidutunde ma ei tea, palju ma kinni taguda jaksan :D parem ehk oma käe peal harjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar