"Meister Solness"

Tiina käis siin ning läksime teatrisse. Draamateatris "Meister Solness". Oli hea tükk. Ma Draamateatris üldse enamasti rahule jäänud etendustega. Selline tõsine lugu enamjaolt, aga heade näitlejatega. Kõige parem oli minu jaoks Guido Kangur, kellel on väga hea repliikide koomiline ajastamine, nii et isegi laused, mis ei peaks olema tingimata naljakad, võivad niimoodi mõjuda. Terve esimese vaatuse vaatasin küll kahe naistegelase riietust, mis pidi olema kontorimood, ja vangutasin pead, kui koledad nende riided olid :D Omavahel kokkusobimatud. Mõtlesin, et ehk vahetavad teiseks vahetuseks ära, seda enam, et päev vahetus... aga kahjuks lasid samade riietega terve etenduse lõpuni. Kostüümikunstnikul on arenemisruumi!

Üks noor näitleja tundus maru tuttav, Tiina sosistas, et see on Melchiori näitleja filmidest. Tal kumasid džempri alt välja megalihased ning nii mina kui Tiina mõtlesime endamisi, kas tal seal all veel midagi on. Siis võttis ta ühes stseenis džempri ära ja selgus, et täitsa paljas oli seal all jaa :D Me Tiinaga hakkasime itsitama nagu noored plikad.

Koju jõudes ootas meid mees isetehtud sushiga, mis oli väga maitsev. Tervislik ka! Seda sushit sai Kaur veel järgmisel hommikul mekkida ning nägi seda tehes maru uhke välja. Väikelaps, kes sushit sööb, on ikka vägev pilt küll. Aga ta sööb üldse enamikke asju ning mida ta ei taha, seda ma kunagi ei sunni ka sööma. Viimasel ajal on tal tekkinud komme kõhu täis saades ise põlle eest hakata sikutama, mis on hea indikaator. Ma iial ei hakka toppima, et võta paar tükki midagi veel, vaid tõstan ta lihtsalt toolist välja ja teen puhtaks, et ta saaks maas rõõmsalt edasi tatsata. Söögiajad lähevad meil täitsa muretult.

Käisime äsja pikemal jalutuskäigul Kristiines, sest väljas on imeilus kevadine päike ning nüüd saab jälle pikemalt õues viibida. Kodumaja ette tagasi jõudes tõstsin Kauri kärust välja, panin talle ta pehmed saapakesed jalga ning lasin kõnniteele tipama. Kaur läks suure rõõmuga ega tahtnud seisma jäädagi. Nägu oli kõrvuni. Küll oli vahva vaadata! Korra kukkus näoli tee kõrvale lumme, aga ei lasknud end üldse segada. Igasugused pepuli kukkumised on talle ka ükskõik, ajab end püsti ja läheb edasi. Kui tee sees oli mõni pragu, siis Kaur peatus ettevaatlikult ja astus hästi aeglaselt üle. No küll ta on armas. Mul oli nii suur õnnetunne sees teda vaadates.

Hiljem poti peal ütles Kaur mu kõhtu vaadates armsasti: "Beebi," ja torkas kõhtu näpuga.