Käisime minu perega Pärnus spas ning põhimõtteliselt olid meie emotsioonid mehega nädalavahetuse lõpuks, et ärme seda enam kunagi tee :D Puhkus polnud see küll kellelegi. Nimelt on Kauril lisaks hammaste tulekule ka kuu aega tagasi õpitud värske kõndimisoskus. Jumal, kuidas ma ootasin, et ta kõndima hakkaks. Või noh, ma tegelikult püüdsin ka mitte üleliia oodata, ei harjutanud temaga seda kunagi ning mõtlesin, et ongi mul seni kergem, ja tagasi vaadates nii tulebki mõelda. Kui laps jalad alla saab, on elu ikka hoopis teistsugune.
Nüüd, kui me kuskil söömas käime, ei huvita Kauri enam väga see söök, vaid ringikõndimine. Kõik need uued kohad on nii põnevad! Kaur teeb nii kaua kära, kuni saab põrandale, ja siis on vupsti! saali peal laiali. Nii palju on uudistada!
Nii et meie lõunasöök ühes Pärnu pubis oli rahutu. Spaosasse teistega koos ma targu ei läinudki, sest mul polnud mõtteski mingit hullukest basseine mööda taga ajada. Nautisin hoopis meie sviidi vannis vaikust ja rahu. Kõik teised tulid tunni pärast tagasi tuppa kergelt närvivapustuses nägudega...
Lapse magamajäämine õhtul võõras kohas oli mõistagi traalivaali, mille enda kanda võttis õnneks mees. Peale lapse magamasaamist läksime meie kahekesi Pärnu peale õhtustama, jalutama ja ringi sõitma. See osa oli küll mõnus.
Öö oli košmaarne: mul oli palav, siis ärkas laps, tuli meie vahele ja siples seal tunde korralikult uinumata. Läksime varakule hommikusöögile, kus Kaur jälle ei tahtnud toidust midagi teada, vaid nõudis põrandale ja hakkas seal muljetavaldava kiirusega ringi jooksma, issi sabas. Kõik ümbritsevates laudades muigasid. Keegi meist ei saanud rahulikult süüa, kuni lõpuks jälle mees end ohverdas ja lapsega üles tuppa läks ning ta imekombel hommikuund magama sai.
Keskpäeva paiku oleksin ma tahtnud tegelikult väga juba Tallinna poole startida, sest ma olin sellest puhkusest nii väsinud! Aga olime kokku leppinud lõuna mehe teise õega, kes samuti Belgiast koju Pärnusse käimas. Valisime spetsiaalselt lastenurgaga söögikoha, kohapeal saime aru, et sellest on meile täpselt null kasu. Sellistel lastenurkadel võiks olla ümber aed. Kinnine aed, jumala eest. Kaur vaatas seal mänguasju kümme sekundit ja hakkas jälle saali peal ringi jooksma, samal ajal kiljudes ja huilates. Kui lõpuks Tallinna poole teele asusime, olin nii õnnelik.
Terve tee Kaur küll samamoodi huilgas, nuttis ja kurtis, et tema ei taha toolis kinni olla. Umbes kümme minutit enne koju jõudmist tegi ta uimase näo, et vot nüüd kell pool kuus õhtul võiks lõpuks magama jääda. "No ei!" ütles mees pahaselt ja pani kõvasti gängstaräpi käima.
Meil oli mõlemal koju jõudes meeletu kergendus ja selline emotsioon, et me enam kunagi ei lähe Kauriga mitte kuhugi. Eks see oli selline hetkeasi, teine päev juba mõtlesin, et eks ikka lähme ja kogu aeg kodus istuda ei saa, kuidas laps muidu võõraste kohtadega harjub. Õnneks see esimene päev tagasi kodus oli Kaur illikuku päikesepoiss, mängis palju ise, ei nutnud üldse, jäi hopsti ise lõunaunne ja magas kaks tundi jutti. Tal oli vist ka hea turvalises kodus lihtsalt emmega olla vahelduseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar