See on hea, kui laps juba kodutöid mõistab kaasa teha. Kui ma majapidamispaberiga aknaid pesin, siis tuli Kaur ligi, napsas majapidamispaberite kuhjast mitu tükki ja hakkas hoolega põrandat nühkima - aknani ta ju ei ulatunud. See oli nii armas. Kohe hoolega hõõrus mingit nurka.
Siis olen ma igal hommikul, kui pesumasin on valmis saanud, hakanud seda lahti tegema ja sinna kõrvale tühja pesukaussi jätma. Hüüan Kauri, et ta pesu välja võtaks ja kaussi paneks, ja seda ta teebki (reaalselt ta saab vist 90% mu kõnest aru!). Täna sikutas ta kogu laadungi mulle kaussi, lükkas masina ukse ka kinni ja tatsas teisi asju ajama. Pärast, kui masina üle vaatasin, oli sinna tekkinud ka üks Kauri roosa puidust mänguasi, ning pesukaussi märja pesu juurde mitu Kauri raamatut :D Boonused!
Pesu kuivama riputades samuti ta tuleb tihti mulle kausi juurde ja hakkab sealt niisama asju maha viskama. Ma seda ei lase teha, vaid palun tal neid hoopis mulle ulatada. Jube tempo on tal taga, ma ei jõua nii kiiresti asju restile sättida, kui tema mulle ulatab.
Nõudepesumasina tühjendamist või täitmist kuuldes viskab ta ka hetkega parajasti käsil olnud asja kõrvale ja ruttab appi. Mees on teinud vea, lastes Kauril niisama seal aidata, ja ohvriks langes üks meie uutest taldrikutest, mis põrandale tükkideks visati. Mina juba tean, et tuleb olla eriti kärme, esimese asjana tõsta masina alumiselt riiulilt ära nugade-kahvlite tops, muidu sikutatakse sealt kohe kõige teravamad noad välja, ja teise asjana tõsta kõik purunevad taldrikud ruttu lauale. Selleks ajaks, kui väike abiline kohale jõuab, on seal alles ainult tema enda plastist toidunõud ja toidukarbid-kaaned, mida ta võib rahus välja tõsta ja põrandal sorteerida.
Ainult käsitolmuimejat vaesekene nüüd kardab. Lugesin, et see pidi olema arenguetapp - aju õpib ohtusid ära tundma, ja see tolmuimeja häälekõrgus ja intensiivsus tunduvad ohuna. Ta nii metsikult nutab, et kahju on, ja püüan hästi ruttu vajalikud kohad ära teha. Kummalisel kombel tuleb ta mulle alati otse juurde, kurja eluka lähedale, et minust kaitset otsida. Klammerdub mulle pükste külge ja nutab meeleheitlikult.
See viimane pole küll kodutöö, aga viimastel päevadel enne õueminekut, kui kombekaga põrandal istun ja teda kutsun, siis ta tuleb minu ligi nagu alati, aga nüüd peaaegu ligi, seejärel kiirustab paar sammu eemale esikukapi taha ja jääb sealt naerdes välja piiluma. Siis peaaegu jälle tuleb ja kiirustab uuesti kapi taha naerma. No sellest lapsest saab alles tünksimeister.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar