Vahetasin oma käekoti teise vastu ja leidsin teise sisetaskust rasedustesti. Võtsin selle pakendist välja, selgelt oli ikka veel näha kaks triipu. Mäletan, kui selle testi 1. augustil tegin. Mäletan, mis tunded mind valdasid. Tookord olin teinud päris mitmeid teste iga paari päeva takka, sest päevad ei alanud ega alanud ning ma tahtsin teada, kas ikka võin võtta päris kangeid valuvaigisteid, mis perearst mulle pepulihaste pingevalu jaoks oli kirjutanud. Kuna testid olid järjest negatiivsed, siis ikka võtsin oma valuvaigisteid, sest too valu oli päris hull. Ja päevad ikka läksid mööda, aga mida ei olnud, olid päevad :D Mäletan, et 31. juuli ööl ma ei saanud und ja läksin lausa diivanile magama, et oma vähkremisega teisi mitte segada. Alakõhus oli ka kerge valu ja ma sain aru, et no midagi on siin lahti. 1. augustil tegingi uue testi ja nägin kahte selget triipu. Algul, esimesed minutid olin veel natuke närvis ja mõtlesin oma võetud rohtudele, et kui need nüüd midagi halba on teinud... Aga siis jõudsin otsusele, et vast ikka ei ole ning igal juhul loodus hoolitseb sel juhul ise kõige eest. Ja siis olin lihtsalt nii rõõmus ja sillas, et olen rase. Võtsin Kauri endaga aeda tekile roomama ja muudkui kordasin endale, et olen rase. Isegi mehele ei öelnud enne kui õhtul, hoidsin seda ilusat saladust terve päeva ainult enda teada.
Ja nüüd on mul homme algamas juba 33. rasedusnädal! Preili beebi kõhus on väga aktiivne ja tubli, aga magan ma päris hästi siiski. Mul on küll abiks kaks patja, üks põlvede vahel ja alt natuke kõhtu toetamas, teine kaisus. Kõik rasedad naised võivad öelda, et magamiseks on peale teatud nädalaid abiks patju vaja, mis õigest kohast toetavad. Aga muidu on uni päris hea ja erilisi vaevusi pole.
Esmaspäeval ootab ka järjekordne ämmaemanda visiit, neid hakkab nüüd olema tihedamini. Minu mäletamist mööda otse enne lõppu, kui laps on juba ajaline, peaks saama ka viimase ultraheli arsti juures, et kontrollida lapse asendit ja kaalu jms. Ma üldse ei põe sünnitust ega muud sellist. Tegelikult isegi natuke ootan seda. Kuna ma nüüd tean, mis toimub ja mida mul vaja teha, siis oskan ehk veelgi paremini lõdvestuda. Kuna elame sünnitusmajast viie minuti kaugusel, võin jälle päris kaua kodus olla ja alles viimasteks tundideks sinna sünnitama minna. Mul ei ole isegi probleemi, kui me Kaurile kiiruga hoidjat ei peaks leidma ja mees peaks lapsega koju jääma, arvan, et saaksin ka üksi väga hästi hakkama. Aga mees ise ikka väga tahaks tulla ning muidugi on see kordumatu võimalus, näha oma tütre sündi. Ja temast oli mulle esimesel korral ikka päris palju abi, välja arvatud täitsa lõpufaas, kui ma enam ta küsimusteel ei reageerinud ja lihtsalt olin omas maailmas, silmad kinni, loksusin seal vannis. Aga siis ka mees ulatas mulle iga natukese aja tagant juua, mis oli nii vajalik.
Ma reaalselt tunnen sünnitusele mõeldes isegi natuke elevust. Tunnen, et see on loomulik protsess ja et ma saan sellega väga hästi hakkama. Tuhud on valusad, aga need on mõtestatud valud. See on ilus ja vajalik valu ja ma isegi natuke ootan, et seda tunnet jälle tunda.
Kaurikesega oleme viimastel päevadel teinud mu kõhule pai ja olen talle seletanud, et seal sees on beebi. Ei tea, palju ta sellest taipab, aga igatahes silitab ta nüüd mu kõhu lähedale sattudes seda ilusat ümarust ja ütleb aeglaselt: "Bee-bi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar