Kaheksa nädalat

Olime Kauriga Rimis ja kassapidaja ütles mulle: "Aitäh!"

"Aitäh!" kordas Kaur oma kärust valjult ja selgelt. Aitäh on üks tema sõnadest juba olnud, aga nüüd ütles ta seda superselgelt, kõik häälikud välja hääldatud. Päris lahe, et see vestlus polnud isegi temaga, vaid lihtsalt kuulas kõrvalt ja kordas. Paneb mõtlema, kui oluline nüüd ennast kõrvalt vaadata, kuidas ma teistega suhtlen ja end väljendan, sest laps paneb tähele ka asju, mida ei arvakski.

Kaur sai selle peale kassatädilt ohtralt kiita.

"Sina oled vist küll iga päev heas tujus," ütles tädi Kaurile. Kaur lehvitas rõõmsalt.

Olen Kauri nüüd iga päev kutsunud enda juurde, kui näen, et ta kuskil juba seisab. Enamasti ta laskub siis maha ja tuleb käputades, mõnikord tuleb ka ise astudes. Küll aga olen mitu korda näinud, kuidas ta kutsumata või suunamata ise põrandal toeta natuke kõnnib, et ühe mänguasja juurest teise poole minna. Ta kõnnib päris sirgelt ja ilusti, mitte ei tuterda. Ilmselt kuna alustas sellega pigem hilja, siis oli kehal aega end joonde sättida.

Aga kui palju ta ikka aru saab! Teatud palvetele ta enam ei reageeri jaatavalt, vaid käputab eest ära. Näiteks püüab ta minema kiirustada, kui kutsun teda potile või hambaid pesema. Neliteist korda päevas leiab ta ka põrandalt midagi kahtlast süüa (vaatamata sellele, et meil käib robottolmuimeja põrandalt üle pea iga päev ning iga päev käin raskemini ligipääsetavad pinnad ja tegelusteki üle ka varstolmuimejaga), mille peale ma küsin, mida ta jälle sööb, ja palun tal suu lahti teha. "Mm-mm," ütleb Kaur ja surub suu kõvasti kokku. 

Söögiga läheb ta järjest osavamaks. Täna lõunaks sõi ta tatart liha, sisse tambitud brokoli ja hummusega ning riibus seda ise lusikaga kausist. Kahvliga ta veel nii hästi toitu taldrikult kätte ei saa, nii et enamus on veel näputoit. Aga arvan, et ta söömisoskus on tema vanuse kohta küll hästi arenenud. Harjutame kahvliga ka nii, et puuvilja, mida ta iga toidukorra juurde magustoiduks saab, püüab ta ise kahvli otsa torgata. Tema hoiab kahvlit, mina panen järjekordse mandariinisektori või õunatüki lauale ja tema torkab selle kahvli otsa ning sööb ära. Enamasti on vaja, et mina toidutükki kinni hoiaks, et ta selle ilusti kahvli otsa saaks. Suur kiusatus on tal siis ka emme sõrmi torkida, mitte mandariini.

Öösel tuli mees paar minutit peale mind voodisse ja küsis, kas mul on kõik korras.

"Jaa, ma lihtsalt mõtlen. Et kaheksa nädala pärast saab minust kahe lapse ema," ütlesin ma pimedusse vahtides.

Mees hakkas oma paanikahingamist tegema. Õnneks on kaheksa nädalat päris pikk aeg ja saame selle mõttega veel harjuda ning nautida oma lihtsat ühe lapsega elu, aga juba praegu püüan ma õhtuti võimalikult palju veel väljas käia ja midagi mõnusat teha - kohvik, kino, trenn, iluteenused või sõidutunnid (need viimased küll pole mõnusad) - kuni veel saab.