Kuidas läheb meie Kaur-poisil?
Kaur hakkas eile esimest korda suurtest klotsidest midagi ehitama. Varem on ta olnud lihtsalt mihkel meie ehitatud asju lõhkuma, mistõttu need klotsid tulevad välja kord või paar nädalas. Leidsin, et pole veel eakohane järelikult. Kuigi klotside üksteisest eraldamine on ka hea käeline tegevus. Eile aga märkasin esimest korda, kuidas Kaur kõigepealt hakkas klotse mulle ulatama, ja kui küsisin, kuhu need panna, näitas käega kohta. Mina siis panin sinna paika. Kaur oli nagu ülemus ja mina abiehitaja.
Kui mees koju jõudsin, rääkisin talle kohe uutest tendentsidest ning nüüd alles ehitamiseks läks. Nägime, et Kaur üritab oma väikese tooli peale ronida, asi, mida ta samuti enne pole teinud. Neid toole ta veel üldse ei kasuta, vaid lihtsalt lükkab ümber, kui teele jäävad, või siis tõstab nende peale oma mänguasju. Nüüd ta venitas end issi abiga toolile seisma, et lauakese peal olevatest klotsihunnikutest kõrgemal olla, ja hakkas päriselt ise ehitama ehk klotse üksteise peale oma väikeste käekestega suruma. Issi turvas tooli ja Kaur seisis ise ning surus raevuka jõuga klotse üksteise peale. Tal on huvitav eklektiline maitse, tegi Gaudi'likke ehitisi.
Sõnu Kauril eriti juurde tulnud pole. Vahel panen tähele, et ta nagu kordab mingeid minu sõnu, nagu kui ütlen peale sööki: "Kõik!" siis tunduks seda natuke teise kõlaga järgi ütlevat. Ka "aitäh" ütleb ta vahetevahel, aga suht lambikate kohtade peal. Aga näen, kui palju ta saab aru, mida meie räägime. Näiteks saab ta aru väljenditest "kammi endal juukseid", mille peale hakkab (kammi vale poolega) armsalt enda pea külge silitama, "puhasta endal pükse" - hakkab riidepuhastusrulliga endal jalgu silitama, nagu emme endal teeb. Ütlesin, et vahetame tolmuimejal mopiotsiku ära, ja Kaur heitis kohe pikali, et diivani alla näha, kust robottolmuimeja tavaliselt välja ilmub. Kui keegi meist ütleb: "Hey Google" pluss mingi ingliskeelne küsimus, siis vaatab Kaur kohe üles riiuli peale, kus Google'i assistendi seade asub, sest ta teab, et selle peale järgneb sealt suunast salapärane naisehääl.
Päris lahedas maailmas kasvab ta üles, kus sa küsid lihtsalt seinalt küsimuse ja ta vastab.
Kehaosadest saab ta ka aru ja riietamise peale sirutab käsi või jalgu soovitud suunas. Kutsumise peale tuleb tavaliselt kohale. "Hakkame joonistama" või "sööma" või "piima" väljendid tekitavad alati reaktsiooni. "Kaur, hakkame hambaid pesema" peale ta ka tihti tuleb ligi ja ajab keele välja, samuti konkreetse palve peale keel välja ajada. Üldse ta mõistab ikka nii palju, et see vahel hämmastab mind!
Raamatuid kuulab ta juba palju parema meelega, ei püüa neid enam tingimata samal ajal närida või lehti liialt kiiresti edasi keerata.
Lusikaga muutub ta aina osavamaks ja umbes pool hommikuputru jõuab tema suhu nii, et ise ammutab lusikaga kausist ja sööb. Pool võetakse täitsa paljaste kätega ka, kui lusikaga vahepeal hästi kätte ei saa või kannatus katkeb. Siis tulen vahepeal appi ja aitan tal putru lusikale, et kogu maailm täitsa pudrune poleks. Aga on ikka päris vahvalt: terve nägu, kõrvad ja natuke juukseid seda täis. Aga see on osa protsessist ja pudrunäo saab pärast lihtsalt puhtaks pesta.
Joob ta tassist peale selle õppimist hea meelega, vahel tahab huvitavamaid vedelikke nagu keefir või piim ümber kallata või nendega rohkem mängida. Ma väga ei keela ka, las uurib. Lehmapiima eraldi joogina alles tutvustasin talle, erilist vaimustust ta veel üles ei näidanud. Tema menüüs on hetkel veel kaks korda päevas alles piimasegu: hommikul 10 paiku ja otse enne magamaminekut, peale vanni. Kolmanda korra ehk peale lõunauinakut ma just kriipsutasin maha ja asendasin lihtsalt snäkiga. Vanus juba sealmaal, et tal ei ole enam piimasegu vaja ning võib sellega üldse kokku tõmbama hakata. Ilmselt viimaseks jääb veel pudel enne magamaminekut alles.
Ööuned on Kauril päris head, viimased ööd on ta ilusti püsinud öö läbi oma voodis, vajanud ehk korra või paar õhtul/öösel plutitamist (tal tuleb praegu hammas), aga maganud ilusti oma asemel edasi. Meil on suur rõõm alles kella seitsme paiku hommikul kuulda võrevoodist esimesi tervitusi. Mina igatahes magan niimoodi palju paremini välja, kui keegi kella viie paiku meie voodisse ei ilmu.
Kaur on avastanud ka peitusemängu ehk tuleb minu selja taha või mõne suurema objekti varju, ja siis ootab, et ma teda otsiksin ja avastaksin, mille peale lagistab suure häälega naerda. Talle meeldib ka teise tuppa minna ja uks peaaegu kinni lükata, et ma hüüaks: "Kaur, kus sa oled?" ja tema saaks kavala näoga jälle ukse lahti teha ja naerda... ja siis seda kümme korda uuesti teha.
Üldiselt on ta ikka jube vahva väike rõõmurull ja emme silmatera.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar