Käisin täna riiklikul teooriaeksamil ja tegin selle nagu naksti ära! Olin tegelikult suht kindel juba enne, et teen, sest kõik proovieksamid, mida Liikluslabi lehel läbi tegin, olid kas 0 või 1 veaga sooritatud. Ei hakanud isegi eile väga kordama, vaid läksin istusin õhtul hoopis Pärnu maantee Reval Cafesse ja lugesin oma krimkat nelikümmend lehekülge.
Eksam tundus ikka väga lihtne. Turvalisust puudutavad küsimused, mida oli 10 tk, eriti. Selle ploki küsimustes võib olla vaid 1 viga, aga ma väga ei näe, kuidas seal saaks üldse vigu teha, sest need küsimused on sõnastatud üliilmselgelt, a la kui pime jalakäija tahab üle tee minna, kas lased ta üle, või et kas täiesti magamata olekus või palavikus võib sõita. Ehk need tunduvad natuke lihtsalt eksaminandidele ülekordamisena, kui tähtis on ohutus sõitmisel, aga mitte reaalsete eksamiküsimustena.
Paar tükki oli, kus pidin pikemalt mõtlema ka, näiteks üks parkimiskorraldust ja sadat erinevat infotahvlikest käsitlev küsimus. Muidu võtsin ka mõistagi palju aeglasemalt kui kodus proovieksamite küsimustest läbi klõpsates, kokku läks mul neliteist minutit ehk poole kauem kui kodus tavaliselt. Aga jah, üldmulje jäi, et liiklusteooria küll pole midagi, mida karta. Ehk võib see mulje jääda algul materjali läbi võttes, aga usinalt teste läbi lahendades tulevad õiged vastused peagi. Ehk et ärge tuupige niisama materjale või lugege Liiklusseadust läbi, lootes, et see kuidagi teadmisi kinnistab - seda teevad pigem spetsiaalsed testid. Liikluslabi lehelt soovitatavalt.
Ma nii uhke ikkagi enda üle! Nüüd olen lubadega poole tee peal.
Ja eile tuli mees töölt koju, hakkas Kauriga klotsidega edasi ehitama ja kamandas, et Kaur ise tema juurest klotside juurde kõnniks. Ja Kaur kõndiski selle kolm-neli sammu ise! Mina olin ka sealsamas kõrval ja me mõlemad aplodeerisime Kaurile vägevalt. Tema esimesed sammud! Vot niimoodi teda spetsiaalselt kuskile kutsunud või meelitanud ma kordagi ei ole, et saada ta neid samme tegema. Mõtlesin, et hakkab siis kõndima, kui hakkab. Tuleb välja, et ikka tasub kutsuda ja meelitada, on talle motivatsiooniks. Siis hakkasin muudkui eile kutsuma, et tule emme juurde! Ja Kaur astus jälle ise need mõned sammukesed minu juubeldavate käte vahele.
Kolmeteistkuuselt siis läbis ta selle tähtsa verstaposti.
Lahe ka, et mees, kes on ju päevad läbi tööl, ikkagi meelitas lapselt sellise tähtsa uue oskuse välja. See näitab, kui pühendunud isa ta on, et mitmed suured oskused on tema nö "kätte saanud". Ja lahe, et me mõlemad olime kohal ja nägime seda päriselus.
Arvan, et Kaur ikka esialgu käputab igale poole ja neid samme harjutame vaikselt juurde. Täna juba nägin, et ta ise seisis ja astus paar sammu, ajades omi asju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar