Olen praegu mitu päeva lapsega üksinda, sest mees on vanema pojaga Londonis isa-poja kvaliteetaega veetmas. Läksid juba hommikul enne viit lennujaama, jättes mind mitte suurde voodisse laiutama, vaid suurt voodit Kauriga jagama, sest viimane oli jälle, nagu peaaegu kõikidel öödel, end poole öö pealt meie voodisse magama munsterdanud. Seal ka ta niimoodi laiutas! Mina olin ääre peale surutud ja tema muudkui vajus vaikselt minu poole. Nihutasin siis teda vaikselt rohkem keskele ja panin iga tema virgumise peale jälle unejänesest valget müra mängima. Korraga nägin läbi poolavatud kardinate, et jumala valge on. Kell oli pool üheksa! Väga haruldane, et Kaur nii kaua magab - tavaliselt kui seitsmeni saame tududa, on hästi. Me olime mõlemad megapuhanud ja rõõmsad. Mees kirjutas juba Stockholmist, kus neil vahemaandumine oli. Jõudsid nii palju ära teha, sellal kui meie alles tossasime.
Mees oli enne veidi närvis, kuidas meil siin kahekesi mitu päeva läheb, aga mina polnud üldse. Mis meil valesti võiks minna? Kaur on millegipärast alati rahulikum koos ühe vanemaga, kahega läheb rohkem lappesse. Täna oli täiesti perfecto päev minimaalsete nuttudega, need hakkasid ka tulema rohkem täitsa õhtul enne magamaminekut, kui ta juba väsima hakkas. Panin ta just seitsmest magama ja nüüd on mul tuba täiuslikult korras, küünlad põlevad ja hea on olla. Tegin just tillukese võimlemiskava ka ja nüüd on aeg õhtut nautima hakata.
Mul pole mõned päevad üksiolemise ja niisama lebotamise vastu midagi.
Hommikul käis mehe õde perega korraks külas. Õigemini mitte külas, kuna nad seal Belgias kardavad kohutavalt igasugu viiruste levitamist, eriti väikelapsele ja rasedale naisele. Mina ise küll ei karda ja minu jaoks on alati naljakas nendega korraks väljas kohtuda, selle asemel et ilusti kodus maha istuda. Igatahes olime meie maja taga ja nende väike poeg lustis lumes, Kaur vaatas teda ja aina naeris. Nagu telekast multikat vaadanuks. Mida rohkem tädipoeg kukkus ja muidu trikke tegi, seda rohkem Kaur naeris. Nii vahva oli kõrvalt vaadata. Täpselt selliste asjade pärast ma oma lapsele õde või venda tahtsingi. Kui lahe oleks, kui oleks Kauril ka juba praegu keegi pereliige veel, kes teda niimoodi lõbustada viitsiks ja temaga tegeleda tahaks. Mehe vanem poeg kahjuks ei näita Kauri vastu absoluutselt huvi üles. Aga lapsed kasvavad tõesti ikka külas paremini, mitte vaid ühe-kahe inimese hoole all.
Saime neilt kingi ka, Kaur lima (nad olid tahtnud kinkida hoopis plastiliini, lima paneme praegu veel kõrvale, sest ma tean kedagi, kes seda kohe sööma hakkaks), mees kikilipsu ja mina Joiki kehahooldustooteid. Ei tea, kas nad olid mehelt vihjeid küsinud või ise Joikiga täppi pannud, aga mulle see bränd väga meeldib. Mul oli enne juba vannitoakapp nende asju täis ja nüüd on veel enam. Luksuslikult elame :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar