Eile sõidutunnis suutsin ainult paar korda peaaegu avarii tekitada. Üks kord näiteks hakkasin ringteel rada vahetama, aga ei kontrollinud, et kõrvalt just tuli auto. Õpetaja viimasel hetkel keeras rooli meie raja poole tagasi. Jummel, kus neil on ikka pingeline töö. Ei kadesta ausalt öeldes. Ta näitas mulle ka oma pardakaamera videot eelmisest päevast, kui teise õpilasega hoidis sekundi murdosa võrra ära avarii, sest keegi keelas neile ristmikul ette. Vajutas veel viimasel hetkel kõvasti pidurit, sellal kui õpilase pidurivajutus oli natuke nõrgem. Päris dramaatiline hetk oli tõesti video järgi.
Ja ühel ristmikul pöörasin yololt vastassuunavööndisse ja hakkasin uljalt edasi sõitma, kuni õpetaja mul rooli keeras ja meid meie vööndisse tagasi tõi. "Siin kohal millegipärast hakkavad nii mitmedki õpilased täpselt samamoodi valesse vööndisse keerama, ja keegi ei oska pärast seletada, miks."
"No konkreetsel juhul ma keerasin sinna sellepärast, et sina ütlesid, hoia siit vasakule," ütlesin ma. Aga ta mõtles vasakule oma vööndi piires...
Panime mehega mulle aja juba järgmiseks teisipäevaks Transpordiameti teooriaeksamile. Mul on selles suhtes hea tunne ja usun, et saan naksti läbi, aga eks tuubin need päevad sinnani veel üle. Ja siis oleks teooriaosaga kõik. Ma tahtsingi hirmsasti selle osa kindlasti enne sünnitust ära saada teha, sest siis on ajaga hoopis teised lood ja kõik vabad hetked ilmselt tahan magada või muidu puhata.
Peale sõidutundi läksin ja premeerisin end kinoseansiga, kuna mul oli üks tasuta pilet juba nädal aega soolas ja põletas taskut. Valisin iiri filmi "Inisherini hinged", mis oli treileri järgi vägagi masendav ja võimalik, et ka räige, aga olin kõik muu mind huvitava juba kinost ära vaadanud - olen viimasel ajal palju sinna jõudnud. Ja Inisherinil olid välja pakkuda väga head näitlejad ning tundus, et terav dialoog ning film on ka auhindu võitnud.
Jäin väga rahule. Film oli tõsine, kuigi pakkus ka palju naljakaid kohti dialoogide näol, aga loodus oli imeilus, muusika hea ja näitlejad tõesti võrratud. Tegevus toimub eelmise sajandi alguse Iirimaal üksikul tuulisel saarel. Kõik on mustades värvides, kõle ja külm. Lugu seisneb selles, et kahe keskealise mehe sõprus laguneb, kui üks neist teatab, et ei taha teisega enam sõbrustada, sest too on liiga igav ega meeldi talle enam. Et ta tunneb, elu on üürike ning ta tahaks endast midagi maha jätta, mitte päevast päeva ühe väheütleva mehega lollusi rääkida. Ja hakkab selle asemel muusikat kirjutama.
Teine mees (Colin Farrell) ei võta seda üldse hästi, vaid on megakurb. Alguses tunnemegi kõik talle kaasa, et sõber ta väga ebaviisakal moel hülgab ja kõigi ees naerualuseks teeb, aga mida edasi, seda rohkem hakkab vaataja tundma, et samas on see igaühe õigus, valida, kellega oma aega ja mõtteid jagada, ning tõesti tuleks lõpuks teise jutust aru saada ja ta lihtsalt rahule jätta.
Asi läheb ka üsna dramaatiliseks ja räigeks, kui esimene mees võtab kasutusele väga drastilised meetmed, et teisele lõpuks selgeks teha, et ta ei soovi enam suhelda. Film on lausa alla 14aastastele keelatud.
Aga see ongi tegelikult hämmastav, kuidas nii lihtsa põhiteesiga film võib pakkuda nii palju. See näitab, et filmil või raamatul ei pea olema mingit megasuurt põhilugu, ei midagi üleloomulikku, teadust, kosmost ega maailmalõppu kaasatud, selleks et see võiks olla väga haarav ja hästi tehtud. Lihtsuses peitub võlu. Lihtsalt ja kvaliteetselt tehtud asja vaatamine pakub meeltele ikka nii palju.
Hästi lahe oli ka kuulata filmis kõiki neid iiri nimesid ja seda, kuidas nad üldse räägivad. Iga lause lõppu lisatakse "so" või "like", väga võluv.
Filmi kahetunnine pikkus oli ka täiesti sobiv. Ma siin hiljuti just käisin vaatamas kahte kolmetunnist filmi ja leian, et nad mõlemad oleksid võinud väga hästi mahtuda kahe tunni sisse ja kõik samamoodi ära öelda. Kolm tundi on lihtsalt ebaõnnestunud montaaž :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar