Kaur muudkui ronib nüüd igale poole. Liikumisvabadus on saavutatud ja uudishimu suur! Tumba abil diivanile, diivanilt akna alla lükatud kohvilauale, kust hea välja vaadata ja aknale koputada. Natuke turvasin teda seal laual, olime ühes ääres, kui ta hopsti paari sekundiga end teise äärde viis ja kõmdi alla ka käis, pea vastu kõrval seisnud pesuresti. Ma ei jõudnud talle isegi paari sammu järgi astuda, kui ta juba üle teise serva oli kukkunud. Ma muidu selle pooldaja, et lühikestest kõrgustest kukkumine selles vanuses täiesti normaalne ja las nad kukuvadki ja harjuvad ümbritseva mööbli parameetrite ja muidu maailmaga, aga sealt kohvilaualt alla käia on ikka natuke kõrge. Täna hommikul oli ta jälle esimese asjana omadega seal laual ning mul realistlikult ei ole võimalik teda iga sekund turvata, nii et vedasin laua teise tuppa ja nüüd on rahu. Samuti on nüüd elutoas maksimaalselt palju ruumi.
Kaur ei jäänud ka hätta, vaid hakkas muudkui alla kukkuma oma toolidelt. Aga need on nii palju madalad, et minus muret ei tekita. Kuidagi peab ju laps harjutama end mitte kukkuma.
Samuti jätab ta pidevalt oma sõrmi erinevate sahtlite või WC-poti kaane vahele, siis on ka kisa suur. Ma natuke lohutan ja edasi olen leidnud, et parim taktika on tähelepanu kõrvalejuhtimine. Siis ka lõppevad pisarad kiiresti.
Osa oma ajast veedab Kaur iga päev esikus minu ja mehe saapaid jalga saada püüdes. Minu omad on kõrgema säärega ja neid ta astub lihtsalt lömmi. Väga suur fänn on Kaur ka peitusemängul, aina peidab end kas teise tuppa või mingi mööblieseme taha ja ootab, kuni teda otsin, et siis laginal naerma hakata. Pruugib mul maha kükitada või istuda, kui ta sätib end minu selja taha, käed seljal, ja ootab, et teda ühe või teise külje poolt otsiksin ja leiaksin.
On ikka armas tegelane!
Eile peale viimast kohustuslikku sõidutundi parklast ära kõndides kuulsin autopasunat. Ennäe, seal olidki mehe auto ja selle juhiistmel mees koos Kauriga. Kaur viipas ja naeratas mulle laialt, nagu oleks jõuluvana näinud. Läksime kõik koos Krissu Chisse sööma ja tähistama minu kohustuslike tundide lõppu (harjutada mul veel palju, aga edasi võtan tunde märtsis, kui olen saanud ehk ära käia pimeda- ja libedasõidul). Olin juba oma õpingukaardi enda kätte küsinud, sest plaanin nagunii ülejäänud tunnid võtta mõne teise õpetajaga. Seda soovitatakse ka, et saada eri nippe ja eri vaatenurki asjale. Õpetaja küsis mult ka natuke enne tunni lõppu, kas ta minu arvates on mulle sobilik õpetaja, st püüdis mind jälle vallandada :D Ütlesin, et tahtsingi edaspidi proovida veel kellegi teise käe all, ja ta oli sellega nõus. Soovis mulle edu ja lootis, et kellegi teise õpetused mulle kasulikumad.
Nojah, ega see eriti meeldiv pole, kui su enda sõiduõpetaja tahab sust lahti saada, aga samas ta ütles seda juba esimesel tunnil, et alati võin vahetada :D Ja erilist progressi ma juba ammu endal ei tundnud, aga seda ma tõesti ei pane õpetaja süüks, vaid ikka iseenda. Ta võib ju korrutada mulle lõpmatuseni, et pane märke tähele, aga ainult ma ise saan neid tähele panema hakata.
Igatahes oli mul ikka natuke uhke tunne ka, et 28 sõidutundi tehtud. Need polnud kõik väga edukad, aga ma läksin iga kord kohale, kuigi enamasti oli vahetult enne tahtmine ära joosta :D Ja ma ei teinud ühtegi avariid, mida seal ikka muidu ette tuleb. Peaaegu iga tund küll õpetaja ütleb mulle, et napikalt praegu läks, et mulle tagant sisse ei sõidetud. Eile ütles ka, et see, et praegu kõks ära jäi, on arvatavasti taga olnud moodsa Audi isepidurdamissüsteemi teene. Et mina pidurdasin mõttetult - just liitusime autokolonniga punase tule taga, aga foor just läks roheliseks ehk ma oleks pidanud insta edasi liikuma pidurdamise asemel. Õpetaja ütles, et teised autod ei vaata mind, vaid foori, ja liiguvad automaatselt.
Igatahes, lõpp hea, kõik hea.
Chis oli Kaur nagu tulesäde. Kahjuks seal ei ole lastenurka, edaspidi hakkame valima toidukohta lastenurga olemasolu järgi, sest nüüd, kui jalad all, on Kaur selleks piisavalt vana. Las möllab seal ringi ja meie saame rahus süüa. Nüüd ronis Kaur küll laua peal, sirvis menüüd, kallas soolatopse ümber, jõi uhkelt pokaalist vett ning püüdis tutvust teha meist järgmises putkas istuvate inimestega, kes tema rõõmsa näo peale iga kord lehvitasid ja juttu tegid.
Aga ma lähen nüüd parem sööma, sest lõuna juba ootab mind, ja Netflixist uus rämps-tõsielukohtingusari sinna juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar