Valentinipäev

Sõiduõpetaja küsis eile, kas sain juba valentinipäeva kingi kodus kätte.

"Veel mitte," ütlesin. Mees oli töölt kohe koju kimanud, et mind sõidutundi lasta. Aga edasi pidi ta Kauriga linna peale ja turule minema ja aimasin, et eks ta midagi seal korraldab. Aga poleks ka oluline, kui poleks korraldanud, sest selliste tähtpäevadega on nii, et armas on, kui meeles peetakse, aga pole midagi lahti, kui ei tulda kingituste ja lilledega. Ma tean nagunii, et olen armastatud ja hoitud. Olin vaid varem palunud mulle magusat mitte tuua.

Sõitmine ise läks üpris hästi. Ma endiselt pean koondama tähelepanu märkidele, ma lihtsalt ei pane tähele osasid märke tee ääres. Aga kiirust arendasin eile paremini. Ma vahepeal pelgan piirkiirusega sõita, sest noh, nii palju on vaja samal ajal tähele panna. Aga tean, et see on paha, sest takistab teiste liiklust ja võib olla ohtlike möödasõitude põhjuseks. Eksamil samuti nii läbi ei saa. Eile siis olin ristmikel roheliseks läinud foori tagant välja sõitmisel juba energilisem ja andsin täiega gaasi ning vahetasin ruttu käike. Tabasin end mitu korda ka mõtlemas, et täitsa mõnus on sõita. Järgmine eesmärk on parkimine korralikult selgeks saada. Teooriat selle osas olen tuupinud küllalt, aga mehe või õpetajaga harjutades ei mäleta seda eriti: mis märke kust peeglist või peegli alt tähele panna, et just siis rooli pöörata või seisma jääda. Ma saan küll auto alati kenasti pargitud, aga ei saa sealjuures aru, mida ja miks ma õieti teen. Kui õpetaja juhendab ja mina vaid selle peale rooli keeran, pole see minu pargitud. 

Viimati peale parkimistundi, kui tagasi jõudsime ja Krissu parklasse sisse keerasime, ütlesin enesekindlalt: "Pane nüüd tähele, teen täiusliku parkimise." Ja tegingi ühe hooga :D Õpetajal oli suu lahti. Fake it till you make it.

Ühele ristmikule eile keerasin, nägin, et auto tuleb vastu, aga suht kaugelt, ja tegin eluga oma vasakpöörde ära.

"Hästi," ütles õpetaja. "Arvestasid, et jõuad ära keerata. Mõni oleks seisma ja ootama jäänud."

Tegin näo, et see oli kaalutletud otsus olnud, mitte et ma lihtsalt õigel ajal ei mõistnud, et vasakpöörde ajal peab ju vastutulevale autole teed andma :D

Me päris palju tikume ka ummikutes, aga sinna pole midagi teha, sest mees käib ju tööl ja tema peab mu vabaks laskma, et saaksin sõitma minna. Nii on mu sõidutund alati tipptunni ajal. Vähemalt on nüüd läinud juba tuntavalt valgemaks ja ma saan sõita enamuse ajast ära valges. Varem oli tipptund ja veel pime ka. Aga samas on see hea teatud olukordade harjutamiseks. Näiteks eile sõitsime Nõmme mäelt üles ja sitsisime pikas ummikus, kus iga minuti tagant sai vaid natuke edasi liikuda. See oli tegelt hea harjutamine, kuidas sujuvalt sidurit vabastada, samal ajal pidurit veel kinni hoides, et mitte mäge mööda tagasi veereda.

Siis käisin veel kinos ja õhtul tagasi jõudes ootas mind mees koos heeliumõhupalliga I love you (olin neid just Krissus märganud ja mõelnud, et nunnud), kolme kauni roosi ja terve plaaditäie muffinitega. Kui ta nende sisu tutvustama hakkas, sain aru, et need ei olnudki muffinid, vaid muna ja juurviljadega muffinivormidesse tehtud frittata-sarnased tegelased, väikesed soolased pirukad.

"Muidugi ma ei hakanud sulle magusaid tegema, sa ju palusid mitte," ütles mees. Aww! Mul jääb nii tihti suu lahti, kui hoolitsev ja tähelepanelik ta on. Viimati koos kuskile sõites käisime ühe paki järel ja selgus, et need olid mulle üllatuseks tellitud punased koonused parkimise harjutamiseks. Nii armas!