Südametunnistuspiinad

Kaur jäi üle mitme aja hommikusele uinakule ilma suuremate protestideta. Korra kurtis, võtsin ta sülle, ta pani oma pea mulle õlale ja ohkas ning hakkas rahulikult hingama. Sellistel hetkedel on ta mulle kõige armsam, muudkui ütlen talle mõttes: "Oh sa mu pojake..." Ta on nii mõnus soe mütakas, terve süli täis, ja ta pea on nii usaldavalt mu õlal.

Ja siis jäi ta naksti karu kaisus magama ja mina tulin kofeiinivaba kohvi jooma ning kirjutama.

Muidu on tulnud kerge pelgus last päevastele unedele panna, sest ta ei taha viimastel päevadel üldse uinuda. Näen, et ta on väsinud, haigutab ja hõõrub silmi, aga vot magama ei jää. Karjub voodis nagu metsaline ja pole harv juhus, et näiteks seitse korda pean käima teda rahustamas. Minu süütenöör selleks ajaks on juba väga lühike ja seletan talle, et emme ei jaksa enam sind kussutada, sa pead ikka ise jääma. Et võta karu kaissu ja jää. Ja ta heidabki pikali ja võtab karu kaissu, aga paari minuti pärast ajab end taas istuma ja hakkab nutma. 

Eile päeval näiteks viisteist minutit panin teda magama, mis oli isegi tema viimaste päevade kohta mitte kõige hullem tulemus. Ütlesin talle lõpuks, et Kaur, ma ei tule rohkem sind rahustama, ma lähen ise lõunat sööma. Pead ise tuttu jääma, sa oskad küll. Ja ei läinudki. Kuulatasin küll, kurtis seal, aga suht vaikselt. Seal on vahe sees, kas natuke kurdab ja räägib endamisi, või lausa lõugab abi. Lõugama ei hakanud ja jäi ise magama. Seda ma olen mitu korda tähele pannud, et kui talle ütlen, et ma lähen nüüd sööma ja rohkem ei tule su juurde, siis ta jääb ise magama. Võib-olla juhus.

Aga nädalavahetusel käisime hommikusele/päevasele unele mehega teda kordamööda kussutamas, sest ühe närvid said järjest läbi. Teine oli siis natuke taastunud ja sai minna.

Eile magas ta lõunat 39 minutit, mis mulle pole piisav, et puhata. Jõuan ise lõunat süüa ja natuke diivanil Netflixi vaadata ja juba hakkab teisest toast nuttu kostma. 15 minutit magama panna, selleks et ta 39 minutit magaks...ei tasu üldse ära siis panna. Oeh.

Läksin torssis olemisega magamistuppa ja ütlesin nutvale Kaurile, et võiks ikka kauem magada. Kaur siis ei lõpetanud nutmist poole tunni vältel. Tunnetas vist minu olekus pahast tuju. Pärast leppisime ära ja sain ta maha rahustatud ja siis oli natuke paha olla, et lapsele ette heitsin, et ta vara ärkas. Ega ta ise seda kontrolli, ta ilmselt oleks kauem maganud, aga no ei jätkunud und.

Pluss siis guugeldasin ja nett ütles, et kümnekuusele lapsele täiesti normaalne, kui magab vaid ühe tunnise lõuna päevas. Kaur oli maganud 40 min hommikul ja 40 päeval, seega rohkemgi, kui võiks. Siis oli mul veel pahem tunne, sest olin talle valede eeldustega lähenenud. Samas hommikust uinakut veel ise ära jätma ei hakka, vaid siis, kui ta ei tundu enam sel ajal unine. Täna oli ikka väga unine ja voodisse ta läks.

Et jah, tuleb vahel püüda olla üle oma tahtmistest. Jah, ma tahaks vaikuses diivanil sarja vaadata, aga kui laps on ärkvel, siis on ta ärkvel, ja tuleb parem sellega leppida, mitte lapsega pahandada. 

Eks teinekord siis oskan paremini.

Aga mõni hetk on täielik õndsus. Ühel õhtul vaatasime mehega "Muumia" filmi ja tegime üksteisele massaaži ning mu kõhus uperpallitas pisike tüdruk. Panin mehe käe ka oma kõhule. "Tundsid?"

Mees raputas pead.

"Aga nüüd? Nüüd jälle tegi."

Nüüd mees tundis. Olime vaikselt koos rõõmsad. See tunne, kui su lapsuke su kõhus möllab, on midagi nii erilist. Annab endast märku, nagu öeldes: "Hei, emme!" Ja samal ajal sa tead, et temaga on seal kõik korras.