Magasime kõik täna nagu inglid. Kaur ärkas vaid korra terve öö jooksul. Isegi õhtul peale magamapanekut ei tahtnud kordagi kussutamist ega rahustamist. Kuulsin läbi une, kuidas mees talle piima andis ja tagasi voodisse pani, ning spattisin ise edasi. Kolmveerand seitse lõpuks sai Kaurikesel uni otsa. Tõstsime valges magamiskotis poisi meie vahele, kus ta sai palju kiita ja maksimaalselt musisid, et nii hästi maganud oli. Kaur ajas end istukile ja hakkas mahedalt patrama. Ta ütles midagi, mis kõlas nagu "jäätee".
"Oi, kas sa tahad jääteed?" küsis mees.
"Meibi beibi," ütles Kaur kelmikalt. Tal on nii lahedad silbid, viimased päevad otsa lobiseb ta endamisi niimoodi, nagu ütleks "Hei beibi" või "Meibi beibi".
"Kaka kaka," teatas Kaur järgmisena käsi minu näo poole sirutades, vajus mulle otsa ja tegi ilamusi.
"Kauriga ei tasu deidile minna," naeris mees. "Hei beibi, kas tahad jääteed või kakat?"
See kaka-silp on Kaurile ilmunud eile, omamata seost päris kakaga. Käisime uuesti beebide muusikatunnis. Seekord olid kõik kümme kohta täis, kusjuures kõik beebid olid teised kui eelmine kord, õpetaja oli ka teine. Ootasime veel õpetajat, kõik teised emad istusid, vaiksed ja korralikud lapsed süles, ringis vaipadel, aga minu Kaur käputas kõige keskel, rüüstas saali keskel asuvat pallide korvi ja rääkis endamisi: "Kaka-kaka. Kaka." Kõik naersid ja teised ütlesid, et nende beebidel huvitav sellist aktiivikut vaadata.
Jällegi Kaur ei tulnud enam kordagi tunni jooksul ise minu juurde tagasi. Kui tahtsin mingit harjutust temaga teha, pidin tõusma ja ta enda süles tagasi tooma. Siis ka peale natukest aega rabeles end vabaks ja läks ümbrust avastama. Osad harjutused lihtsalt lebasklesin vaiba peal maha ja vaatasin, kuidas Kaur ringi trööpab.
Samuti kostitas ta teisi lapsi oma ilaste musidega, ehmatades väiksemaid beebisid. Ühe viiekuuse tüdruku ajas ta nutma, mille peale ma ta kähku eemale tõin. Kellelegi tõmbas ta kätega üle näo, nii et too ehmus. Ja kedagi musitas nii palju, et tolle ema Kaurile ütles, et päris nii palju pole vaja musitada. Selle peale lähenes Kaur tema näole, et oo, kas sulle ka musi? "Ei, aitäh, mulle ka pole vaja," ütles ema viisakalt. Tõin Kauri oma rüppe peitu ja pühkisin ila.
Muidu oli too õpetaja sama sümpaatne kui eelmise tunni oma, aga ta oli veidi aktiivsema kava teinud, kus tuli päris palju last ringmängude ajal süles käia, loopida ja hüpitada. See oli mulle oma rasedakõhuga natuke liig ning pärast tundsin, et kõht ei tahtnud sellist asja. Seepärast ma pole ka beebivõimlemisse enam raseduse ajal läinud, et kümnekuuse müraka loopimine on mulle liig. Hullemaid harjutusi ma kaasa muidugi ei teinudki. Aga ilmselt rohkem tagasi ei lähe. Olin nii läbi pärast omadega. Kaur ka nuttis lõpupoole ja pooled teised lapsed ka. Vist oli meid veidi palju väikese ruumi kohta.
Lapsed ikka juba sellises vanuses ka nii erinevate temperamentidega. Nett ütles, et kümnekuusest saab juba aimu, milline ta iseloom tulevikus on. Noh, Kaur on siis väga seltskondlik ja elav laps. Meie kõrval oli üks samuti kümnekuune poiss, kes ei nõustunud emast paari sammugi eemalduma. Paar korda hakkas eemale käputama, siis ehmus ja ruttas tagasi ema põue.
Vähemalt ei olnud seal ühtegi poosetavalt kõndivat last seekord :D
Aga üks õhtu ma juba kõhubeebi liigutamise ajal nägin kõhtu liikuvat, mitte ainult ei tundnud! Nii vara! Käib alles 18. nädal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar