Söögiarengud

Kaur pööras oma käimismänguasja külili ning veetis pooltunni selle "kapotialust" nokitsedes nagu mehed ikka...kogu selle aja surus ta masinat vastu maad, mistõttu sellest kostis lõbusaid laulukesi või ingliskeelseid teadaandeid: "Ruut!", "Kolmnurk!" või lehma ammumist

Mehe õde Belgiast käis päeval korraks läbi ja tõi Kaurikesele uue ilusa söögitaldriku

Armsalt soojas

Belgia-tädi ehitas maja ette ka tervituslumememme, millest Kaur ei osanud hiljem mitte mõhkugi arvata

Käisime H&Mis niisama sobramas, kusjuures Kaur ilmutas ülekaalukat vaimustust sädelevatest pisitüdrukute kleitidest mööda sõites, proovis neid igal sammul haarata, katsuda ja suhu ka pista...Mina aga pidin tõdema, et need väikeste laste, aga eriti tüdrukute riided on ikka armsad küll

 

Kauril on kahvliga söömine käpas. Käib see nii, et mina panen talle taldrikutäie assortiitoitu ette nagu tavaliselt, aga sobivamad ja kõvemad palad torkan kahvli otsa. Kaur võtab osa toitu sõrmedega nagu varem, aga sööb ka kahvli otsast väga ilusti, misjärel ulatab kahvli mulle tagasi ja ma torkan selle millegi muu otsa. (See on edasiminek sellest, kui ta kahvli iga ampsu järel maha virutas.) Mõned toidud konsistentsilt kahvliga süüa ei kannata ja neid paneb ta käpaga nagu ennegi.

Nüüd hakkasime talle ka lusikat õpetama. Täitsa hästi saab sealt toitu kätte ning on seda tehes ise nii armsa, aga asjaliku olemisega. Uhke tunne on sees. Meie poja nii asjalik! Lusikatoit, näiteks hommikupuder või hakklihakaste tatraga, jääb söötja kätte, me anname pool lusikatäit toitu Kauri ette söögitoolile, käepide tema poole, ja tema täitsa edukalt suunab selle oma suhu ja lakub igast küljest puhtaks, enne kui meile tühjalt tagasi ulatab ja uue saab. Taoliseks söötmiseks peab olema sobiv toit, näiteks paksem puder, mis kergesti maha ei libiseks. Muidugi juhtub ka lusikatäie süllelibisemisi ja mahaloopimisi, aga sellest pole hullu. Kui olen hommikupudrule lisanud külmutatud marju, siis ka Kaur ei saa ise süüa, sest marjaplekid riietelt välja ei tuleks.

Järgmine projekt on õpetada talle ise tassist joomist, millega tegeleme juba nädal aega, aga selle suhtes ilmutab lapsuke kangekaelset mittemõistmist. Joodame teda juba ammu tassist nii, et meie hoiame tassi, aga vot ise ta selle hoidmisest huvitatud pole. Mees tellis talle ilusa rohelise silikoonist tassi, mis on sangadega, kerge ja mittepurunev ning millele saab ka vajadusel kaasavõtmiseks kaane ja kõrrega osa külge panna. Me oleme seni harjutanud lihtsalt ilma kaaneta, et see oleks võimalikult normaalse tassi moodi. Aga jah, kuigi talle huultele tassi ulatades oskab ta väga kenasti juua, siis ise selle tõstmist ta isegi ei kaalu. Muudkui keerab seda tassi ümber ja pladistab. Väga meeldib talle ka tassi sisse oma toitu kühveldada, sinna oma sõrmekesi toppida ning tassi lihtsalt maha visata.

Töö käib. Kui ta selle lõpuks selgeks saab, on mul ikka väga suure saavutuse tunne vist :D

Söömise koha pealt tekkis tal eile lahe komme mittemeeldivad asjad mitte maha visata, vaid mulle anda. Kurk, kapsatükk ja mõlemad salatilehed ulatati mulle, mille peale ma need tänades vastu võtsin. Ikka meeldivam, kui pärast maas roomata ja koristada. Ma kogu aeg ütlen talle, et ta ei pea midagi sööma, mida ei taha, aga ärgu visaku maha, vaid jätku lihtsalt taldrikule. Ta nähtavasti ei suuda neid vaadata siiski taldrikul, need solvavad ta ilumeelt.