Olen sel hooajal päris palju Kumusse kolmapäevaõhtuti dokumentaalfilme vaatama jõudnud. Minuga on paar korda ühinenud Miko või Minn, aga olen ka üksi käinud. See hooaeg on hea valik olnud, pole saalis olles kordagi und peale tükkinud, mis on dokfilmide kohta alati hea saavutus. Näiteks nägin filmi Brasiilia põliselanikest, kellel võetakse iidsed elukohad, vihmametsad käest ja raiutakse uusfarmerite poolt armutult maha. Pistetakse kõigepealt põlema ja siis raadatakse ära. Täiesti ebaseaduslikult, aga valitsus Bolsonaroga eesotsas ei tee midagi metsade kaitseks ka. See film oli väga mõtlemapanev ja ka ahastamapanev. Sellist maailmavalu ei või enda kanda võtta, sest mis mina sinna teha saan? Ainult endale kurbi emotsioone. Aga nukker oli vaadata ikka: algul lopsakas mets kogu oma liigirikkusega, ja siis mingid toored tüübid lihtsalt pistavad selle põlema. Ja kõik loomad surevad ka sinna sisse. Rääkimata keskkonnamõjust, sest Amazonase vihmametsad on planeedi jaoks väga vajalikud. Praegune Brasiilia valitsus aga ei tee nende kaitseks midagi, pannes esikohale raha ja põllumajanduse edendamise. Raiume just maha, ütlevad nad sõjakalt, Brasiilia majandus on esikohal!
Tolle filmi sisse juhatanud inimesed ütlesid, et filmis endas ei teki samas selget poolust, kellel nüüd õigus ja kellel mitte. Et ka nendel uusfarmeritel pole lihtne ja on vaja elatist teenida ning endale maatükk napsata. No sellega ma peale saalist lahkumist küll nõus polnud. Selgelt oli põlishõimudel õigus elada nendele aastasadu kuulunud aladel, kaitsta ja hoida liigirikkust ning õilmitseda vabalt looduse keskel. Nendel metslastel, kes toore jõuga tulid endale ebaseaduslikku maalappi paljaks põletama, ei olnud õigust seda teha. Nad olid mulle nii vastumeelsed, et hea meelega oleks näinud, et keegi nad lihtsalt nurga taga maha koksaks. Aga maha koksati hoopis põliselanikke, kes metsa eest seisid. Anonüümselt ähvardati ka nendega koostööd tegevaid aktiviste.
Ühesõnaga väga lohutu film oli.
Aga lõbusamaid linateoseid on rohkem olnud. Minniga vaatasime hoogsat filmi miniseeliku loojast Mary Quantist, ja ühest hullust ja ägedast seltskonnast, kes 90ndatel oli üles pannud suure biosfääri ja tegi seal sees julget ellujäämiskatset.
Täna aga näidati ühte filmi veinimaailmast. Kui mina natuke peale kella kuut saali jõudsin, olin üllatunud, nähes, et see oli tuubil täis. Enamasti ei ole. Kahte vaba kohta viimases reas kogu saali peale vaid silmasin, publikut seisis ka juba istmete taga. Ühe vaba koha kohta küsisin, aga see ootas kedagi. Teise kohta küsis üks naine mu kõrval, ja see oli tõepoolest vaba. Aga see naine viipas mulle, et istuksin. Vist nägi mu kõhukest. Küll see oli temast kena!
Film oli väga energiline ja väga lahe, prantsuse ja inglise keeles. Seal rääkisid erinevad veiniistanduste omanikud, sommeljeed, veiniarvustajad, restoranide peakokad. Kõigil silmad särasid peas. Tundus, et kes süviti veinimaailmaga tegeleb, on õnnelik inimene. Nad vehkisid kätega, nad rääkisid sellise kirega oma maailmast, eri viinamarjasortidest, maalapi eest hoolitsemisest ja veini toiduga kokkusobitamisest. Seal oli üldine filosoofia, et veini ei peaks kunagi jooma niisama, vaid koos toiduga. Just sellega sobiva toiduga. Et alles nii tuleb esile veini tõeline maitse. Ja et samas mingid toidud teatud veinid tapavad ära, maitse ei pääse esile. Nad kõik tõid näiteid endale eriti meeldivatest maitse- ja veinikooslustest, kusjuures mõned lükkasid teiste eelistused ümber, öeldes, et see on barbaarne ja nii küll ei sobi :D
Kokkuvõttes leiti, et veini nautimise juures on esimene ja kõige tähtsam asjaolu see, kelle seltskonnas seda tarbida. Et hetk on oluline, pere ja sõbrad, ja kõik muu teisejärguline.
Kogu film oli nii päikeseline, nii hea energiaga laetud. Inimesed tegelesid sellega, mis neile meeldis. Restoranide peakokad koos sommeljeedega arutamas, milline vein uue roaga võiks sobida, proovimas eri variante ja otsustamas ühe kasuks. Ja siis sommeljee seda klientidele serveerimas ja selle nüansse seletamas. Küll tekkis tunne, et tahaks restosse minna, toitu ja veini nautida. Ma ei söö liha ega mereande, aga seal näidati nii palju peeneid liha- ja mereanniroogasid, et tekkis nende järele ka isu :D
Küll oli lahe vaatamine, nagu keegi oleks pai teinud. Naerda sai palju ning võrratu prantsuse keel silitas kõrvu. Kui ma enam rase pole ega rinnaga toida, siis saab jälle ka veinimaailmaga sõprust teha... Praegu jäi üle vaid vesistada. Kõik terves saalis tegid nalja, et lähevad hüppavad hiljem poest läbi ja valivad endale veini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar