Issi!

Kaur magas alates kella kolmest pool ööd meie vahel, kuna tema arvates oli kell kolm juba saabunud hommik ning ta hakkas endamisi lobisema. Piima enam talle andmiseks polnud ja kiigutamine ei töötanud. Öösel antava piima kogust oleme minu nõudmisel järjest vähenenud, tahan sellest peagi üldse lahti saada. Praegu saab ta väikese koguse ja see on ka lahja lurr, ainult ühe lusikatäie piimapulbriga.

Ma lihtsalt ei näe mingit põhjust, miks selles vanuses laps enam öösel sööma peaks, mõtlema peab ka ta väikeste kikude tervisele. Pudelipiim erinevalt rinnapiimast tekitab kaariest.

Igatahes mina siis olin nurka surutud ja pidin korduvalt peaaegu voodist välja kukkuma. Mulle ei meeldi see lapse meie voodis magamine üldiselt ja olen nõus seda kasutama viimase abinõuna. Tihti lähen ise diivanile, kui laps meie juurde kolib, sest esiteks mul pole siis piisavalt ruumi ja teiseks hakatakse mind näost puudutama ja juustest tirima!

Kaur seekord öösel püüdis ka meid näost puudutada, lobiseda, tiris issit valusasti rinnakarvadest, nii et mees niutsatas, aga siis pöörasime talle mõlemad selja ja magasime edasi. Kõige tähtsam on mitte reageerida, sest öö on öö ja siis suhtlemist ei toimu, vaid toimub magamine. Jäi tuttu ka Kaur.

Hommikul, kui kõik (natuke hilja) ärkasime, hakkasin Kaurile leelotama. Püüan teda viimasel ajal hoida pideva kõne sees, ka jalutamise ajal kogu aeg vestlen temaga ja leelotan ees, mida ta ka järgi teeb. Igasugu keeleharjutusi ja plärinat ta imiteerib hea meelega. Olen mitu korda ka näinud, kuidas ta läheduses oleva koera haukumist järgi püüab teha. Kas teie laps räägib juba? Ei, aga haukuma hakkas juba küll...

Igatahes tegin Kaurile voodis: "Issi-issi-issi!" ja ta sosistas vaikselt vastu: "Issi!" Oi kui rõõmus ma olin! Rõõmsam kui mees ise. Seda sõna pole laps enne veel öelnud. Ei tea, kas ta selle tähendusest aru saab, aga vähemalt oskab seda nüüd öelda. Küll me issitasime siis terve hommiku. Kaur võttis oma käimisraami ja kõndides sosistas jälle mitu korda issi ning vaatas minu reaktsiooni. Ma olin rõõmus ja kiitsin teda. Nüüd peab peale passima, et ta ei arvaks, nagu mina oleks issi.

Pagan, kuna ärkasime täna hiljem, siis Kaur enam hommikuunele ei jäänud, vaid jauras tükk aega ja siirdus ettetuppa mängima. Olen suht tigedas tujus, kuna nüüd jäi mu hommikune aeg iseendale ja teine hommikusöök vahele ning ausalt see lõõgastumispausi puudumine mõjutab tervet mu päeva. Laps ka on siis paari tunni pärast juba kapsas ja tavalisest virilam ega maga sellepärast pikemat lõunat ka, et hommikune vahele jäi. Järgmine kord tõusen temaga koos seitsme paiku ja asi ants.

Keeras mul paganamas jälle elektriradikast sooja välja. Ta kogu aeg käib seda välja lülitamas, väike elektripolitsei. Kui näeb, et ma tagasi panen, ruttab jälle akna juurde ja krutib välja. On tegelinski :D