Meil oli väga meeldiv nädalavahetus. Ema käis siin, seega saime õhtu endale vabaks ja läksime kohtingule. Läksime Ülemistesse kinno ja jõudsime kogemata kinorestorani saali. Polnud kunagi varem sellises käinud ja olimegi tahtnud proovida. See oli väike saal, seal olid ainult eriti mugavad kahekaupa paigutatud toolid. Reguleerida sai eraldi nii jalaosa kui seljatuge. Tavalises lux-saalis saab neid regullida ühe nupuga ja see on juba hea, aga aina luksuslikumaks asi läheb.
Nende kahe tooli vahel oli väike ekraan menüüga, kust sai siis endale toitu tellida. Seda võimalust me seekord ei kasutanud, sest ei olnud teadnud, et jõuame sellisesse saali, seega olime kodus kõhud täis söönud ja mõned snäkid ka veel kaasa ostnud. Aga ülilahe teema tundus siiski. Nii mõnedki seal tellisid ning mõnda lauda pidi korraga teenindama tulema mitu töötajat, sest neil oli nii palju taldrikuid. Inimesed tunnevad elust mõnu.
Tegelikult tahaks minna järgmine kord kinorestorani nii, et ikka sealt midagi proovida ka.
Pärast läksime istusime kõrval O'Leary'se pubis, mängisime paar mängu ja jõime mahla. Mul tuli natuke esimese kohtingu tunne peale, sest me ei saa niimoodi tihti kahekesi käia ja kuskil jooke juua. "Ainult esimese kohtingu puhul sa istuksid niimoodi siin minu vastas," näitasin ma. "Ja hakkaksid vaikselt tasapisi alles endast rääkima."
Meie tõeline esimene kohting ei olnudki kuskil söögikohas, sest siis oli kõik koroona tõttu suletud. Me käisime hoopis talvises metsas jalutamas.
Sinnasamma kohta Nõmmel, kus me jalutamas olime käinud, oleme ka hiljem mitu korda tagasi läinud. Laupäeva õhtul läksime ka, aga ilm oli maru tuuline ja vihmane - novembrine - ning mul polnud mütsi ja kindaid kogemata kaasas. Käisime korraks viieks minutiks autost väljas ja jooksime tagasi. Sõitsime niisama mööda linna ringi ja ajasime juttu. See oli ka vahva.
Ema meie juures luges Kaurile raamatut ette. Kaur kuulas palju paremini, kui ta meiega kuulab. Ei tea, mis nipid emal on. Minuga ta põhimõtteliselt püüab alati ainult raamatut ära süüa ja kurdab, kui ta seda ei saa, või siis käputab eemale mängima ja mina loen nö taustaks. Emal istus ilusti süles ja kuulas, suu lahti.
"Siin on elevandi silm," näitas ema. "Silm." Muudkui korrutas seda silma ja siis palus Kauril endal näidata, kus on silm. Peale tükki aega korrutamist Kaur näitaski pildil, kus on silm. Küll oli vahva seda näha, et lapsel sõnavara täieneb. See on ikka selline ilmaime, kui oma laps vaikselt keelt mõistma ja rääkima hakkab. See on parim asi maailmas!
Ma siis eile ka seletasin Kaurile tema tuletõrjeauto kohta, et see on auto, ja palusin tal autot näidata. Näitas ilusti auto peale. Paar tundi hiljem küll näitas selle küsimuse peale padja peale :D Aga ikkagi ta mõistab juba nii palju. Kui ma küsin talt, kas ta õhtusööki tahab, ilmutab ta kohe elevusmärke. Kui palun tal mulle midagi anda, siis ta annab. Palumise peale teeb suud lahti, tuleb minu juurde, vahelduva eduga veeretab mulle palli. Tal on väike kastike, millel käib luuk lahti. Panen sinna sisse tema mängutihase ja luugi kinni, siis palun tal luuk lahti teha ja tihane välja võtta, ja ta teeb seda. Samamoodi meeldib talle sinna kasti palumise peale asju sisse panna. Minul silmad säravad ja Kaur saab iga õnnestumise peale rohkelt kiita.
Kui niimoodi teadlikult tegeleda, siis suureneb lapsel sõnavara tõesti iga päevaga. Toredad ajad!
Kaur sai ka oma esimese juukselõikuse. Issi hoidis kinni ja mässis peleriini sisse, vanaema lõikas. Nüüd ei ole tal enam juuksed kõrvadel ega moodusta pea taga venepärast hevisoengut, vaid ta näeb välja illikuku pailaps oma sileda soenguga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar