Ilalõua seiklused

Tutvub lusikaga

Aahhh ma olen lõksus

Kaur hakkas täna eriti edukalt oma käimistoega mänguasja edasi lükkama ja ise järel kõndima. Ta on vahepeal varem teinud nii mõned tudisevad sammud ja vahepeal kõnnib põlvedel järgi, aga täna sattus kohe eriti hoogu. Panin talle mänguasja paremat pidi ette, nii et ta saab seda tagantpoolt lükata, ja andsin mööblist vaba suuna ette, et ta kohe vastu kappi või seina või toole ei sõidaks, ja läks nagu miška. Mina kõrval juubeldasin ja kiitsin. Minu poja! Küll toe abil, aga kõnnib!

Kaur kõndis end otse esikupeeglisse ja hakkas seal elavalt Peegli-Kauriga vestlema, kes juhuslikult samuti käimismänguasjaga talle vastu oli jalutanud.

Ila tuleb tal praegu nagu kosest. Ta on ilmselt maailma kõige enim ilastav beebi üldse. Ei saa olla, et kellelgi seda veel rohkem tuleks. Käin tal järgi ja pühin läkarätiga ära, kahe sekundi pärast on sama kogus asemel. Tal on olemas väikesed ilasallid just selleks otstarbeks - nagu põll, ainult väiksem. Neid läks täna neli tükki, kõik said kiiresti nii läbimärjaks, et välja oleks võinud väänata.

Kas tal on marutõbi või tuleb taas mõni hammas. Andsin mehele teada, et alt on neljas hammas lõikunud. Mees tuli koju, takseeris, ütles, et see on juba nädalaid tagasi lõikunud. Et hoopis ülevalt paistab neljanda hamba serv ja see seda ila tekitab. Noh, mina ei tea, ma pole väga tähelepanelik :D

Ta jäi just reaalselt kahe sekundiga ööunne. Ei viiksatustki, ohkas rahulolevalt, kui ta selili panin, haaras karu kaissu ning rohkem ühtegi piiksu sealt toast ei tulnud. Ma kunagi ei näe hetke, mil ta uinub, kuna mu filosoofiaks on alati võimalikult ruttu toast lahkuda. Kui ta karu juba teatud õige nurga all kätte võtab ja sõrmitsema hakkab, siis mina teen vehkat. Lapsele peab andma võimaluse ise uinuda ja appi minema alles siis, kui seda vaja.

Aga selline hetkeline uinumine on ikka õnnistus küll.

Mees on väljas lisatööd tegemas, nii et mul on siin mõnus sume laisklemisõhtu. Tegin toa korda, panin lauale küünla ja vaasi lilledega, mille mees tõi, sest meil sai aasta kihlumisest - diivanilaual ei tohi enam päevasel ajal midagi üldse olla... kui sa just ei taha, et keegi selle enda kätte haarab ja maha tõmbab ning närima hakkab. Nii et see on täitsa paljas ning alles õhtuti peale lapse uinumist ma panen sinna midagi... noh, et meeleolu tekitada ja oma lilli nautida näiteks.

Mees küsis ükspäev, kas ma mäletan aega, kui Kaur veel ei käputanud ega roomanud ringi. Ma ütlesin, et ausalt ei. Mida ta üldse päevad läbi siis tegi? Lamas selili?

Hm, mingi periood tal oli, kui ta keerutas end külili igale poole, siis tegutses seal, keerutas tagasi või edasi, kuhu soovis. 

Mees ütles, et sel ajal läks juba rinnaga toitmise peale rohkem aega. Suure osa päevast ta sõi. Njah, üks söögikord rinnal oli pool tundi vabalt. Ja ta magas päeval palju rohkem kordi. Ja jalutasime pikalt, tundide viisi olin väljas, sest laps oli kärus selili, vahel magas, vahel vaatas niisama vaikselt, mina võisin pikalt lugeda või jalutada või teha, mis tahtsin. 

Ja suvel käisime olime vähemalt tunni niimoodi aias, et ta kõhutas või lebaskles tekil ja mina lugesin.

Kiirelt kaob kõik meelest ja iga uus faas tundub normaalsus, nagu nii oleks alati olnud. Mul on raske isegi mäletada, et kuu tagasi ma veel toitsin rinnaga. Küll oli selleks ajaks alles vist üks toidukord päevas, sest ma olin neid jooksvalt vähendanud ja pudeliga asendanud, aga ikkagi rinnalaps ta siiski oli. Täpselt kümme kuud saades ta lõpetaski sellega ja läks ainult pudelipiima peale üle. Nüüd ei suuda ma kujutleda, et keegi mul rinda imes :D Naljakas isegi. Pudel on kallis ja tüütu veidi neid puhastada, vett valmis keeta, koguseid mõõta, aga samas kui palju lihtsamad on nüüd meie ööd! Kumbki meist lohutab last umbes korra ja muidu ta lihtsalt magab. Ühel neist kordadest tõmbab ta alla väikese koguse piima, mis me ööks valmis teeme, muidu laseb end suhteliselt lihtsalt lohutada ja tudub edasi.

Ja päevased söögikorrad ka lähevad nii kiiresti. Piima joob ära umbes viie minutiga ja läheb ajab oma asja edasi. Alati tahab piima, kunagi ei protesteeri. Kui näeb, et ma lusikatäisi vee sisse panen, läheb alati äksi täis ja hakkab kurtma ning mul anuvalt jalgadest kinni hoidma, nagu paaniliselt mu külge klammerdumine aitaks mul piima kiiremini valmis saada:D

Ühesõnaga ma nii rahul kogu rinnaga toitmise looga. Et see läks nii sujuvalt ja hästi, et mul alati jagus piima, ja et see samas ka nii sujuvalt lõpu leidis. Mul polnud vaja last raskelt võõrutama hakata, vaid sujuvalt vähendasime rinnakordi ning lõpuks Kaur enam ise ei tahtnud rinda. Teda poleks jõuga ka sellele enam saanud, tahtis minema. Ja mul lihtsalt umbes nädalaga kadus piim rindadest ära, ilma et oleks mingisuguseid vaevusi või kõrvalnähtusid olnud.

Nüüd on nad niisama pisikesed ja armsad nagu varem ja ma olen ausalt öeldes väga rahul. Esimest korda üle aasta ei pea ma iga päev ja iga öö rinnapatju kasutama. Mul oli võimatu ilma olla, sest sealt alati tilkus midagi. Nüüd olen vaba! Ei pea ka imetamisrinnahoidjaid kasutama, saan kanda täpselt seda, mida tahan. Küll on mõnus.

Tahke toiduga ka Kauril läheb endiselt hästi. Olen õppinud, et suruda ega sundida mingit toitu ei maksa, küll aga maksab kangekaelselt edasi pakkuda. Tükk aega ta ei söönud tomatit ning see lennutati alati esimese asjana maha. Mina ikka lõikasin talle iga toidukorra juurde pool kirsstomatit ette ning aegamisi, nagu hajameelselt, ta hakkas toidukorra lõpus seda ka näkitsema. Vahepeal sööb ära pool, vahepeal lausa kõik. Kurgiga sama. Ja ma üldse ei lähe enam närvi, kui ta mingit toitu, nagu minu tehtud kartuliputru ei taha. Pakun järgmine toidukord uuesti ja siis lampi sööb. Kui tundub, et ta seekord nagu midagi ette laotust ei taha, siis ma ei kurjusta, vaid annan talle vahepeale "magustoiduks" mõeldud õuna, pirni või kiivit, mille ta sööb kenasti ära ning siis hakkab jälle nagu hajameelselt näkitsema ka kõike muud ta ees laual. Kokkuvõttes saab ilusa toeka eine söödud. Keegi ei pea nutma ega närvi minema.