PÖFF on selleks aastaks läbi. Oli päris meeleolukas, mina sattusin vaatama viit filmi. Kolme planeerisin ja hankisin piletid varakult ära, aga kahele läksin täitsa eksprompt, kui tuli mõte, et võiks õhtul midagi teha.
PÖFFi juures on see lahe, et vähemalt mina ei sattunud ühelegi Ameerikas tehtud filmi seansile. Neid näeme ju niigi kogu aeg, aga PÖFFil on esindatud ka teised riigid. Avardab päris palju perspektiivi. Nägin üht saksa filmi (ainus, mis mulle eriti korda ei läinud), ühte iiri filmi "Vaikne tüdruk", mille lõpus nutsin, sest see oli nii liigutavalt tehtud, ja päris palju löristamist oli minu ümber veel. Lugu väikesest tüdrukust, kes kasvab üpris hoolimatute vanematega ja kiusavate õdedega... samal ajal mul kõhus beebitüdruk põtkis, muidugi läks mulle korda.
Siis nägin veel Lõuna-Koreast "Otsus lahkuda", mis oli väga hea, ja Iisraeli "Valeria läheb mehele", mis samuti minu meelest väga õnnestunud ja pani mõtlema. Viimaseks jäi täitsa PÖFFi viimasel õhtul näidatud eesti film "Läheduse raamid", mille seansil käisime Heleniga. Selle olime tegelikult juba enne festivali algust välja valinud ning piletid hankinud, aga saime lihtsalt vaid kõige viimasele seansile koha. Ja väärt lõpp see festivalile ka oli. Film ise polnud midagi nii muljetavaldavat, aga lahe oli, et esiteks anti meile seda sisse juhatades teada, et tegemist on interaktiivse filmiga. See tähendab, et teatud kohtadel seanss peatati ja tehti kiire publikuhääletus kätega, kus suunas kahest film peaks jätkuma. Seda polnud enne mitte kuskil reklaamitud, oli hästi hoitud üllatus! Olin elevil. Just päevake enne seda olin mehega rääkinud Netflixi filmist Black Mirror: Bandersnatch, mis on ka interaktiivne ja mida meist kumbki veel pole näinud. Olin avaldanud huvi seda lähiajal vaadata. Ja nüüd sain interaktiivsuse kogemuse lausa kinos!
Teiseks oli peale filmiseanssi küsimuste-vastuste voor režissööriga, mis oli samuti üllatus ja väga tore üllatus. Publik hästi palju küsis ja arutles, meie Heleniga tegime ka häält. Palju juttu oli ka "Bandersnatchist", mida ma nüüd kindlasti pean nägema.
Helen veel teadis seda režissööri ka ja tema jaoks oli see ka loominguliselt kindlasti väga huvitav küsimuste-vastuste voor, kuna ta küsis autorilt loomeprotsessi kohta (Helen ise teeb lühifilme) ja too kiitis küsimust enne vastama asumist. Üldse lahe ja ootamatu ja efektne lõpp selle aasta filmidele.
Kodus ka avastasime mehega Netflixist midagi ühiselt vaadata. Meil on raske midagi sellist leida, sest meil on nii erinev maitse. Mingeid "Black Mirrori" osasid eelmisel aastal üritasime vaadata, aga oli aru saada, et need olid mehe jaoks liiga sünged ja meeldisid pigem mulle. Mulle aga ei lähe eriti korda tema vanad ja uued Star Treki või Tähevärava seriaalid. Nii vaatame tihti koos mingeid kokandusvõistlusi, mis ei paku just erilist vaimustust meeltele ja on pigem hädaabi. Lisaks ajavad need ka näljaseks. Nüüd aga algas uus sari Wednesday, tehtud Addamsite maailmast. Wednesday on saanud teismeliseks ja läinud internaatkooli. Laheda osa teeb seal ka Christina Ricci, kunagine Wednesday kehastaja.
Algul mulle see sari eriti korda ei läinud ja vaatasin pigem mehele heameele tegemiseks. Olen kahe Addamsite filmi suur fänn ja raske oli üle minna uutele kehastajatele ning neid aktsepteerida. Aga siis harjusin ära ja leidsin, et uues sarjas on tõesti päris vaimukas dialoog ning Wednesday osatäitja ka päris lahe. Lisaks pole kõik sugugi ilmselge ehk me muudkui mõistatasime, mis toimub ja kes on mõrvade taga. Eile vaatasime kaks osa järjest ning jäänud oli veel viimane osa kaheksast, mille mees tahtis suure elevusega peale panna, aga veensin teda selle tänaseks jätma. Siis on midagi oodata ning ei teki üledoosi kolmest järjestikusest osast.
Tore ka vaadata kõrvalt, kuidas mehele see sari meeldib ja tal silmad säravad. Muudkui silitasin teda ja vaatasin vaikselt silmanurgast, samal ajal kui mul beebitüdruk kõhus põtkis.
"Mis on?" küsis mees.
"Sa lihtsalt nii väga meeldid mulle," ütlesin teda musitades. Ma olen siiamaani iga päev nii õnnelik, et elu meid kokku viis, sest me sobime nii hästi. Ma armastan oma meest, aga ta ka meeldib mulle inimesena ja kõigena, mis ta on. Kuidas ta koduses elus osaleb ja meie kõigi eest hoolitseb ja mind end kogu aeg tundma paneb nagu printsessi. Ja mulle meeldib, kuidas ta mõte töötab ja ta alati kõigele lahendusi otsib ja igas asjas võimalust ja uut ideed näeb.
Ma loodan, et oleme ka kümne aasta pärast samasugused. Selle võtmeks on iga päev üritada särtsu elus hoida. Et kui teine koju saabub, siis üks jätab oma toimetused, karjub: "Kalluu!" ja jookseb teist musitama. Kui esmaspäeval näiteks trennist tulin, näljane, sest olin unustanud oma peale-trenni-õuna maha, siis ootas mees mind juba uksel, käes lõikelaud viilutatud õuna, hurmaa ja mandariiniga, ja hakkas mind toitma, samal ajal mul ise mütsi ja saapaid jalast võttes :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar