Kaur 11 kuud & isadepäev

Eile sai meie Kauru 11-kuuseks. Juhhuu!

Aina enam kruiisib Kaurike oma käimismänguasja või söögitooli abil elamises ringi. Algul tudisev samm ja pidev põlvili kukkumine on kadunud ning Kaur läbib edukalt juba terve toa kuni esimese takistuseni. Ükskord kukkus üle käimismänguasja käkaskaela ning mõtles natuke, kas nutma hakata, aga ma ütlesin kõrvalt, et pole hullu, ja ta ei hakanud. Seadsin nad uuesti kursile ja kõndisid edasi.

Vaatasin eile, et ta juba seina või kapini jõudes hakkab ise sudima, et ümber keerata. Takistused on ületamiseks! Ja kui tegelustekk vastu tuleb, siis see enam ei peata, vaid hakatakse otse üle selle sudima, nagu künnaks põldu. Tekk keerab ennast rulli ja laps arendab lihaseid.

Päris sõnu Kauril endiselt veel pole. Vanaema ja isa ütlesid, et ta öelnud eelmine nädal "aitäh", aga mina seda ei kuulnud ja seega ma seda päris ei loe :D Samuti ta pole seda korranud. Ükspäev poti peal küsisin, kas ta teeb kakat (ta parasjagu tegi) ning ta kordas mulle hästi selgelt järele: "Ka-ka." Kuna kontekst läks ka hästi kokku, siis oleks see ka nagu täitsa esimene sõna, aga rohkem ta seda samuti poti peal või kakamise ajal pole öelnud, st millegagi ei tundu seostavat. Niisama lobiseb kaka ja kaka päevad otsa igas muus situatsioonis.

Annan talle päevad otsa hästi palju käske. Anna mulle see asi, pane see mänguasi kasti sisse või võta välja. Asju peopessa anda oskab ta ja saab ilusti aru. Palli veeretab tagasi, saab ka aru. Sõna "auto" tundub tal olevat meeles ülepäeviti. Vahepeal küsin, kus on auto, ja ta osutab ilusti oma tuletõrjeautole, aga enamasti vaatab tühja pilguga. Tal nagu need sõnad ja oskused tulevad ja lähevad. Iga kord, kui kolakaga vastu põrandat kukub, unustab midagi jälle ära :D

Viimastel päevadel üritan talle lehvitamist õpetada ja sellega on täpselt sama lugu. Küll oli vahva, kui ta hakkas mulle tšau-tšau vastu lehvitama. Olin nii rõõmus! Hakkasin teda turvatoolist välja võtma, enne aga lehvitasin väljast klaasi tagant, ja ta nii vahvasti tõstis oma käe ja viipas vastu, ise särades nagu jõulupuu. Aga proovi pool tundi hiljem, ja ei midagi.

Lehvitamine kui oskus aga peaks juba mitu kuud noorematel käpas olema, seega pääsu tal pole, treenin edasi.

Kaur saab aru ka väljenditest "ei" ja "ei tohi" või "ära tee". Kas ta neid ka kuulab, sõltub tujust, aga reaktsioonist on näha, et aru saab. Alati piilub ja proovib siis keelatud asja uuesti teha, et näha, kas endiselt ei või. Kompab piire. Olen aru saanud, et häält tõsta ei ole mõtet, siis ta ei kuula üldse või siis hakkab hoopis naerma, mida kurjem lapsevanem püüab olla. Tuleb lihtsalt järjekindlalt ja rahuliku häälega iga kord näiteks öelda, et ei viska toitu maha. Ja tema toiduloopimine on tunduvalt vähenenud küll.

*

Täna saime lõpuks pannkoogihommiku tehtud. Tuli kahest külalisest üks, mehe sõbranna oma üheksakuuse tüdrukuga. See ka hea saak. Küll beebid uudistasid üksteist, kriiskasid ja püüdsin teineteise nägu puudutada. Kaur oli natuke häälekam ja teise ruumi rohkem tungiv ning mitu korda pidin teda natuke tagasi tõmbama, sest väike Sofia ehmus muidu. Aga täitsa vahva oli ikka teda sotsialiseerida, loodetavasti saame teinekordki sama teha.

Asi sai oodatust kiirema lõpu, kui külalisbeebi väsis, hakkas aina nutma ja silmi hõõruma ning süüa ei soovinud üldse. Nad läksid koju tuduma. Aga eks see on väikelastega elu ja külaskäikude realistlik pool. 

*

Isadepäevaks olin mehele seekord lausa midagi tellinud, tahtsin talle üllatust teha. Tegin tellimuse ära oktoobris, aga siiani pole sellest kuulda kippu ega kõppu, on lihtsalt "välja saadetud". Veidi kahju küll, kinkisime siis Kauriga kumbki ühe valge šokolaadi ning anname üllatuskingituse üle hiljem. Kleepisin šokolaadide peale meilt kummaltki natuke ilusaid sõnu ning lasin Kauril enda oma ise issile üle anda. Pani küll issile ilusti peo peale. Mul oli sellest väiksest žestist nii hea meel. Samuti nagu mul on hea meel meie pere issi üle, et ta meil selline on. Minu lapsed on õnneseened, et saavad kasvada sellise eeskujuga! Just sellepärast on meile ka nii ruttu lisandumas pesamuna, et nägin kohe, sellise partneriga on rõõm lapsi kasvatada. Meil on kindel, turvaline ja armastatud olla. Aitäh meie pere issile!