Jõuluturg reedel oli väga ilus, aga mul oli seal meeletult külm. Ma ei tea, mis seal kesklinnas toimub, aga seal väga-väga rõskelt ja niiskelt kontidesse pugevalt külm. Märkasin seda ka eile, kui kesklinnas asjatasime. Meil Põhja-Tallinnas on pehmem ja mõnusam temperatuur.
Jõuluturu putkad olid nunnud ja seal oli ka vanaaegne karussell, mida igatsevalt vaatasin. Järgmisel aastal saab Kaur juba minna! Valgusetendus oli küll veidi igav, seda vaatasime ainult pooleldi. Tahtsime glögi ka, ma ütlesin mehele, et võtame kahe peale ühe, aga ta tellis mõlemale eraldi. Esimese lonksu tahtsin juba välja sülitada ja sain siis aru, miks alateadlikult olin tahtnud esialgu ühe joogiga proovida. Sest seal jõuluturul serveeritakse väga kahtlasi ollusi ja kvaliteet võib kahtlemata olla alla arvestust, kui ei vea. Eelmine aasta võtsin kakao ja see osutus lihtsalt kuumaks veeks ja kakaopulbriks ning oli nii tülgastav, et mina seda juua ei suutnud ja pidin maha kallama. Sel aastal sama: see nö glögi polnud glögi kunagi lähedalt näinud. See maitses lihtsalt nagu kuum suhkruvesi ja ajas mul südame pahaks. Seal polnud ühtegi marja või puuvilja identifitseeritavat maitset. Jätsin enda oma pooleli, sest raseduse ajal on mul targematki teha, kui puhast suhkrut näost sisse kallata.
Tegelikult soovin, et oleksin seda müünud putkasse tagasi läinud ja küsinud, mis kurat see oli. Et nad vähemalt tagasisidet saaks ja mõtleks, kas 3-4 euro eest ikka kõlbab sellist löga serveerida.
Aga muidu oli ikka lahe, põrkasime Mikoga ka platsi peal kokku ja ajasime juttu. Tore oli ka see, et mehe teismeline poeg oli üle pika aja nädalavahetuseks meile tulnud ja ka turul kaasas. Oli täiega selline perenädalavahetus.
Ja üldse, kas pole hämmastav, et esimene lumi siiamaani maas on! Seda juhtub ikka päris harva. Nii ilus ja lumine on väljas.
Reedel peale turgu pakkisin kähku trenniasjad kokku ja sõitsin bussiga tagasi kesklinna, et jõuda natukene ellipsile ja lindile kõndima, kuna viimatine kord jäi juba esmaspäeva ja kaks korda nädalas olen üldiselt jõudnud. Väga napikas teema oli, väljusin kümme minutit enne jõuka sulgemist ühe viimase inimesena. Aga hea tunne oli ja jõudu oli palju sees.
Pühapäeva hommikul, kui Kauriga veerand kaheksa tõusime ja hommikust sõime, püüdsime vaiksemalt võtta, sest mehe poeg alles magas teises toas. Kaur pole tavaliselt üleliia lärmakas hommikuti, kui talle vaid söök kärmelt ette anda. Eile aga ta lihtsalt kiljus. Istus maas ja kiljus ka peale söömist, justkui meelega, et vend ilusti üles ärkaks.
Kui nõudepesumasinat tühjendasin, käputas Kaur mulle appi nagu alati ja hakkas masinast nõusid välja võtma ja maha viskama. Tavaliselt võtab ta enda kergeid plastmasstaldrikuid, aga seekord sai küüned taha suurele raskele potikaanele, mis maha virutades muidugi megalt kõminat tegi.
"Mis kurat seal toimub?" hüüdis vend teisest toast. Võtsin Kauri kaenlasse ja viisin ta hommikuunele ära. Parajasti siis, kui Kaur oli magamistoas magusasti suikunud, tuli vend oma toast, sest unest polnud selle möllu peale ammu jälgegi. Kaur oli nagu käed puhtaks pühkinud, et minu töö on siin tehtud, ja ise rahuga spatti läinud.
Kui me saame kahekorruselise ridaka, siis lahendab see tolle probleemi hästi, sest ülemine korrus ikka blokib märksa kenamini selliseid hommikusi helisid. Meie saame lastega all toimetada ja vanem vend võib üleval suuremas probleemita edasi tukkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar