Mõtlesin eile, et vaja lapsega taas mingis ringis/tunnis käia, et ta natuke sotsialiseeruda saaks. Ükspäev vastu tulnud endine naabrinaine ütles, et tema käib oma poisiga beebide laulutunnis, otsisin ka siis Pelgulinna beebitundide hulgast midagi sarnast. Leidsin beebide muusikatunni, kohe samal lõunal, ja läksime Kauriga kohale.
Kokku oli 8 last ja kõik teised 7 olid tüdrukud. Kaur pööras mulle viimast korda tähelepanu sealt uksest sisse astudes, edaspidi polnud mind enam olemas. Ta läks lausa pööraseks, kui teisi beebisid nägi. Meil on ikka väga sotsiaalne lapsuke kasvamas, või on asi selles, et ta pole tükk aega ühegi teise beebiga mänginud? Tänaval ja poes igatahes Kaur alati paneb teisi lapsi tähele ja üritab nendega juttu ajada.
Kõigepealt oli kohal kolm last, kes kõik juba sellises eas, et läksid ise saali keskele ja hakkasid üksteist uurima. Naljakas oli, kuidas kõik sirutasid kordamööda käe ja puudutasid üksteise nägu. Natuke nagu koerte pepunuusutamine. Siis Kaur kiljatas läbilõikavalt, väljendades oma rõõmu, ja hakkas teisi lapsukesi ilamusidega kostitama. Üks teine ema muudkui mainis, et Kaur on ikka niii ilane, ja pühkis oma last puhtaks, kui Kaur toda musitas. Aga mida ma teha sain? Tal järel joosta ja ila pühkida alles oleks andnud, ja kohe tuleb sama kogus asemele.
Aga eks ta ilastab tõesti esmaklassiliselt palju.
Kui kõik kaheksa ja õpetaja olid kohal ja tund algas, sain esimeste minutitega aru, et mis programmi puutus, siis Kauri ei oleks see võinud vähem huvitada. Ta lasi mu juurest kohe jalga ja mul polnud võimalik teda vägisi kinni hoida. Teised emad laulsid oma lastele jalgadest, kõhust ja kätest, silitasid neid, otsisid musisid ja leidsid musid põselt või nina pealt... sellal kui Kaur saali pidi ringi käputas, muudkui ühe juurest teise juurde. Mind ei vaadanud ta kordagi ega tulnud kutsumise peale, tal oli muud tähtsamat teha.
Vahepeal läksin tõin ta enda juurde tagasi ning varsti rabeles ta uuesti vabaks. Talle vist oleks tarvis lihtsalt sotsialiseerumise tundi teiste beebidega, ilma mingi programmita. Paar teist last, välimuse järgi kõige vanemad, lasid ka vahepeal mööda saali ringi, aga mitte keegi nii palju kui Kaur. Ta oli teistest lastest lihtsalt vaimustuses. Samuti hammustas ta meie kõrval olevat ema varbast (oleme püüdnud seda kommet tal kodus välja juurida - algul naersime, et ju igemed sügelevad, siis nägime, et nii ta aina jääbki meid hammustama) ja kui õpetaja mänguasju jagades kükitas, läks Kaur ta tagumikku silitama, mille peale kõik naersid.
Mõtlen veel, kas tagasi minna. Veidi piinlik oli oma pöörase lapse pärast, aga samas, kõik lapsed on erimoodi ja see ongi hea. Vaatasin kerge kadedusega, et mitu teist last juba kõndis. Küsisin ühe tüdrukukese emalt, kui vana ta laps on - oli äsja üheksakuuseks saanud. Ja ta oli nii asjalik! Kõndis ringi nagu proff, mänguasju tõi ise korvi, ja kandis uhkelt riidemähkmeid. See on üks taoliste beebide kokkusaamiskohtade võib-olla negatiivne pool, et kõik vanemad hakkavad oma lapsi võrdlema, ja kellel veel mingi verstapost pole ületatud, tunnevad, et peaks olema. Sealjuures arenevad kõik omamoodi ja see ongi normaalne! Tüdrukud pidid ka selles vanuses minu meelest kiiremini arenema nagunii.
Üldiselt, kui me oleme kodus, siis on mul tunne, et Kaur on maailma kõige asjalikum. Ma ei oota üldse, et ta veel kõndima hakkaks, aega on selle kiire asjaga. Pikk käputamisaeg pidi ajule hoopis hästi mõjuma ning küllap lapse luud-lihased pole veel lihtsalt valmis. Pigem palun meest, kui ta last "treenida" üritab, seda mitte teha. Las ta hakkab omas tempos. Kuhu meil kiire on?
Aga seal tunnis tekkis küll mulje, et Kaur on veel pisike ja lapsem kui veel mõnigi temast kuude poolest noorem.
Samas eks sellest tundest tuleb lihtsalt üle olla. Nii kui kodus tagasi olime, oli Kaur jälle maksimaalselt asjaliku ja suure moega mu jaoks.
Mõtlen veel, kas uurin mingit muud kohta või muud ringi lapsele... Pelgulinna perekeskuse omad on ikka väga kallid. Varem olid 11 eurot ja sel hooajal juba 12. Neljakümne minuti eest! Samas Pelgu pluss on see, et nad on meil põhimõtteliselt üle tänava minna. Väga mugav kümne minutiga kohale jalutada.
Aga üks positiivne emotsioon, mis ma sellest tunnist sain, oli tunne, et kui Kauril jõuab kätte aeg lasteaeda minna, siis selle asjaga meil küll muret ei saa olema. Et tal kuidagi raske harjuda oleks või teisi pelgaks. Ilmselt heidab ta mulle uksel üheainsa pilgu ja jookseb siis teistega tutvuma :D
Olen seda enne ka tähele pannud, et Kaur pole absoluutselt emmekas. Ta ei tee näiteks vahet, kas tema eest hoolitseb emme või issi, meil on mõlemad lapsevanem number üks. Ta kunagi ei hüüa mu järele või pelga must lahkuda. Ja ma arvan, et see on väga hea ja teeb minu elu kergeks, sest siis võib mingis mureolukorras last ühteviisi edukalt rahustada nii ema kui isa. Öösiti näiteks, kui laps häält teeb, tõuseb see, kes parasjagu viitsib. Ja kes ei viitsi, teeskleb, et ta ei kuule :D Ideaalne elukorraldus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar