Mul oli eile päris kehv tuju ja närb enesetunne. Põhjuseid oli mitmeid:
ma polnud eile isegi jalutama saanud. Käisime keskhommikul kõik koos ühes poes uudistamas ja autoga sõitmas. Ma ei teinud midagi aktiivset ega midagi, mis peaks mind kurnama, kuid ometi läks mul süda pahaks, nii et poole autosõidu pealt polnud ma enam väga kontaktivõimeline. Koju jõudes läksin pooleteiseks tunniks voodisse lihtsalt selleks, et funktsioneerida. Ei tea, kas süüdi haiguse järellainetus või rasedus või ei tea mis, või peaks laskma taas kord kilpnäärmeanalüüsid teha, aga kogu aeg on nii nõrk olla ning lapse eest hoolitsemiseks napib energiat. Seetõttu ootan kogu aeg ta uneaegasid, mis nüüd on napimaks jäänud. Kaur haigusega hakkas päeval rohkem kordi magama - kolm - aga magas korraga umbes viiskümmend minutit. Seda aega pole piisavalt, et minu jaoks juhe seinast tõmmata ja korralikult lebosse lasta.
Mõni õhtu panime Kauri lausa kella kuue paiku magama, kui ta eriliselt väss või viril tundus. Ei teagi, kas panime tema pärast või meie enda pärast, et närvid rahu saaksid. Mees oli ka peale esmaspäeva terve nädala kodus, sest jäi korralikult haigeks: järjekord jõudis temani. Aga ma püüdsin mitte väga lapse eest hoolitsemist temale lükata, sest ta oli reaalselt väga haige ja ma nägin, kui paha tal oli. Sealt kõrvalt tegi ta tegelikult veel kaugelt tööd ja oma lisaarvutiotsi ehk teenis reaalselt raha juurde, ise puruhaige. Siis võisin vähemalt mina anda oma osa ja hoolitseda lapse eest maksimaalselt ise.
Kauril läks palavik õnneks üle. Ta oli endisem ja rõõmsam, aga siis tekkis köha. Üks öö oli jälle päris košmaarne, kui olin umbes seitseteist korda tõusnud, et teda rahustada, aga ta köhis ja kurtis mulle ega jäänud kuidagi uuesti magama. Mees oli elutoas diivanil haige, aga mingi hetk ma enam ei jaksanud ise tõusta ja reageerida ning ta pidi teisest toast tulema ja ise Kauri lohutama. Me püüame öösel suht võrdselt tõusta, nüüd kus enam rinnaandmist pole. Tavaliselt see, kes on mitu korda juba tõusnud, enam ei reageeri ning teine saab siis aru, et ok, minu kord:D
Järgmisel hommikul köhaööst kirjutasin perearstile ja viisin lapse ülevaatusele. Nii väiksega ikka tahaks üle kontrollida, kas kõik ok. Arst kuulas kopsud üle, ütles, et praegu ok, ja soovitas osta inhalaatori, määrida lapsele rinnale ja jalataldade alla hanerasva, anda kummeliteed ning mingeid Zyrtexi tilkasid ka. Inhalaatorit rääkis mees juba enne lapse sündi, et on vaja, aga ma olevat öelnud, et ostame vajadusel. Nüüd siis oli see vajadus käes. Esialgu tulin apteegist ilma tagasi, sest nende masinate hinnad olid 80 euro kandis, mida pidasin liigseks. Aga netist vaadates selgus, et nad on igal pool sellised ning pealegi polnud meil aega oodata netitellimust, kui laps on köhas praegu. Kõmpisin tagasi ja ostsin inhalaatori ära, mõeldes, et noh, kahe väikse lapsega majas läheb nagunii vaja. Tüng Kauri mõttes, sest Kaur absoluutselt põgeneb selle masina eest ega lase üldse endale sellega ligi. Ise sain oma köha tarbeks kasutada vähemalt...
Aga kummeliteed, rasva ja tilkasid kasutasime ning ei tea, kas juhus või tõesti see kombo toimib, aga sellest alates on meil kolm rahulikku ööd olnud. Kaur ärkab paar korda, joob paar sõõmu piima ja keerab kohe ise magama, kogu protseduur kestab minuti. EI köhi kordagi, vaid päeval köhatab. Mees pole kolm ööd isegi aru saanud, et keegi ärkas, kuna mina hoolitsen kõige eest lihtsalt ja operatiivselt. Hea tunne ka, lasta vaesekesel lõpuks ometi pikad ööd välja magada.
Haige olemine väikelapse kõrvalt on tõesti teistsugune kogemus. Vaba inimesena saad juhtme seinast tõmmata ja lihtsalt olla, lesida nagu mauk, ning pea sa paraned. Väikelaps tahab ikka hoolt samamoodi edasi ning öösel ärgata. Jumal, kuidas ma eelneval nädalal unistasin, et saaks lihtsalt hotelli minna ja kaks päeva laiselda ning magada ning jätta poisid omaette toimetama...:D Või lükata Kaur kellelegi hoida ning kahekesi põdeda ja terveks saada.
Üldiselt on aga päeval Kaur olnud veel mitte päris tema tavaline rõõmus ise, vaid palju virilam, ei mängi üksi ning tahab konstantset tegelemist. Ma olen lihtsalt pikisilmi oodanud tema uneaegu. Välja jalutama saime lühikesteks hetkedest, enamasti võtsin ta lihtsalt poodi kaasa, et värsket õhku saada, aga pikalt välja ei julgenud köhivat last viia. Seega oli meie päevakavas lisa vaba aeg, mida ma ei osanud kuidagi sisustada. Muidu olime poolteist tundi iga päev väljas, nüüd jõllitasime selle aja ka kodus. Sellest pidevast kodus istumisest mul kadus mott, energia ei tundunudki tagasi tulevat, oli tüdinud ja paha olla.
Tabasin end eile mõtlevat kadestavalt inimestele, kellel pole lapsi. Kes saavad lihtsalt teha, mis tahavad igal hetkel.
Seda kõike ei kirjuta ma, et kurta. Mu elu pole raske. Mind on väga õnnistatud kerge lapse ja imeliselt toetava partneriga, kes teeb poole, kui mitte enam lapsetoimetustest ise. Aga lihtsalt sellised pika veniva haiguse sarnased ajad on rasked ja tahan märgi maha jätta, et vahel tunnen end ka nii. Ja see on täitsa normaalne ning hea on end kuskile tühjaks kirjutada ja välja elada. Keegi pole sada protsenti ajast õnnelik ning vajalik on oma tundeid endale tunnistada.
Eile õhtul tegime mehega filmiõhtu ja istusime jälle kaisus teleka ees nagu vanasti. See aitas ka kaasa meeleolu normaliseerumisele.
Ja päevad pole vennad - täna oli kardinaalselt parem päev. Kaur oli terve päeva sada protsenti päikesejänku. Õnnelik, naeratav, mängis ka üksi ja lobises kogu aja oma keeles. Käisime kõik koos Ülemistes aega veetmas ja Subways söömas ning hiljem hankisime lapsele Paavli kaltsukast uusi kombesid. Kogu aja Kaurilt null kurtmist, ta istus rõõmsalt ja rahulikult ka söömise ajal meie kõrval ja ajas omi asju. Õhtupoolikul tegime kõik koos pika jalutuskäigu Hipodroomi kõrvale metsa - nüüd kavatsen tagasi meie pikkade väljaskäimiste juurde naasta, oleme lõpuks terved ning see on väga vajalik minu meeleolu ja enesetunde jaoks.
Ja välja arvatud lambine süda-paha-tunne hommikul, olin ülejäänud päeva rõõmus ja energiline.
Nii et tasub raskematel, tülpinud hetkedel endale meelde tuletada, et see läheb kõik mööda. Las see kehv tunne olla, tuleb vastu pidada, homme on tõenäoliselt juba parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar