Täna on rasedust juba 17+3 nädalat. Eile käisin ka ämmaemanda visiidil, kus ta küsis, kas juba liigutusi tunnen. Peaksin tundma, sest tegu on teise rasedusega ja mul on platsenta taga, st laps on oma liigutustega ees. Ütlesin, et päris kindel veel ei ole. Mingi mullitamine nagu kõhus on käinud, aga samal ajal on mul olnud ka metsikud gaasid ja ma pole kindel, et asi polnud nendes. Mees küll on kätt kõhule pannes väitnud, et laps liigutab jaa.
Ämmaemand kuulas lapse südamelööke doppleriga ning ütles ilmse kergendusega, et kõhu pikkus vastab täpselt nädalatele ja südamelöögid on ideaalsed. Ta vist oli kartnud, kas kõik on korras. Mina ise polnud üldse närvis olnud. Teadsin, et kõik on hästi. Ega neid liigutusi taju kõik ühel ajal, Kauriga hakkasin alles peale 20ndat nädalat tundma. Ja ma ei taha väita endale, et tunnen, kui tegelikult pole kindel. Ega nad tulemata jää ja aega oodata mul küll.
Samal õhtul ehk eile siis ikkagi tundsin, et vot see on nüüd beebi mis beebi. Liigutas seal täitsa ise. Mees tuli ka katsuma ja olime koos õnnelikud. Meie tütar!
Mees karjub talle kõhtu: "Preili beebi!", ammuutab ja mjäub talle sinna.
Praegu on rasedus läinud kergemaks, on vaid üksikud südapahahood. Kokkuvõttes on energiat rohkem, kõht pole veel liiga suur, kaal on ilusti kontrolli all ning muidu oleme lihtsalt elevil ja ootame vaikselt.
Palusin endale vereanalüüse ka, nende järgi tundub kilpnääre ilusti korras olevat. Rauda pean hoolega võtma, selle tase on 116. Aga seda ongi raske üles saada ning selleks läheb kuid.
Kauril on tulnud uued silbid, nimelt ütleb ta sada korda päevas midagi, mis kõlab nagu "Hei beibi!" Ükspäev pani pea mu kõhu juurde, kui mul parajasti otsas ukerdas, ja ütles jälle: "Hei beibibeibi!" See oli lahe kokkusattumus, sest ta ütleb seda igas olukorras, aga seekord nagu klappis eriti hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar