Kõigepealt jäin haigeks mina. Paar päeva oli lihtsalt köha ja nohu, siis tuli palavik. Koroonaga tegu ei ole, aga ilmselt midagi reisilt üles korjatut. See palavik oli nii paha. Ma ei maganud kunagi pikalt, vaid aina ärkasin. Vahepeal oli ärkvel olles nii raske pead ja kätt tõsta, et sõõmu juua. Mul oli pidevalt väga külm, nii et mässisin end paksult riidesse, kahekordsed sokid jalga, mitu tekki peale, ja läksin voodisse. Varsti sai sellest külmast kuum, nii et hõõgusin palavikus. Võtsin paar korda päevas paar paracetamoli, aga sellest abi ei paistnud olevat. Mul oli nii paha, et ütlesin mehele, jätan talle oma Tesla aktsiad, kui sellest eluga välja ei tule. Eile näiteks ei teinud ma ühtegi liigutust ka Kauriga, kõik tegi mees. Minus polnud mitte raasugi energiat, kõik pühendasin ellujäämisele.
Muretsesin ka kõhubeebi pärast - kui nohu ja köha peaks talle olema ükskõik, siis palavik pole seda teps mitte. Õhtul mees helistas perearsti nõuandeliinile, kus kästi võtta iga kolme tunni tagant üks tablett parakat ning juua väga ohtralt vett. Nii hakkasingi tegema, pluss läksin kella üheksast voodisse, ning kiiresti läks paremaks. Inimese tunne tuli jälle sisse ning sain aru, et jään siiski elama. Iga kord, kui öösel ärkasin, jõin rangelt terve klaasi vett ning täitsin selle järgmise korra jaoks.
Öösel aga tõusis palavik Kauril, mida me olimegi kartnud - et ta minult nakkuse saab. Mees sabistas temaga öösel ettetuppa temperatuuri mõõtma ja mina diivanilt palusin lapse otsaesist katsuda.
"Ma küll midagi ei tunne," ütlesin imestunult.
"Ta on tulikuum!" vastas mees ja läks lapsele palavikuküünalt panema. Mina ei tundnud sellepärast, et olin ise ka kuum...
Need küünlad eriti Kaurile ei tundu mõikavat. Hommikul oli ta veel vähemalt temperamendilt normaalsevõitu, naeris, mängis natuke maas, sõi...Aga õhtul peale sööki oksendas ta kõik köögipõrandale maha, joob väga vähe ning aina nutab. Küll meil on temast kahju. Meie tavaliselt nii rõõmus pisipoiss on suures kontrastis praeguse nutva beebiga. Tean, et palavik on asja pärast ning enne teatud määra seda isegi ei peaks maha võtma, aga miks see lapsele nii valus ja paha on? Ta ju selgelt piinas. Mina ka ikka ilma palavikuta sada korda rohkem elutahet täis.
Nüüd peale ööunele minekut on laps iga tunni tagant ärganud ja kurvalt nutnud. Juua eriti ei taha, oli kergendus, kui nüüd kell üksteist ta jõi veidi vett ja piima. Püüdsime talle päeval isegi rinda pakkuda, kuigi rinnast lugesime ta paar päeva tagasi võõrutatuks. Aga midagi seal ilmselt veel alles on ja ehk saaks ta nii veel tsipa kasulikke antikehasid ja lähedust... aga ei, Kaur ei taha rinda. Ta võõrutas end sellest ise, ta lihtsalt ei söö sealt enam.
Nüüd, kus mul on parem ja ka kõhubeebi pärast enam mure ei vaeva, saan ise ka rohkem Kauri eest hoolitseda, aga öösel magan diivanil, et oma köha-nohuga last mitte segada. Ta nimelt hakkab iga kord mu nuuskamise või köhimise peale nutma. Praegu nutab ka teises toas issi kaisus: "Emmeeee..." Mitte et ta sellega mind kutsuks, ta nutab alati nii. Praegu on ta pealegi rohkem issikas. Enne peitis minu eest näo ära issi hõlma.
Jumal, kuidas tahaks, et tal juba parem hakkaks. Nii paha on näha teda tulikuumana nutmas ja vaevlemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar