Jõudsime eile reisilt tagasi. Oi kuidas ei tahtnud üldse naasta, isegi kergelt mõtlesin, et jääda ise veel sinna nädalaks ja lihtsalt kulgeda. Aga Kaur oleks mulle jäänud, sest mehel algab ju uuest nädalast taas töö, ja kõigi kohvritega lennujaama minekut ja seal liikumist ma üksi ära poleks hallanud. Lennureisi lapsega üksi samuti mitte. Samuti polnud mul eelarves ootamatut nädalast reisi sees. Nii tulimegi nagu miškad ikka ilusti kõik koos tagasi. Kui jahe tundus nüüd Eestis ja kui imelik vaadata jopedes ja mütsides inimesi! Aga harjusime kiiresti. Ilm on õnneks ilus olnud, kõik kuldseid ja punaseid lehti täis, mis on kaunis. Eile õhtul kodus, kui kõik asjad olid lahti pakitud ja Halloweeni-pealuud ja kõrvitsad riiulitel taas kummituslikult vilkusid ja küünal põles, hakkas selline tunne, et ikka oma kodus on ka hea olla.
Tagasi vaadates me olime ikka päris kõvad vennad, et tegime sellise ringikäimise-reisi üheksakuuse lapsega. Aga Kaur osutus ka väga toredaks reisiselliks, kellega rõõm igal pool ringi liikuda. Lennureis sinna läks juba väga hästi, ma ei tea, mida ma kartnud olin, aga see kulges lausa imeliselt. Kaur magas tükk aega issi süles, siis sõi piima ja snäkke, uudistas aknast välja, mängis natuke meie jalge ees maas, siis vahepeal läks veerand tunniks üle vahekäigu ühe eesti paari sülle, kes oli ilma oma kaksikuteta puhkusele sõitnud ning tundus nüüd lapsi igatsevat. Tükk aega hüpitasid Kauri, mängisid tema ja eesoleva istme küljes oleva lauaga, ning Kaur püüdis nende süles isegi eesistuva mehe mütsi ja naise juukseid sikutada. Meie teesklesime siis, et ei tea sellest marakratist midagi.
Nuttu polnud igatahes üldse. Ja kui kohale olime jõudnud ja lennujaamast välja astusime ning meid soe päike ja palmid vastu võtsid... see tunne oli lausa imeline. Nii helge ja sulnis. Läksime kõik otsad lennujaama ja lennujaamast Boldi taksodega, sest meil oli Kaur, käru, üks äraantav kohver, kaks käsipagasikohvrit ning üks seljakott ja käekott. Ühistransport poleks nii lihtsalt mõeldav.
Hotelli võtsime nüüd tagasi vaadates natuke liialt äärelinna, seega pidime igale poole liikumiseks võtma 2-3 eri bussi/trammi/metrooliini. Samas mina poleks mingi neli sotti olnud nõus juurde maksma keskse asukoha pärast, tuleb teha teatud valikuid. Meil oli seal vann ja all ka bassein, kuhu mina jõudsin ühe korra ja mees kaks. Neil on seal juba hooaja lõpp ja täitsa meie lahkumise päeval läks bassein ka kinni, muidu seisis niisama tühjalt ja kütmata ning eriti keegi seda ei külastanud peale mõne lapse, kes külma teadupärast ei karda, ja meie. Sisse minnes oli küll jube külm, aga peale mõnda ringi hakkas mõnus. Nii oleks tahtnud veel basseini nautida, eriti kuna see oli olnud üks minu argumente just tolle hotelli kasuks, aga me veetsime pikad päevad linnas ning õhtul seitsme paiku hotelli jõudes oli sees selline väsimus, et vaevu püsti püsisin. No polnud tahtmist ennast enam külma vette viskama hakata.
Aga vanni nautisime küll täie raha eest, sest meil kodus vanni pole. Kui Kaur 7-8 paiku magama läks, siis meil pidi tuba olema suhtkoht hämar ja vaikne ehk seal telekat vaadata ega midagi peale vaikselt telefonis olemise väga ei saanud. Seega käisime kordamööda vannis. Mina võtsin pooleteisetunniseid vanne, nii mõnus oli. Ei teinud eriti kuuma, mis kiiresti väsitab, vaid pigem leige, ja lugesin seal poolteist raamatut läbi ning isegi einestasin vannis. See oli meie oma väike paradiis. Vahtu tegime ka.
Vahepeal üks meist käis linna peal veel jalutamas/söömas/pesumajas, kui teine vanni võttis.
Hotell oli muidu täitsa meeldiv, aga mind häiris natuke kopitanud lõhn, mis sisse tulles tervitas. Ilmselt oli süüdi iidse välimusega vaipkate. Aga teenindajad olid kõik väga meeldivad ning koristada lasime samuti enamikel päevadel, sellal kui linna peal olime. Küll oli meeldiv õhtul tagasi värskesse puhtasse tuppa tulla, voodi tehtud ja kõik.
Hommikusööki mulle hotellis süüa meeldis. Mees oleks tahtnud kuskil mujal ka hommikust süüa, aga mina ei viitsinud hommikul kuhugi jalutada ja lahti olevaid kohti otsida. Ma tahtsin kohe ennast sättimata lihtsalt liftiga alla süüa ja buffees möllata. Ja tihti läksid peale sööki mees lapsega lastealale või kohe üles Kauri hommikuunele, jättes minu viimast piimaga teed ja saiakesi nautima ning lugema.
Barcelona ise jättis mulle väga sümpaatse mulje. Arhitektuur oli vägev, ilm oli imeline, just vahepealselt mahe ja mõnus. Polnud liialt palav ega külm. Saime isegi merre ujuma, kus oli lihtsalt ülimõnus. Vesi oli nii soe! Ja linna peal käisime maha päris suuri maid. Peale Kauri hommikuund asusime 10-11 vahel teele, olles sihtkoha valinud enamasti eelmisel õhtul. Hoidsime päris rangelt kinni lapse uneaegadest, sest väsinud beebi on viril beebi. Ainsana ohverdasime Kauri lõunauinakud. Üks päev küll tulime kolmeks hotelli tagasi ainult selleks, et Kaur saaks seal lõunat magada, aga siis saime ise ka aru, et see on nonsenss. Mitu korda me ikka Barcelonasse satume? Vaja on aega maksimaalselt ära kasutada. Nii õppis Kaur magama uinakuid kas kärus mehe uinutamise saatel mõnes vaiksemas kohas, või siis mõni päev ei maganud üldse ja pidas kuidagi ikka õhtuni vastu.
Aga ühistranspordis oli vaatamata pikkadele sõitudele päris lõbus, sest Kaur leidis endale iga jumala kord sõpru, enamasti juba sõidukit oodates väljas. Ta on nii sotsiaalne beebi ja seal on inimesed vist päris lapsesõbralikud, igatahes meie teadsime, et bussis või metroos last lõbustada meil ei ole vaja, seda teevad teised inimesed. Kaur leidis kellegi ja hakkas talle naeratama, mille peale see teine hakkas peaaegu alati vastu naeratama, lehvitama ja rääkima ning kui juhtus enne meid maha minema, tuli alati Kaurile ka head aega ütlema, lehvitama või paitama. Kaur ei diskrimineeri üldse, talle meeldivad kõik inimesed: vanad, noored, mehed, naised, lapsed. Lihtsalt valib kellegi välja ja hakkab suhtlema. Ja kui palju talle öeldi armsaid sõnu, mõnikord lihtsalt tänaval möödaminnes: Hermoso! Lindo! Guapo! Simpatico! Guapissimo! Bellissimo! Kaur läbi meie suu siis muudkui tänas. Mitu korda võeti mõni teine beebi trammis oma kärust välja ning lastel lasti omavahel suhelda, kusjuures teine beebi vaatas vaikselt ja ettevaatlikult, aga Kaur rääkis omas keeles, naeris, püüdis ligemale pääseda ja teist puudutada. Loodan, et ta jääb alati nii sotsiaalseks. Meie saime siis teiste laste vanematega sellal juttu puhuda. Ühe naisega rääkisin lausa hispaania keeles - lihtsamad sõnad, et kui vana Kaur on ja kui ilus tema väike tüdruk on.
Tellides toitu või küsides transpordis abi, püüdsime samuti võimalikult palju hispaania keeles suhelda: kui juba, siis juba, onju. See annab nii palju reisile juurde. Esimesel õhtul küll ei osanud mitte mõhkugi öelda, kõik oli meelest kadunud. Aga vaatasime mõned väljendid järgi ja edasi läks juba ludinal.
Mul oli väga hea ostlemisretk ka. Ma tavaliselt reisidel kunagi eriti ei osta midagi ja üldse ostlen väga ettevaatlikult. Kas mul on seda ikka vaja? Aga seekord mõtlesin, et nii tahaks endale lubada. Ja mul oli ka päriselt vaja mõningaid asju nagu uusi imetamismaikasid, pesu, rahakotti, kõrvarõngaid ja posu uusi sügise-talveriideid, sest pikkade käistega asju ja raseduseks mugavaid riideid oli väheks jäänud. Ja mul vedas väga, sain palju uusi ilusaid asju. Värvilise, nagu lappidest kokku õmmeldud rahakoti kinkis mulle mees ühest letist. Mulle siiamaani see valmistab rõõmu, kui välja võtan, et maksta. Ühest kuulsast kirbukast kesklinnas otse tänaval sain ilusa viieeurose kampsuni. Ja isegi kesklinna butiigist lubasin endale kena rohelise sügiskampsuni. Ja hõbedased kõrvarõngad sain ning hulga praktilisi aluspesu ja muid asju. Nüüd jäävad need asjad peale praktilise väärtuse mulle ka Barcelonat meenutama.
Linnas jättis väga sügava mulje mulle köisraudtee, millega avanesid imelised vaated tervele linnale ja sadamale. See võttis suu lahti. Ja eelviimasel päeval sattusime ühte vanaaegsesse lõbustusparki Tibidabo mäel, mis oli superlahe. Enamus atraktsioone oli vastavalt hooajale juba suletud, aga see polnudki oluline. Paaril ikka tegime sõitu ning vaaterattal tõusime niigi juba kõrge mäe otsas veel superkõrgele, et nautida maksimaliseeritud vaadet linnale. Ja jalutasime seal pikalt ringi. Seal oli kõrge kirik suure Jeesusega tornitipus, ning hulk maju. Küll oli lahe mõelda, et keegi päriselt elab nii kõrgel, lausa pilvedes. Kui eksootiline. Ühe vist mahajäetud maja aed oli nagu Okasroosikese lossi ümbritsev, ogadega. Küll see jättis õudse mulje. Ja siis hakkas kuskilt kostma tsirkusemuusikat. Piilusime nõlvast alla ning leidsime puude vahelt veel ühe laste mänguplatsi või siis lõbustuspargi osa, mis oli täiesti mahajäetud, aga kõhe muusika mängis ülikõvasti. Päris lahe oleks seal õhtul kuuvalges jalutada: kõigepealt see ogaline aed, siis õõvastav muusika mitte kellegi jaoks, ja mäed ümberringi...
Aga suure osa reisist ma olin päris väsinud. Seda kõike aasta algul planeerides me ei olnud veel teadnud, et olen oktoobris neljandat kuud rase. Oli ikka omamoodi kogemus üheksakuuse lapsega ja rasedana turisti teha. Ma tahtsin lihtsalt kogu aeg istuda ja puhata, ja mees siis kogu aeg hoolitses minu eest, et ma saaksin puhata. Nii, kui kuskil pinki nägin, jooksin selleni. Mees on aga selle reisi tõeline kangelane, sest tema hoolitses enamasti Kauri eest, lükkas käru koos Kauri ja kõigi meie asjadega - isegi mu käekott oli seal. Tõstis kogu kupatust igalt poolt treppidest ja lükkas nõlvadest. Ta ilmselt ka väga puhata-puhata ei saanud. Kui hakkasime kuulsasse Guelli parki minema, siis avastasime, et meie tee läheb läbi metsiku tõusu linnatänavatel. Ma ei olnud kunagi sellist asja näinud. See oli mingi neljakümneviiekraadine tõus. Ausalt väga muljetavaldav pilt, nagu Inceptioni filmis, kus tänavad üles tõusevad. Hakkasime siis vaikselt ronima - oma käru ja pontsaka poisiga. Hullemate tõusude ajal ma keelasin Kauri niimoodi lükata, kuigi seal olid ka kaldteed, ja võtsin ta enda sülle, kuni mees käru viis. See oli tagasi vaadates ikka päris lahe kogemus. Guelli park nimelt asub kõrgel mäe otsas.
Kui ühistranspordis mulle kohe esimesel päeval kolm korda istet pakuti, sain aru, et näen vist päris rase juba välja. Võtsin tänulikult vastu ka. Mõnikord sattusime tipptunnile, kus ei olnud üldse istmeid saada ja kõik olid üksteise vastu pressitud. Ühes sellises bussis oli mees Kauriga minust eemale sattunud ja mina jälgisin paari meetri kauguselt vaikselt itsitades, kuidas Kaur talle väga lähedal seisvate naiste seelikuid sikutab. Mees tõreles vaikselt: "Kauru!" ja vabandas teiste ees. Kaur aga silitas selle peale oma palja varbaga teises küljes käru vastu surutud lühikeste pükstega meest jalast. Mis see laps tegema peab, kui igav on ja buss on liiga täis, et keegi teda isegi vaataks?
Ringi sõitis Kaur sulnilt ilma püksata, sest nii mahe oli, et pükstega oleks tal palav olnud. Lihtsalt mähe ja pikk pluus peale. Küll see oli talle mõnus vaheldus, Eestis on ta juba paksus kombes.
Oeh, oli ikka lahe reis. Küsisime mehega üksteiselt, kas teeksime sama asja ka tulevikus kahe pisikese lapsega, ja vastus oli kindel ei. Üks on maksimum, mis me suudame ära tegeleda, nii et see veel puhkus on. Üks saab vahepeal teisele üle anda jne. Tagasilennul oli näiteks Kauriga palju rohkem tegemist. Kõik magasid, kedagi polnud vaadata, keegi ei naeratanud talle peale meie. Osa ta magas ka ise issi süles, aga ülejäänud aja hüpitasime teda kordamööda, andsime süüa ja püüdsime lõbustada. Ta ei karjunud, aga oli väga rahutu. Maas seekord ei mänginud pea üldse, vaid tegi kogu aeg asja üle minu jalgade naabri poole, nii et pidin teda tagasi tõstma, mille peale ta pahandas. Lisaks tegi ta lennu ajal kaka, õnneks väikse ja kompaktse, mida siis kiiremas korras lennu tagumisse vetsu koristama jooksin.
Aga igatahes tore oli ja kahju oli tagasi tulla ning palju häid mälestusi jääb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar