Raamatuklubi: Nicholas Searle - The Good Liar

 

See raamat oli täitsa kaasahaarav lugemine. Raamatu põhjal on tehtud ka samanimeline film, mida ka näinud olen. Mäletan, et film enam-vähem meeldis, kuigi natuke oli võib-olla mingite süžeepööretega üle pingutatud, mäletan end mõtlevat. 

Autori Nicholas Searle'i jaoks oli see esimene romaan, mida oli raske uskuda, sest see oli nii ladusalt ja kaasahaaravalt kirja pandud. Autori tutvustuses oli selline rida:

He spent more years than he cares to remember in public service before deciding in 2011 to leave and begin writing fiction.

Hmm, kõlab kahtlaselt nagu spioon.

Igatahes väga tubli töö stiilialaselt. Mulle on alati korda läinud stiil rohkem kui sisu, ehk parem huvitun sellest, kuidas toimub, kui mis toimub. Kui see öeldud, siis "The Good Liar'is" oli ka sisu rohkem kui rubla eest. Ilmselt mul seda romaani arvustades ei õnnestu seda teha natuke sisu ette ära rääkimata.

Ei tea, kuidas oleks mu lugemiselamus olnud, kui ma poleks filmi vaadanuna juba teadnud põhipointi ja süžeepöördeid. Neid leidub raamatus mitu ning osalt tõesti soovin, et oleksin tutvunud raamatuga valgelt lehelt. Kui palju ma siis enne oleks aru saanud ja ära arvanud lõpplahenduse suunas? Kuna olen suur põnevike fänn, siis olen muutunud päris osavaks lõpplahenduse ja tegeliku pahalase äraarvamise osas. (Seda siis, kui ma juba pole kärsitusest lõppu ette ära lugenud... nii et see puhas leht on minu puhul nii või naa haruldus.)

Raamatu sisu on järgmine: vanem härrasmees Roy otsib tutvumisportaali kaudu elukaaslast. Leiab oma vanuse kohta kena ja elegantse Betty, nad sobivad üksteisega ja hakkavad kokku elama. Kuid kas Roy on ikka see, kellena end esitleb? Miks tahab ta peagi oma üpris arvestatavad varad Bettyga ühele kontole kanda? Miks Betty sellega liigagi varmalt, liigagi naiivselt nõus on?

Selles loos pole kõik nii, nagu tundub, pöördeid on siia-sinna. Palju tegevusest ei toimgu olevikus, vaid rännatakse minevikku, Roy rändamisi ja juhtumisi uurima. Huvitaval kombel nii, et alustatakse viimasest naisest enne Bettyt ja liigutakse järjest kaugemale minevikku, kuni lõpuks tutvume teismelise Royga. Oli ta nimi siis üldse Roy?

See lugu läks väga korda ja lõikas natuke sügavamalt, kui ta oleks lõiganud mõnel muul ajaloohetkel. Päris karmi juttu tuleb natsidest, kaasajooksikutest, reetmisest, koonduslaagrisse saatmisest, sõjast... Pean tunnistama, et see röövis minult isegi und tollel ööl, kui õhtul olin koonduslaagrite osa lugenud. Veel aasta tagasi oleks see tundunud kauge kunagise õudusunenäoga, mis nüüdsel ajal enam eal ei korduks, kuna inimesed on nii palju õppinud... Ja vaadake meid nüüd. Inimesed, ei, orgid küüditavad inimesi aastal 2022, tapavad, vägistavad, põletavad, samal hetkel, kui mina seda raamatut lugesin, see juhtub praegugi, kui ma seda postitust kirjutan.

Ja reetmisest, karjamentaliteedist? Mis on toimunud meil paari viimase aastaga koroonatantsu tähe all? Passid, mille ettenäitamisel inimesed saavad töötada ja asutustesse sisse? Ühtede inimeste teistest eraldamine ja paremaks pidamine, tervete inimgruppide sõimamine, lamemaalasteks lahterdamine, ainult sellepärast, et mõned inimesed veel püüdsid kaitsta enda ja meie kõigi demokraatlikke vabadusi...

Oh, kaldusin nüüd teemast kõrvale. Raamatu juurde naasedes: nautisin selle üleüldist stiili väga. Nõrganärvilistele ei soovita, aga ise kindlasti tahan Nicholas Searle'ilt veel midagi lugeda.

Vaatasin nüüd sellist asja, et autoril on peale käesolevat romaani ilmunud veel kaks tükki, samuti põnevikud, nii et on, mida järgmine kord raamatukogust jahtida! Juhhei.

 

Rullin-rullin muda sees

Hommikul sipsis akna taga rahulikult vihm. See oleks võinud mõjuda rahustavalt, ainult et mul tuli meelde pesu väljas nööril. Kaur muudkui ärkas ja ärkas öösel. Kohe vaatas ta mind rõõmsate silmadega, ajas keelt suust välja ja naeratas. Kõigega oli tal asja. Kui emme jõi pudelist vett, oli vaja kohe söömine katkestada ja käega küünitada. Paremat kui veepudel ju ilmas pole. Vahepeal oli vaja mitu korda natukene kakada. Emme väga öösel mähet vahetada ei viitsi, aga vastu hommikut ikka korra vahetas, mispeale Kaur hakkas roobitsema raamatut, mis tema mähkimislaua taga seisis. Peaaegu oleks juba oma tugeva haardega raamatu sealt väljagi tõmmanud! Muudkui on vaja keerelda ja pöörelda, "akrobaatikakava esitada", kui emme mähet püüab vahetada. Tihti keerab ta end ka hopsti kõhuli, katsu sa siis mähet alla saada.

Sellega on täpselt nii, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Meil oli alles kuuke tagasi nii raske teda üldse kõhuli hoida, sest nutt oli kerge tulema. Nüüd on ta kõhuli igal võimalusel ja enamasti leiab, et niiviisi on tore asjatada. Vahel harva jääb käsi enda alla kinni või pole korraga enam midagi vaadata, sest kõigist mänguasjadest veeretati end eemale, siis tuleb korraks nutujoru ka. Aga üldiselt on kõhuli hea ja hea on end muudkui veeretada ja veeretada. Ta on nii kärme! Panen ta tekile akna alla maha, toimetan natuke köögipool, ja korraga on ta juba keset põrandat diivani ees. Vahepeal jõuab päris põrandale ja seal võib vahepeal pea keset veeremist kolksuga maha käia, siis ka tekib nututuju. Üritan talle veel sobivas suunas joogamatti maha rullida, kui näen, et ta sinnapoole veeremas, aga see matt ületatakse ka kiiresti. Ilmselt ongi soov minna tundmatutele radadele, offroad.

Eile käisime korraks ka batuudil ning nägin, et seal oli ka vaja iga sekund tal silma peal hoida, muidu oleks ta kergesti võinud end üle ääre rullida. 

Aga vahva. Hea meel, et ta niimoodi traageldab. 

Ja hea, et ta praegu veel hommikuund tudub peale kellakuuest toitmist. Sokutasin ta uuesti tema voodisse, kuigi ta veel ärkvel oli. Luti panin kõrvale ja selle haaras ta ise pihku ja pani suhu. 

Issi kõrval oli sellise näoga, et oleks mõnusa hommikubeebi hea meelega kaissu võtnud. 

"Ei tahtnud teda panna meie vahele," seletasin tagasi lesides. "Ma tahtsin ise sinu kaissu! See on minu koht.  That little punk has nothing on me." Issi kaisus on meie kodu kõige ihaldatum koht.

Peab täna tingimata lapsevoodit natuke kohendama ja kas meiepoolse ääre üles tõstma või madratsiosa langetama, et ta end voodist välja keerata ei saaks. Praegu juba mitu ööd, kui hakkan teda toitma võtma ja oma patju tema alla valmis sean, hakkab ta end voodist hops välja keerama ja pean teda käega kinni hoidma, et ta meie voodile ei sajaks, mis on kakskümmend sentimeetrit tema omast madalamal.

Käisime eile autoga sõitmas ja tagasiteele asudes tuli Kauril selline nututuju. Ei teagi, mis teda nii nörritas, aga vaatasin, et kakskümmend minutit oli veel koduni ja meie närvikava seda aega nutu saatel vastu poleks pidanud. Palusin auto kinni pidada, et koduni taga lapse kõrval istuda. Mees peatas järgmises bussitaskus, kus kaks noormeest kas bussi ootasid või hääletasid.

"Nad raudselt arvavad, et tahame neid peale võtta," ütlesin autost välja astudes. Noormehed täpselt seda arvasidki, sest kiirustasid ligi ja pärisid, kas läheme Tallinnasse. Pidin vastama, et jaa, aga meil on kahjuks beebi autos. 

Kaur vaatas mind, suu nagu hakkas alla keerduma, siis ikka läksid suunurgad üles. Ei teadnud, kas nutta või naerda. Vaatasin, et ta oli nuttes vaadanud oma peeglisse turvatooli kohal, mille mees oli üles seadnud, et roolis näha, mis Kaur teeb. Kaur näeb sealt ka iseennast ja mul tekkis kahtlus, kas ta äkki oli praegu nuttes nii iseennast veel rohkem üles keeranud. Et võõras beebi ka nutab, see ajab ju veel rohkem endast välja. Katsin peegli kinni ja Kaur jäigi rahulikuks. 

Oi kui mõnus on praegu nii vara üleval olla. Tõusime seitsmest, mina tegin joogat ja mees läks trenni ning praegu on hea kuulata taustaks Sky Plusi hommikuproksi, juua kofeiinivaba kohvi ja kirjutada blogi. Ja tilluke muudkui tossab.

Kodukohvikud on saatanast

Hästi palju oli sel nädalavahetusel igasugu laatasid, kohvikutepäevasid ja muidu vabaõhuüritusi. Meie käisime laupäeval Keilas suurel laadal ja kohvikutepäeval. Päris mõnus sagimine oli. Kaurike sai endale mõned riided kastist, kus ma suure mõnuga sobrasin - kõik asjad 1 eur. Lisaks ostsime uuena ühest letist talle armsa mõmmidega suvemütsi, mis on kergest materjalist, hele ja sirmiga. See oli tal peas täitsa lõpp kui armas! 

Jõudsime käia ka Põhjala hipsterlinnakus Koplis, kus oli ka laat ja kohvikute terrassid avatud. Nägime poodides palju ilusaid asju, ka taaskasutatud riideesemetest riideid, mis olid überkallid. Iseenesest meeldisid mulle nii mõnedki asjad vägagi, aga sellistele hinnasiltidele jõud peale ei hakka. Ma rohkem vaatasingi niisama. Mees muudkui vaatas ja uuris veel, mis üritusi pühapäeval tulema pidi, kuni ma tungivalt palusin tal lõpetada. "Me jõuame maksimaalselt kahele, rohkem kindlasti mitte. Vali kaks välja." Etteruttavalt võin öelda, et me jõudsime pühapäeval ühele ning minul oli pärast juba toss väljas.

Esiteks jõudsime pühapäeva hommikul jõuda ebakõlani, kus mees tegi nalja ja mina jäin teda ammulisui vaatama ning muutusin väga sõnaahtraks. Mõnikord saan ise ka aru, et reageerin üle, aga seekord ma olin nii-öelda täiega enda poolt. Ma ei saanud aru, miks üldse keegi peaks sellist asja ütlema ning see heitis varju ka kogu ülejäänud päevale. Ma ei saaks teistmoodi reageerida, kui ma reageerin, sest siis see inimene poleks ju mina. Suruksin midagi endas alla.

Igatahes lappisime ennast kokku ja tulime välja Pelgulinna päevadele. Päris palju kohti võttis osa. Mees koos naabrinaisega arutasid, et tahaks ka järgmine aasta kodukohvikut teha. Lahe võiks olla! Mina võiks mingit jooki teha ja oma raamatuid ühe euroga müüki panna või midagi muud säärast.

Igatahes muudkui võtsime siit ja sealt midagi ja mõnes kohas olid armsad lapsed letis ja kuidas sa siis ei võta... Ma sõin niii palju rohkem, kui oleksin pidanud, ja mul oli suht paha, kui lõpuks koju jõudsime. Rääkimata sellest, et mitu tundi edasi-tagasi jalutada käitab mul vedru päris maha. Plaan oli kiirelt laps toita ja edasi sõita järgmisele üritusele, aga mina kuidagi märkamatult läksin lapsega magamistuppa ja jäime seal peale toitmist mõlemad voodisse röötsakile. Mehel polnud tuju ka pikutama tulla, mis mind veel kuidagi pahuramaks ajas, sest mul oli tuju just tema külje all olla. Igatahes rohkem me beebiga ei reageerinud ning varsti mees ja poeg läksid poega ema juurde ära viima ja päeva teine üritus jäigi ära. 

Kaur magas pikalt ja mõnuga ning ärkas heatujulisena, mina aga mõistagi pahurana. Ma ei tea, miks ma vahel üritan päeval tukastada, kui sada protsenti kindlalt olen hiljem halvas tujus. Uimane ja kasutu on olla.

Tuju ei läinudki mul eriti paremaks kogu õhtu jooksul ning uuesti tundsin, et olen võimeline midagi sööma alles õhtul üheksa paiku. 

Edaspidi limiteerime end paari kodukohvikuni või siis rangelt käime hilisemates ainult vaatamas...

Niisama loba pantvangis olles

Võtsin Kauri varahommikul sööma, kui märkasin, et ta lutt oli kadunud, kuigi õhtul oli see kindlalt voodis ta kõrval olnud. Küsisin mehelt, kas ta teab, kus lutt on, aga mees ümises läbi une torssis häälega, et ei. 

Tõin Kaurile varuluti ja panin ta voodisse. Kui kahe rinna vahel Kauri ennast voodisse panin, et oma padjad ringi tõsta, võttis Kaur uuest lutist kinni ja viskas selle mauhti üle õla, kus see potsatusega kuskil tema voodi all maandus. Kohe sai selgeks ka eelmise luti saatus. Kaur ise hakkas kohe virisema, sest lutti ju ei olnud! Mees otsis peamise luti üles ja pesi ära, aga teist püüdsin ma praegu tema voodivõrede vahelt kätte saada. Annab õngitseda sealt, pean mingi pika objekti otsima. Huvitav uus komme Kaurikesel tulnud. Tavaliselt läheb ta magama ilma lutita, aga hea on seda alati voodipeatsis hoida, kui ta varahommikul näiteks uut päeva kuulutama hakkab. Siis tavaliselt pistan talle unise käega luti suhu ja ta rahuneb ja tihti magab veel natuke edasi, nagu "Oh okei. Kui sa asja niimoodi paned, siis on jah öö."

Istun veel temaga vangis ilma oma riieteta. Leidsin mehe kapist beduiinipüksid ja läksin nendega ning sama pluusiga, millega öösel magasin, lapsega aeda, aga Kaur pidas vastu hädised pool tundi. Ta oli hoopis näljane ja väsinud. Nüüd olengi täna päev otsa sees olnud, mis on minu jaoks äärmiselt harjumatu. Mees tuleb alles kuue paiku, sest just täna on tal palju asju ajada. Kindlasti päästab ta ainsa liigutusega mu riidekapi poole pantvangist. Äkki saan veel õhtul Kauriga jalutama minna.

*

Uurin vaikselt näputoitumise teemat lapse jaoks. Meil on selles suhtes mehega veidi erinevad vaated: tema tahaks anda püreesid nagu ikka tehakse ja tegelikult juba pihta hakata. Mina jälle ei näe kiiret ja ootaksin ilusti poole aasta sünnipäevani ära. Ta juba saab väga head rammusat rinnapiima, mis tal viga peaks olema? Kohe, kui pilgu pööran, annab issi Kaurile juba midagi uut maitsta. Kaur on juba saanud kurki, banaani, soolakurki, mustikat...midagi kindlasti veel. Ega ta nendega midagi teha oska, lutsutab, nätsutab hapu näoga ja enamuse sülitab välja. Minu jaoks oleks mingi uue toiduaine tutvustamine suur ja püha protsess ning ma kindlasti tahaks alati olla kohapeal ja vaadata, kuidas mu beebi midagi uut proovib, eelistatult teeb seda ise oma sõrmekestega. Sellepärast oli mulle veidi nagu ehmatus, et iga kord, kui mees midagi sööb, annab ta kohe lapsele ka sealt maitsta. 

Samas ütlen endale, et see on pisiasi. Sellest pole ka ju midagi halba, kui ta vaikselt tutvub, et maailmas on veel toite peale rinnapiima. Ei tohi olla selline kontrollifriik, vaid jagada lapse asjus vastutust ja õigusi. Ka isal on omad vaated ja tal on lapse kasvatuse suhtes viiskümmend protsenti sõnaõigust.

Eile käisime tähtpäeva puhul Koplis restos Kohalik ning Kaur sai issi magustoidu pealt kohe mustikaid maitsta. Ta tegi selle peale nii naljakat haput nägu ja judistas õlgu. Nüüd on ta öösel kaks korda ja päeval kaks korda kakanud ning mõtlen, kas äkki need mustikad natuke ehmatasid seedesüsteemi.

Series of unfortunate events

Ühel ilusal õhtul kell pool kümme, kui Kaurike oli lõpuks uinunud, teatasin ma, et mina tahan teha väljas ühe tiiru. Minu üllatuseks tuli kaasa ka mees, aga kuna Kaur jäi ju tuduma, siis tegime ainult pisikese jalutuskäigu. Mind nii tõmbavad need õhtud.

Samal ööl peale lapse toitmist läksin elutuppa, tegin akna lahti ja hingasin kevadööd sisse. Mis öö see õieti oligi? Pime ei olnud, vaid kergelt hämar. Mõned linnukesed laulsid ja oli mingi sume müha. Ma ei suutnud vastu pidada, vaid tõmbasin mehe poja tuuleka peale (omastasin selle ja hakkasin ise kandma, sest tema seda ei kanna ja mulle sobib väga hästi... ainult iga nädalavahetus, kui ta siia tuleb, panen selle igaks petteks tema nagisse tagasi ja kannan vahelduseks oma mantleid ja tuulekaid) ja läksin välisuksest välja. Kõrvalmaja ees olid samuti inimesed ja imetlesid maiööd. Mõtlesin, kas minna jalutama, aga mul olid siiski veel pidžaamapüksid jalas. Seega lipsasin ainult tagaaeda ja võtsin istet meie laial kiigul. Kõikusin seal rätsepistes ja vahtisin mustendavaid õunapuusid. Tahaks kõike seda endasse ahmida...

Kodus tagasi, ei tundnud ma just unetust, aga ma ei raatsinud magama minna, vaid tegin elutoa akna pärani lahti ja lugesin tunnikese John Grishamit. Kell pool neli nägin, et hakkas juba valgeks minema. Nii vara! Siis kobisin ka ise tagasi tuttu - õnneks mees polnud midagi kuulnud ning kui mina poleks öelnud, siis poleks teadnudki, et väljas käisin.

Tänane öö oli hoopis teistsugune. Õhtuti enam Kaur ei jää kergesti magama, vaid hakkab alati just viimase toitmise ajal vingerdama, halisema, ennast pulka tõmbama, ja huvitub muidu ümbritsevast eluolust. Meil oli muidu tavaks õhtuti telekat vaadata, Kaur minu süles viimast korda peale vanni söömas. Siis kaheksa-poole üheksa ajal vajus ta süües unne ja mees viis lapse voodisse. Ja oligi tehtud.

Nüüd juba nädal või paar ta nii enam ei uinu. Esialgu üritame ikka meie moodi, teeme isegi vaikusega ja telekat vältides, aga Kauri ikka miski vaevab. Hüpitame tea, krooksutame, mees paneb igemetele hambageeli, aga miski ei aita muud kui et minul ja beebil tuleb minna magamistuppa ja seal toita, kus ta vajub märkimisväärselt kiiremini unne. Midagi on selles teises ümbruses.

Ma olen mõistev ka ega kunagi ahasta seal, et miks sa ei magaaa. Kui olla viiekuune beebi, kes iga päev õpib midagi uut ja vaatab maailma järjest uudishimulikuma pilguga, siis jumal teab, mis seal ajus toimub. Võib-olla on ta selleks hetkeks juba üleväsinud ega saa sellepärast rahu. Igatahes annan talle nii palju aega, kui läheb: eks ta millalgi jääb ikka magama. Lihtsalt mulle ei meeldi magamistoas voodis toita, kuna istun, põlved üleval, ja tema mu põlvedel, ja ilmselt istun endal tagumikunärvi kinni või midagi. Eile jaurasime tund aega, enne kui mees mu sealt välja viskas ja ütles, et võtab ise üle, ja beebi lihtsalt viskas talle pilgu ning uinus. Teine energia :D Aga minu tagumik selleks ajaks oli juba end kinni istunud - või jumal teab, mis seal toimub. Räigelt valus oli ja miski ei aidanud, kuigi eelnevalt polnud mingit märku sellest olnud. Öösel oli piin beebit voodist tõsta ja toita ning ta kakas ka, mida ta juba ammu öösiti ei tee. On tavaliselt ühe mähkmega ja vaid pissib. Vinnasin end suure halaga üles ja vahetasin tal mähkme, aga kuna mul oli nii valus, võttis see väga kaua aega, mille peale Kaur täitsa üles ärkas ja mind hella pilguga vaatama jäi ja õrnalt omas keeles lobisema hakkas. Täitsa ime, et mees selle kõik maha suutis magada. Vedisime end tagasi toitmisele, aga Kaur oli üleval ja lobises mulle ning tagatipuks kakas kohe uuesti. Ilmselt oli kõht korrast ära. Mina enam võimeline tema mähet vahetama ei olnud. Mõtlesin, kas mees üles ajada, aga kahju oli temast. Endast oli ka kahju, nutsin väikse pisara, lobisev beebi põlvedel. Õnneks ta siiski varsti uinus, kõige oma vahetamata mähkmega, ja mina läksin elutuppa tagumikku valutama. Täna öösel ei kutsunud mind üldse välja - noh, sadas ka - ning vaatasin natuke aega Netflixist Black Mirror sarja, enne kui ära kustusin.

Täna käis meil järjest ära elekter, ilma et ma midagi oleks tööle pannud. Ainult meie korteris. Midagi on korkidega korrast ära. Mees juhendas mind ja tellis elektriku peale. Siis jäid magamistoa lükandustega kapi mõlemad uksed minu poole peale kinni, nii et mina oma asju kätte ei saa. Kell on veerand kaks ja olen siiamaani kodus ja pidžaamas, sest ma ei saa oma riideid kätte, et välja minna :D Mees instrueeris uksi tõstma ja nihutama, aga need on jube rasked. Alt nagu liiguksid, aga ülevalt on täitsa kinni. 

Ilmselt see on lihtsalt jumala märk, et pean kodus diivanil täna laisklema. Võtsin kapist pähklijäätist ja beebi sülle, sest kui jumal nii tahab, kes olen mina, et vaielda.

Rannahooaeg avatud!

Appi, kui hea on olla. Nii soe ja sulnis. Ja ma ei pea kuhugi minema, saan oma pisikese poisiga päevi väljas veeta, põimides sinna vahele mõned toitmised, mõned jutustamised, mõned massaažid ja palju musisid talle. Ta ei vaja veel palju.

Täna on ekspressipäev! Tahtsin Kauri hommikul sülle võttes kostitada lehelugemisega, nagu varem tegin, aga enam seda teha ei saa. Ta tahaks seda lehte kohe kätte saada, närida ja puruks rebida, ja hakkab virisema, kui ta seda ei saa. Nii kui ma isegi tema süües ise vaikselt loen ja ta lehekrabinat kuuleb, pöörab ta end ringi, tõstab pea ja hakkab kätega roobitsema. Emme, anna! Tahan!

Igasuguseid raamatuid on nüüd talle ette võimalik lugeda vaid nii, et tal pole võimalust neid kätte saada. Mitte et mul kade meel oleks, et katsub, aga ta tahab neid kohe rebida ja süüa. Saan lugeda nii, et tema on näiteks mähkimislaual ja mina seisan seal kõrval, või et tema on oma tekil ja mina istun seal kõrval.

Täna saab meil mehega kuusteist kuud koos oldud! Me oleme siiamaani tähistanud iga kuud, kordagi pole ära unustanud. See on lihtsalt väike ime, kui kohtud oma hingesugulasega, ja me kavatseme seda vist kogu ülejäänud elu iga kuu tähistada :D Lahe oleks ju.

Tegelikult üks kuu mul vist polnud enne meeles, kui mees ütles, ja siis ta märkis dramaatiliselt: "Nii see algabki..."

*

Kuna Kaur jäi eile väljas jälle otse enne kodu lähedale jõudmist magama, kärutasin ta taas aeda, kus ta magas poolteist tundi veel. Mina panin lahtised kingad jalga (esimest korda sel aastal), nautides oma ilusat uut mündivärvi varbaküünelakki (mehe värvitud), istusin rippkiiges ja lugesin John Grishamit. Vahetevahel tõusin, et aidata hädast välja mururobotit. Mees, kes meie ühistus peamiselt asju ajab, oli mururobotit enne saatnud vaid eesaeda, tahtes lasta tagaaia ilusatel lilledel olla. Las loodus ka elab, eksju. Putukaväil. Aga nüüd kasvas rohi ikkagi nii kõrgeks, et vaja oli robot peale saata. Ja nüüd on tollel seal tükk tegemist ja ta jääb alailma kuhugi kinni ning saadab mehele ja naabrinaisele telefonile sõnumeid, et aita mind välja, isand! Nüüd sain aru ka, miks tal seal aias erilist progressi ei paista olevat - ta jääb kinni keskmiselt iga veerand tunni tagant ning kui keegi appi ei lähe, jääb sinna nukrutsema tundideks, ja muru aina kasvab.

Eile siis sai ta natukene tööd ka teha, kuna mina päevitasin sealsamas ning käisin teda kogu aeg uuesti tööle aitamas. Mõnus oli vaadata tema rahulikku vaikset tegutsemist, põrises madalalt ja mugis võililli. Kerged rajad jäid järele, kust ta läbi käis.

Elame ikka max mugaval ajal küll, kus tehnoloogia kõik vähegi tüütumad tööd enda kanda on võtnud.

Õhtul läksime avasime rannahooaja. Vette kastis end küll ainult mees, meie Kauriga ilulesime niisama. Mina käisin kiikumas ja Kaur lesis teki peal, sellal kui mees teda kõditas ja lõbustas. Kaur kiljus ja naeris suurest õnnest, issi päikseprillid peas. Kummardusin üle nende ja mõtlesin: see ongi õnn.

Ilusad maipäevad

Mai on nii ilus ja unistav. Maikuu on mind alati natuke igatsevasse ja mõtlikusse tujusse viinud. Sel aastal võib-olla natuke vähem, kuna ma olen oma eluga natuke teises kohas kui varem. Ma pole enam see ei-tea-mida otsiv ja mitte kuskil päriselt rahul tüdruk. Ma olen nüüd midagi leidnud ja mingi küsimus mu sees on vastuse leidnud.

Sellest hoolimata piilun ma õhtuti üheteistkümne paiku neid valgeid öid ja tunnen, et patt on magama minna. Peaks tegelikult, kui laps juba magab, tegema mõne väikse jalutuskäigugi õhtuvalguses. Seda erilist aega on nii vähe!

See aasta on teistsugune, sest ma saan päeval nii pikalt väljas olla. See on tõeline kink. Eile oli esimene tõeliselt soe ja vaikne kevadpäev. Ma jätsin lausa oma talvemütsi koju! :D Käisime Kauriga oma tavalisel ringil Telliskivis. Nii kui kevad tuli, ma üldse enam ei taha Stromka äärde, kuigi sinna viib pikk ja kena kergliiklustee. Seal on palju vaiksem ning see ei sobi kuidagi minu praeguste meeleoludega. Mulle meeldivad praegu linnatänavad ja inimeste sagimine ja elu ja turistid, mida kõike pakub Telliskivi loomelinnak. Läheme alati Telliskivi Rimist läbi, kust ma ostan igapäevaseid toidukaupu ja oma topsi latte kaasa, ainult et nüüd Rimi tõstis latte hinda, nii et ma hakkan ise kodunt kaasa tegema. Meil on ju piimavahustamismasin täitsa olemas. Ja siis läheme pargime ennast kuskile, mina loen ja kõigutan Kauri käru ja Kaur uurib maailma. Kui ta häält teeb, siis natuke jalutame ja pargime end kuskile mujale. Siis jalutame läbi pargist meie kodu lähedal, mis ajaks Kaur alati magama jääb. Ma võin kaks tundi temaga väljas olla ja ta uinub alati kodu lähedal. Siis seal pargis teen uuesti pausi, et ta magada saaks, ja loen oma raamatut. Siis jõuame koju. Viin toidukoti üles, korjan aiast pesu või riputan värske laari kuivama ning sõidutan Kauri käruga aeda. Seal hüppame batuudil (mina laulan talle: "Kaurike hüp-pab batuudi peaaal, Kaurike hüp-pab batuudi peaaal..." ja tema siputab rõõmsalt), Kaurike ka kõhutab batuudil kaua-kaua ja rahulikult, vaatab õitsvaid õunapuuoksi või kõrvalaias toimetavaid naabreid.

Peale seda kiigume alati kiigul ja tuleme koju, sest väljasolek on veninud kolme tunni pikkuseks ja kõik on näljased.

Eile nägin Telliskivis ka ühte oma kunagise poe kunagist töötajat, kes astus ligi ja puhus sõna juttu ning kiitis Kauri siniseid silmi. Kaur naeratas talle säravalt.

Õhtul, kui mees tuli, läksime kõik koos uuesti aeda ning mees kutsus ka naabrid. Panime pisikesed poisid kõrvuti batuudile lesima, kus nad üksteist erilise emotsioonita vaatlesid. Kauri huvitas rohkem hoopis naabritädi. Mees tegi kiire grilli ning panime aeda üles ka ülejäänud rippkiiged. Naabrid viisid sinna ka aiamööbli, mis tähendab võimalikke hommikusööke aias ilusatel nädalavahetuse hommikutel! Juhhei!

Passin juba sirelite õitsemist peale. See aeg on nii lühike, seda ei tohi maha magada. Pean endale koju neid hullutavalt lõhnavaid oksi virutama.

Käisin naabrite korterit koristamas

Tahtsin jälle lisaraha teenida, õnneks on mees alati valmis lapsega olema, kui tööots langeb nädalavahetusele ja meil enne plaane pole. Vaatasin Goworkabitis mingit kodukoristuse tööotsa, mis pidi aset leidma meie enda tänaval. Neli tuba. Kandideerisin, vaatamata sellele, et tunnitasu minu jaoks natuke liiga madal oli. Ma olen jubedalt viimasel ajal seal tunnitasu hakanud jälgima, et mis hinnaga oma aega müüa, kui beebist eemal olla. Igatahes ise mõtlesin, et nii suur korter meie tänaval... kas see pole äkki meie üle koridori naaber, kellel on kahest korterist kokku ehitatud kodu? Et muidu oleks meie tänava kohta haruldaselt suur kodu, sest meil on siin minu teada kõik väikesed korrusmajad, 2- ja 3-toaliste korteritega.

Panin mehele ka tööotsast ekraanipildi ja ta küsis kohe, kas tegu on äkki meie naabritega. Küsis neilt ja oligi. Siis mul hakkas kohe veidi imelik, et miks ma sinna pidin kandideerima. Et pigem teeks koristusteenust kellegi anonüümse kodus kui lausa oma tuttavate. Aga samas ots oli muidu igati sobiv, nelipooltundi ja kui reaalselt üle ukse astuda, hoiaks kokku veel transpordiaega jne. Ja imelik oleks olnud nüüd öelda, et ma ikka mõtlesin ümber.

Igatahes tegime omavahel veel mingi vastastikku kasuliku lepingu veidi kõrgema töötasuga.

Laupäeva hommikul käisime kõik neljakesi jalutamas, kusjuures mehe poeg lükkas lapsekäru ning meie kõndisime lihtsalt käsikäes nagu noored armunud. Telliskivi Reval Cafe juures imbusin mina vaikselt raamatuga kohvikusse ning poisid jalutasid Balti jaama turu poole edasi. Umbes kolmveerand tunni pärast oli mees lapsekäruga uuesti kohviku akna taga, ma võtsin asjad ja jooksin välja. 

"Kus sa poja jätsid?"

"Nii kui ta oli oma mullitee Balti jaamas kätte saanud, võttis ta elektritõuksi ja sõitis koju tagasi," ütles mees natuke torssis näoga. Aga vähemalt tuli ta meiega üldse jalutama, mis on iseenesest juba saavutus.

Kella kahe paiku astusin siis naabrite juurde. Nad ise olid ka samal ajal kodus, nii et püüdsime siis omavahel nii hakkama saada, et üksteist ei seganud. Neil on tegelikult isegi viis tuba, kui lugeda söögituba köögist eraldi, mida mina teeks. Jube avar kodu ikka nii heas piirkonnas! Neil on ka kahekuune beebipoiss, mis ongi põhjus, miks nad üldse kodukoristust vajavad. 

Kodu ise oli päris korras, nii et mul oli kahtlus, et nad on enne minu tulekut juba veidi koristanud. Aga neli tundi väga aktiivset lahmimist sain kirja küll. Mees samal ajal poegadega käis poja sõbra sünnipäeval ja võõrustasid meil mehe sõpra ja ajasid niisama asju. Polnud neil, nagu ikka, viga midagi. Kui täpselt nelja tunni pärast uuesti koduuksest sisse astusin, tervitas Kaur mind suure naeratusega ja kiljus heameelest. Minu väike päikesepoiss! 

Naabrid ütlesid, et seda korraldust võiks edaspidigi teha (mul pole kunagi vist olnud ühtegi Goworkabiti otsa, kuhu mind poleks tagasi kutsutud), ja vast võiks ka, aga nüüd tahaks vaikselt juba tunnitasu tõsta. Inflatsioon :D

Sõin ja toitsin lapse ning sättisime Muuseumiöö poole. Meil oli kõigil olnud väga aktiivne päev ja mõnel teisel juhul oleksin juba lebosse tõmmanud, aga Muuseumiööst ma ilma jääda ei tahtnud. Seda on ju nii harva. Meie jõudsime EKKM-i, Eesti kaasaegse kunsti muuseumisse, kus oli meil mehega esimene kord käia ning küllap Kauril ka. See on kitsas, kõrgustesse ulatuv maja. Ka giid rääkis juttu ja tutvustas seda ainsat näitust, mis seal oli. Kaur oli minul kõhukotis ning vahepeal rääkis huviga kaasa. Ei nutnud, vaid hakkas valjult lalisema. Meie siis tegime kähku teisele korrusele vehkat, et mitte teisi häirida. Kui nägin, et teisele korrusele viis suur taevatrepp, lõin kõhklema.

"Mis on? Ma toetan tagant," ütles mees.

Mitte et ma poleks ronida jaksanud, aga lapsega kõhukotis oli kõhklus sees, et pigem ei teeks seda. Kui mul kõhul kõige kallim vara, siis ei turniks üldse treppidel hea meelega. Noh, uudishimu sai võitu ning hästi ettevaatlikult ja käsipuust kinni hoides läksime ka teisele korrusele. Sealne näitus meile peale ei läinud, aga veidi huvitav oli ikka. Paistis ka järsk trepp kolmandale korrusele, aga sellele panin ma veto peale ning tulime ära. 

Teine käik läks Arhitektuurimuuseumi, mis mulle suht meeldib ning arvasin, et ka mehele huvi võiks pakkuda. Seal veetsime tunnikese ning tõesti väga huvitav oli. Palju rahvast oli ka - mulle on muuseumiöö juures alati meeldinud sealne melu. Minu lemmikud seal muuseumis olid maketid. Samas hästi põnev oli ka teise korruse näitus linnapiltide muutumise kohta Tallinnas, Tartus, Pärnus. Et milline oli kesklinn sada aastat tagasi ja milline on nüüd. Seda oleks kauemgi uudistanud, aga jaks sai vaikselt otsa ning ei tahtnud beebit ka liialt ära kurnata. 

Lahe oleks jalutada saja aasta taguses Tallinna kesklinnas korraks päriselt. Ajamasinat vaja!

Laupäevast jäi mul igatahes väga ere mälestus. Nii pikk ja aktiivne päev!

Kuidas me koos ulusime

Mees vahetas beebi öise mähkme pontsaka riidemähkme vastu ja sokutas rõõmsalt sipsiva pambu minu kõrvale voodisse. Pilutasin silmi, mulle vaatas vastu rõõmus lai beebinägu. Sulgesin uuesti silmad, sest megauni oli hommikul kell seitse veel peal. Kaur hakkas aina nõudlikumalt lalisema ja mu tekki kiskuma ning endale suhu toppima, nagu ähvardades, et kui ma süüa ei saa, ma söön su teki ära!

Nii et tõusime siis üles nagu üks mees. Praegu lesib Kaur mati peal küliliasendis ja kiigutab ühe varbaga pehmelt ühte kootud öökulli, samal ajal ise luksudes. Nüüd nägi, et vaatan teda, ja hakkas mulle jälle kõikevõitvalt naeratama. See poiss on tõeline päikesekiir!

Ühel hommikul küll oli mul väga tuju ära, sest olime vahetanud telefoniteenuse pakkujat ja siis sinnasamma tagasi läinud (nüüd juba soodsama paketiga), aga selle käigus mul oli mobiilID leping katkestatud. Mees vandus, et see peaks juba automaatselt olemas olema, aga ei olnud, seda tuli ikka uuesti taodelda. Läksin veel kõigepealt politsei lehele seda taotlema, aga seal selgus, et mu ID-kaardi paroolid ei toimi ja kaart läks lukku. Juba siis läksin närvi, kuigi natukese aja pärast selgus, et olin selles ise süüdi, sest olin alles hoidnud mingi vana paroolide ümbriku. Pika sorimise peale leidsin üles ka praegu kehtiva ümbriku õigete paroolide ja PUK-koodiga. Siis hakkasin enda paroole lähtestama, milleks oli vaja tarkvara, mida arvutis veel polnud. Hakkasin tõmbama, arvuti küsis mehe kui adminni luba. Siis sain tõmmatud ja paroolid muudetud ja politseilehele taotlust tegema, kus selgus, et mobiilID lepingut mul ei ole, see tuleb teenusepakkuja juures uuesti teha. Kõige selle juures oli arvuti jube aeglane, pidevalt hangus. See arvuti oli mind juba päevi närvi ajanud, sinna minnes oli ta kogu aeg nii aeglane. Panin ta restarti tegema, mis võttis tavaliselt veerand tundi ja mille lõppedes olid juba lapsel muud plaanid ning nii polegi ma juba nädalajagu blogi kirjutanud. Ka sel hommikul oli mul olnud plaanis kiirelt mobiilID asi korda saada ja siis postitus kirjutada, aga selleni ma ei jõudnudki, juba arvuti ise läks järjest aeglasemaks. 

Ma olin nii närvis ja pahas tujus ning hakkasin frustratsioonist nutma! Siis nägin küll esimest korda, kuidas beebi peegeldab ema tundeid. Üks pilk mu näole ja ta hakkas ka kõigest kõrist nutma. Siin me siis kahekesi ulgusime, kuni lõpuks ta sülle võtsin ja maha rahustasin. Aga enda tuju mul veel ei läinud mõnel ajal heaks ning ühtlasi oli seni igasugune lapse rahustamine mõttetu, sest ta hakkas mind vaadates ikka ja jälle uuesti nutma. Mul hakkas vaesekesest kahju, sest muidugi ta ju vaatab, et midagi on valesti, ja kardab. Kogu tema maailm ongi ju tema vanemad ning kui nemad on endast väljas, järelikult on midagi valesti.

Igatahes õhtul kõndisime kõik koos Kristiinesse Elisa esindusse ja tegime suurema kärata uue mobiilID lepingu.

"No näed, poleks vaja olnudki ära flippida," ütlesin rahulolevalt. Mees heitis mulle kõrvalpilgu. Eks ta sai ka Whatsappi kaudu oma osa hommikul, kuigi kogu asi polnud üldse tema süü. Nii või naa oli meil kasulik see ülehüppamine ja tagasitulemine, sest hakkame nüüd telefonipaketi eest vähem maksma. 

*

Käisin ka beebiga jumala õnnestunult raamatukogus. Ladusin eelmisel nädalal käru alla oma viis raamatut, millest viimase jätsin pooleli, kuna see oli lihtsalt nii kehv - vene autori kirjutatud spioonikas, mida mina lugesin inglise keeles, ja stiil oli lihtsalt nii kehvake, et oli valusalt aru saada, et tegu tõlkega. Ei suutnud lõpuni. Igatahes oli neid käruga viia väga mugav. Kärutasin terve tee linna ja tagasi, sest ilm oli kena ja bussides on käruga ebamugav. Ma ei viitsi kunagi eraldi passida madalapõhjalist bussi ja kõrgemasse sisenedes/väljudes vajan tavaliselt kellegi abi, mida lahked kaaskodanikud küll alati on jaganud, aga mis siiski mulle endale mugav pole. Pigem eelistan alati jalutada.

Võõrkeelsesse osakonda saab ilusti käruga sisse, ainult enne raamatuid tuleb trepp ja sinna alla enam käru ei saa. Jätsin lapse käruga sinna üles ja läksin endale uusi raamatuid valima. Natukese aja pärast kuulsin saalis tuttavat lääd - Kauril oli igav hakanud. Võtsin ta lihtsalt sülle ja valisime koos mulle kuus raamatut. Minu süles ei olnud tal midagi viga, millega ma olingi arvestanud. Üldiselt rahuneb ta meie süles nüüd ilusti maha, ükskõik mis probleem ei ole. Kui raamatuid letil laenutasime, siis Kaur vaatas leebe huviga teenindajat.

Tagasi läbi ilusa Tallinna kärutades nägime mees, kellel oli käes kimp vist küll viiekümne tulipunase roosiga. Ei tea, kes küll sellise uhke asja endale sai ja mis puhul...

Beebiga võimlemas

"Kallis, täna on reede kolmteist," ütlesin kalendris punast ristkülikut uue päeva peale nihutades.

Mees tegi ehmunud hääli ja läks endale ise edu soovides tööle, jättes minu käele oma samme mõõtva nutikella, sest neil on kontoris sammude võistlus ja tema on eelviimane. Mina päeval ikka beebiga jalutan ja poodlen ja kavatsen ta sammud insta üles tõmmata. Väike sohk käib ikka elu juurde.

"Kui keegi neid vaid jooksvalt ei jälgi," kahtlesin. "Et sina istud kontoris laua taga ja samal ajal sul sammud suurenevad ja suurenevad."

"Ah, ei jälgi neid niimoodi keegi."

*

Käisin eile siis beebivõimlemises. See oli mul teine kord käia: samas kohas, aga teise treeneri juures ning spetsiifilisemas vanusegrupis. Eelmine kord oli 3-6-kuused, seekord 4-5-kuused. Ausalt öeldes mulle endale ei meeldinud üldse. Esiteks oli ruumis nii palav. Õhuaken oli küll kergelt praokil, aga selle lõi treener kohe saali saabudes kinni, et jumala eest tuul ei puhuks ja beebid ära ei sureks. Seal oli reaalselt kolmkümmend kraadi, ma higistasin nagu hoor kirikus. See tegi mind tigedaks, sest mul olid seljas mitte trenniriided, vaid kergemad teksad ja lühike kleidike. See viimane oli küll mu enda süü - teised emad näiteks kandsid kõik trenniriideid ja seega neid ka higistamine kindlasti endast välja ei viinud.

Siis tempo oli väga kiire. Kõik peale minu olid vanad olijad ja mina ainuke uus. Tundsin, et midagi ei seletatud lahti ja mindi meeletu kiirusega edasi. Ma ei jõudnud veel harjutusest aru saada, kui juba tuli järgmine. Vahepeal öeldi lihtsalt harjutuse nime, mille sisu mina, vabandage väga, ju ei teadnud.

Siis kästi jalaharjutuste ajaks võtta lapsel mähe täitsa jalast, et õhk ringi käiks. Ma olin kogu aja meeletus pinges, sest Kaur on suur pissija ja eriti vaba õhk meelitab kohe välja vallatu joa. Kogu aeg mõtlesin, millal mind rõõmus juga otse rindu tabab, ega suutnud eriti keskenduda. Toppisin talle mähet kogu aeg barjääriks tagasi. Õnneks läks kõik hästi ja kellegi peale ei pissitud.

Positiivne asi oli küll see, et Kaurile endale see trenn väga meeldis. Ta vaatas huviga teisi beebisid, kiljus ja naeris kõige hullemate tõstete ja peadpidikeeramiste peale. Ei nutnud kordagi seekord! Ja last sotsialiseerida on väga vaja, seega kasvõi selle poolest oli kasulik käimine. Näeb, et peale peeglibeebi on veel teisi lapsekesi ilmas. Ning harjutuste koha pealt, midagi mulle ikka pähe jäi, et veel kodus korrata. Kusjuures kõige riskantsemaid harjutusi ma isegi ei teinud, lõin araks - nagu beebi õhku viskamine, õhku viskamine keeruga ja siis kinni püüdmine... ma olin nagu et ma tahan oma beebit ellu jätta! Teised emad küll tegid. Üks harjutus oli ka näiteks, et olid vinnanud lapse endale kõhuli seljale, ise seistes - tema pidi end sinu seljal ilusti kätele tõukama ja sina hoidsid teda säärtest. Kui ma siis hakkasin teda tagasi vinnama, hetkeks mõtlesin, et ei saagi teda kätte, ta oli nii raske! Ausalt see seitsmepoolekilone beebi on taolistes harjutustes väga arvestatav raskus.

Kui üldse veel beebivõimlemisse tagasi lähen, siis ilmselt proovin taas teise treeneri gruppi, mis mulle rohkem meeldis. Too eilne treener ei klappinud minu olemisega kohe üldse. Aga jah, laps ise oli väga rahul, mis on ka midagi väärt. Kõik beebid on nagu sündinud akrobaadid ja mida hullemini nad õhus keerlesid, seda rõõmsama näoga kõik olid.

*

Õhtuks oli meil planeeritud kohtinguõhtu. Mees oli seda mitu nädalat ette planeerinud ja see oli minu nädalavaatega päevikus juba ammu ära märgitud. Üks meie lähedal elav mehe sõbranna komandeeriti Kauri jalutama ja ta tegigi ilusa ülekahetunnise ringi Stromkal ja Koplis. Kaur oli kogu aja plärisenud ja vankris endamisi rääkinud ning jäi magama sada meetrit enne kodu, nagu ta mul ka nüüd enamasti teeb. No see maailm on nii huvitav, ei täi seda maha magada!

Meie jalutasime sel ajal käsikäes Balta turule, kus oli uus kohvik Cafe Cape Town, mida mees juhuslikult teadis. Seal pidi hea Lõuna-Aafrika kohv olema, mida serveeritakse rammusa koorega. Kohv oli kange, aga meeldiv jah. Pisikeses kohvikus oligi vaid paar lauda ja kõik seal jooke mekkinud inimesed said omavahel natuke jutustama, mõnus. Reserveeritud eestlased on täiega müüt, mina alati vaatan, et jumala avatud oleme.

Seal kohvikus jaurasime tükk aega, läksime ringiga ja musipausidega ning kuidagi läks nii, et Fotografiskasse, mis oli meie tegelik eesmärk, jõudsime pool kaheksa, aga koht on lahti kaheksani. Mis seal ikka, tegime kiirkäigu. Mul oli veidi kahju, et nii kiiresti kõik läbi olime käinud, Fotografiska jaoks on optimaalne näiteks tund. Et saad natuke süveneda ega pea piltide eest läbi jooksma. Aga enne kohale jõudmist ma ka kella ei vaadanud ega kuidagi arvestanud, et miski kinni võiks minna. Igatahes huvitavad näitused olid. Mehele meeldis mammutnäitus lemmikloomadest, kus oli vist viisteist-kakskümmend eri kunstnikku eri pisikeste näitustega. Päris nunnukad olid jaa. Mulle meeldis ühe aasia naiskunstniku näitus oma armastatuga. Hästi palju intiimseid kaadreid neist kahest ja soorollide ümbermõtestamist jne. Selline teravam ja huvitavam oli minu jaoks.

Igatahes hästi mõnus oli kahekesi käia. Kohe on teine energia sees.

Täpselt kell kümme õhtul tuli mulle pähe, et Eurovisiooni poolfinaal algas. Mees oli ka nõus minuga vaatama, kuigi tean, et talle sellised asjad üldse korda ei lähe ja üksi ei vaataks ta iial. Armas, et oli nõus vaatama. Kõik laulud kaesime üle ja siis läksime tuttu. Täitsa mõnus vaatamine oli. Panin vaid poolega täppi, mis arvasin edasi saavat. Stefan tegi täitsa tubli esituse ja naeratas kogu aja säravalt. Saime edasi!

Kaur 5 kuud

Meie Kaur on täna viiekuune. Palju õnne!

Kaur hakkas hommikul häält tegema, aga kuna mina olin teda öösel kaks korda toitnud, siis ma keerasin teise külje ja teesklesin, et mind ei ole olemas. Mees siis võttis ta, vahetas mähkme, vandus, et see oli lekkinud ja kõik riided märjad, ja tõi pisikese rõõmsa pambu meie voodisse oma kohale. Kaur vaatas mind säravate silmadega, aga ma tegin ikka magamisnägu. Siis Kaur tundis ka issi teki mõnusat raskust jalgadel ja tegi veel väikse tukastuse. 

Mõtlesin jälle ärkvele tulles, et mees on juba tööle läinud, aga ta oli vaid köögis hommikust söönud ja hiilis tagasi meie juurde. Kaurike tõsteti issi rinnale kõhutama, kus ta vahetevahel plärises, vahetevahel erutatult kiljus ja muidu mõtliku näoga issi habet vaatas. Mina ka ronisin sinna kaissu ja nurrusime kõik kolmekesi.

Kauri peamine tegevus ongi praegu plärisemine: puhub suuga tatimulle, nii et ila jookseb alla. Marutõbine, kommenteerib mees, ja nagu päramootor, kommenteerib mees. See peaks olema keele arengu üks etappe, nii et las pläriseb pealegi. Vahetevahel kui teda endale sülle tõsta, siis ta samal ajal puuksutab ja pläriseb suuga, siis on ta nagu topeltmootor.

Hea teada, et masin ilusti töötab.

Kaur oskab nüüd keerata seljalt kõhule ja kõhult seljale, ainult vahetevahel kõhuli olles satub ahastusse, et miks mulle nii tehakse. Kõhuli olles on kindlasti hea, kui tal on midagi vaadata, näiteks õues batuudi või kiigu peal on ta selles asendis kauem ja rõõmsamini.

Kaur võib üksi oma mängukaare all toimetada, aga kui üks meist vaatevälja ilmub, tuleb ta näole suur naeratus ja vahel kostab ka rõõmukilge. 

Tema lemmikmänguasi, mida jahtida, on veepudel.

Hommikuti ärgates on Kaur tavaliselt rõõmus ja rahul. Ta on nii armas ja unesoe, kui teda voodist välja tõsta.

Oma riietest kasvab Kaur välja nii kiiresti, et hoia ainult piip ja prillid. Mul on eri suuruses riideid kõrvale pandud, mis talle kingitud on, ja neid tuleb päris tihti üle vaadata ja sorteerida, sest hops! on ta juba neisse kasvanud. Kannab suuremat suurust kui numbrite järgi võiks arvata. Tema väiksemaks jäänud riideid oleme me andnud mehe sõbrannale ja minu sõbrannale Mariale ning olen ka mitu-mitu kotti juba Paavli kaltsukasse viinud - mulle ei meeldi ülearuseid asju majas hoida.

Müüsime ära ka tema beebikiige, kuna hakkas juba lähenema aeg, mil seda kasutada ei võigi, sest ta juba liiga raske. Samuti pole seda vaja, sest oskame teda ise rahustada ja ta seljale on parem, kui veedab aega pigem matil. Kiige sai endale tutikama beebiga naabrinaine, kelle pisike pidi palju nutma. Oli ruttu seal rahunenud ka. Ehk päästsime kellegi ööunesid ja närvikava veidi.

Veel Kaurile meeldib, kui talle ette loetakse, kuigi mitte pikalt. Ta hakkab enamasti kaasa rääkima ja lõpetab, kui mina vaikin.

Kõige lemmikum asi on aga issi naljatamine, grimassid, hüpitamised. Siis naerdakse suure häälega. Emme sellist vaimustatud reaktsiooni kunagi ei saa.

Kaurile meeldib kõigi oma kõristite ja mänguasjadega tegeleda. Haare on palju paremaks muutunud. Ükspäev võttis ta palli maast, tõstis enda ette, andis ühest käest teise ja pani teisele poole maha. Mees andis eile beebile ka pudelist süüa ja lapsuke hoidis pudelit armsasti ise.

Ühtegi hammast veel tulnud või tulemas ei ole.

Süles üritab Kaur ühtelugu end juba rohkem istuvasse asendisse tõmmata. Tahab rohkem maailma näha ja osaline olla.

Ja ööuni on tal ja seega ka meil hea. Vahepeal sõi vaid korra öösel, viimastel öödel on jälle kahe korra peale läinud. 

Täna läheme Kauriga ka beebivõimlemisse, kus püüan häid harjutusi meelde jätta ja pärast kodus järele teha.

Pisike armas plärisev poiss just sekeldab siin kõrval matil ja vaatab mind vahetevahel tungiva ilmega, et tule tegele minuga ometi, emme.

Pistoda laul

Olen viimastel päevadel Kaurikesele palju laulnud või Youtube'ist lasknud Viimse Reliikvia "Pistoda laulu". Kaurile see täitsa meeldib. Temast on minu meeles päris aru saada, kas talle mingi laul meeldib või ei, mõne peale (nagu "Head lapsed kasvavad vitsata") läheb kohe eriti rõõmsaks ja hakkab esimestest sõnadest peale naerma.

Mees lesis veel hommikuselt voodis, kui mina Kauri mähkisin ja hakkasin ümisema: 

Ühel seikleval priiusekauril...

Hetkegi kaotamata lõi mees voodist kaasa:

...Olgu lutike alati vööl

Või peitku ennast hoopis ta põses

Nii on kindlamgi veel...

Mina hakkasin itsitama, aga mees ei lasknud ennast segada.

See lutt on ka imelik talisman

Mis uinutab päeval ja ööl...

Viisin Kauri talle kaissu ja ise musitasin ta üleni ära, sest just selliste asjade pärast ma teda armastangi. Milline mõnus elu meil on, kui koos saame aegade lõpuni lorilaule laulda ja oma laste üle nalja visata.

Raamatuklubi: Lionel Shriver - A perfectly good family

Loen viimasel ajal nii palju, sest oma raamatukogus käimised pean ajastama mehe ja lapsega - raamatukogudesse kahjuks pole lapsekärud oodatud, vähemalt ligipääsemisvõimalusi silmas pidades. Seega võtan kohe korraga posu raamatuid,  viimati viis tükki. Sinna juurde veel iganädalane Ekspress, mille tavaliselt peaaegu kaanest kaaneni läbi loen, ja lugemist jagub. Tavaliselt on mul korraga käsil kaks raamatut, et aju saaks vahepeal teist nooti nautida.

Lionel Shriver on üks mu lemmikkirjanikke. Tegemist on naisterahvaga ja väga viljaka loominguga naisterahvaga. Ta on teoseid avaldanud juba ammu - käesolev raamat on esmakordselt avaldatud millalgi üheksakümnendate esimesel poolel - ja avaldab siiamaani vist iga aasta ühe. Igatahes tean, et mul on temalt veel lugemata raamatuid ning iga kord raamatukogust läbi käies hoian silma peal, kas on midagi juurde tulnud. Kui on, siis on minu õnnepäev. 

Naljakas, et ma isegi ei saanud aru, et raamat nii ammu kirjutatud on, olles minust endast vaid paar aastat noorem. Mõtlesin, et seal mainitud aastaarvud 1992 ja 1993 tähendasid lihtsalt, et autor oli tegevuse minevikku paigutanud. Mitte kuidagi ei häirinud ega tõmmanud tähelepanu näiteks kaasaegse elektroonika puudumine, see pigem tegi loo loomulikumaks ja ehedamaks. 

Romaani tegevus toimub siis 90ndate alguse Põhja-Carolinas ühes väikelinnas, kuhu saabub tagasi elama Corrie Lou, 30ndates naine, kelle ema on just surnud, paar aastat peale isa. Kuna perekonnale kuulub suur maja, lausa häärber, on aeg hakata pärandust jagama. Peres on lapsi kolm: vanem vend Mordecai, paha poiss, kes vanemate ja õe-vennaga suhelnud minimaalselt ja juba 14-aastaselt kodust ära läks ning eraldi elama hakkas. Vaatamata samas linnas elamisele ei käinud ta vanemaid kunagi vaatamas. Siis on Corrie Lou ehk Corlis (prototüübiks Shriver ise), kes elanud pikalt Londonis ning nüüd leidnud, et ta skulptorikarjäär seal ei taha hästi vedu võtta ning üldse on kõik otsad korraga kokku tõmmatud ning võiks uuesti alustada kodulinnas Ameerikas. Ning nende väikene vend, 31-aastane Truman, kes elanud terve elu samas vanas kodumajas ning armastab seda üle kõige. Tema on see hea poeg, kes vanemate eest hoolitses, maja putitas ning leiab endal sellele eelisõiguse olevat. 

Jällegi, nagu Shriveri raamatutega tihti, kui lugeda nende esialgset tutvustust, ei tundu see midagi põrutavat ega maailmamuutvat. Kehitad õlgu, et nojah, võib ju kätte võtta ja proovida... ja lugu osutub üheks parimaist, mis ma kunagi olen lugenud. See on lihtsalt nii minu maitsele nagu rusikas silmaauku. Võrratu stiil, tegelaskujude avanemine, haavatavaks muutumine. Stiilirikkad kahekõned. Õe ja vendade meenutused emast, mis kaasa viisid. Ma nii-nii armastan seda raamatut ja nautisin iga hetke selle lugemisest. (See raamat tuletab mulle meelde üht kindlat kohta Telliskivi loomelinnakus, kus iga päev vankrit kiigutamas, kohvi joomas ja lugemas käisin, päike ninale paistmas.) Võib-olla sellepärast lugesin selle raamatuga paralleelselt ka teist, et see siin liiga ruttu otsa ei saaks. Et saaks seda kauem nautida ja vahepeal settida lasta.

"A perfectly good family's" ei juhtu eriti midagi peadpööritavat, aga mul polegi vaja, et midagi suurt juhtuks. Mul on vaja, et tegevus ja karakterid oleks edasi antud haaravalt, et mind huvitaks, miks keegi midagi teeb ja mida ta järgmiseks teeb ja mida mõtleb. Kehv on lugeda raamatut, kus näiliselt toimub nii palju ja peamine narratiiv on nii võimas, et huviga ootad raamatu kätte võtmist, aga tegelikult pole lugu üldse avatud. Tegelaste motivatsioonist midagi teha libisetakse üle ja dialoogid on puised - selline lugu mulle midagi ei paku. Õnneks sellel raamatul taolist probleemi pole ning mina olin kogu lugemise aja nii haaratud. Õde ja kaks venda hakkasid esialgu kõik majas koos elama, senikaua kuni selgub maja saatus ja võimalik müük, meenutasid lapsepõlve ja vanemaid ning klaarisid arveid. Püüdsin nii väga lõppu ette ära aimata, aga ei arvanudki ära - see on alati hea märk.

Shriver ise on väga värvikas tegelane. Ta pole woke ega tundu kuigi liberaalne, mida kumab ka ta raamatutest läbi. Aga las maailm ollagi erinevaid värve täis, mina seda talle pahaks ei pane. Peaasi, et hästi kirjutab.

Raamatu sellele trükile on Lionel Shriver kirjutanud ka järelsõna, kus jutustab, mis sai peale esmatrüki avaldamist 90ndatel. Nimelt on ta ise pärit täpselt sellestsamast väikelinnast, tal on kaks venda, nii et peale raamatu avaldamist olevat suguvõsas olnud natuke keerukad suhted, kuigi tegemist siiski ilukirjandusega. Aga oma kunagises kodulinnas ringi jalutades sattus ta suure lagunenud häärberi peale ning see ärataski ta kujutlusvõime ja sinna ümber keris ta kogu oma loo, jättes samaks isegi maja nime ja aadressi. Maja ise oli toona lagunenud, sest kuulus Põhja-Carolina osariigile (viimane omanik oli surnud pärijateta) ning osariigil polnud raha selle kordategemiseks, mis olevat olnud kunagise uhke hoone puhul nukker. Aga kui raamat ilmus ja populaarsust kogus, leidis ka osariigivalitsus vahendeid ning häärber taastati selle kogus hiilguses. See on päris lahe. Kindlasti on nad sinna kõrvale pannud ka mingi tahvli, a la just sellest majast on juttu Lionel Shriveri selles-ja-selles raamatus. Oleks lahe ise kunagi sinna Raleigh' linna minna ja oma silmadega vaadata.

Oi kuidas juba tahaks järgmist Shriveri raamatut kätte! 

Professionaalne akrobaat

 

Kaurike keerab! Keerab ise juba peaaegu vabalt seljalt kõhule ja kõhult seljale. Üks pool tal vist on natuke tugevam kui teine, nii et ühtepidi keerab eriti vabalt, aga teistpidi kõhult seljale tagasi tahtes jääb nö kinni ja hakkab kurtma. Ei saa käsi ja jalgu päris hästi veel koos töötama, et teine pool ka vallutada.

Äsja pesin juukseid ja kuulsin elutoast no sellist dramaatilist kurtmist, et keerasin vee kinni ja jooksin vahuse peaga vaatama, mis Kaurikest vaevab. Vaevaski see, et oli end kõhuli keeranud ning see tugevam pool, midapidi muidu tagasi saanuks, oli kogemata rullikeeratud joogamatiga blokeeritud, ja teise poole suhtes ta end nii kindlalt ei tundnud. Päästsin vaesekese ära ja jooksin tagasi duši alla.

Aga praeguse seisuga teda enam eraldi kõhutama panema ei peagi, sest keerab end ise nii, kui mingi vähegi huvipakkuv mänguasi on lähedal, ja jääb kõhuli ka asjatama.

Mille järele ta hakkas lõpuks keerama, on mu veepudel. Päris mänguasjad on ka võluvad ja neid tal jagub, aga miski ei saa veepudeli vastu. Juba ammu panin tähele, et kui tema läheduses jõin ja tema näiteks sealsamas pikutas, ta tundis nii suurt huvi mu pudeli vastu, muudkui küünitas selle järele, tahtis ümber lükata või närida. 

Oeh, nii vahva. Me mehega oleme väga rõõmsad ja muudkui lööme omavahel plaksu, kui näeme last jälle keeramas. Mõlemad nägime vaeva ja harjutasime ja võimlesime temaga enne.

Leidsime jaanideks paiga! Hakkasime mai algul vaatama, et võiks võtta Tiina ja Marili kampa ja mingi majakese maal leida, kus saaks sauna minna, tuld teha, ja ideaalis ka ujumas käia. Megavahva oleks. Sellist klassikalist jaani tahaks, mida ma päris mitu aastat pole saanud. Selleks ajaks, kui meie uurima hakkasime, olid küll nii paljud kohad juba võetud. Airbnb's ja bookingus võisid kohad ja jaanide kuupäevad olla täitsa saadaval, aga kui kirjutada ja küsida, siis saime vastuseks, et on juba kinni või jaanideks "oma perele broneeritud". No blin, vihastasin mitu korda. Miks te siis neid kuupäevi lahtisena reklaamite ja inimeste aega raiskate?

Igatahes Tiina lõi ka otsingutes kampa ja mitme peale avastasime veel mitu vaba majakest. Lõpuks täna hommikul otsustasime ühe kasuks ja saime selle ka 23. õhtuks broneeritud. Juhhuu! Seal on elektrisaun, saab õuel grillida ja lähedal ka veesilm ujumiseks. Lisaks saab eraldi (suure) tasu eest broneerida ka mullivanni ja tünnisauna kasutamiseks. Nende asjus veel mõtleme, kuna nendega koos läheb kogu maja tasu päris suureks. Kui üks saun on olemas, siis mina igatahes olen rahul. Hästi läks!

Nädal vahetus väga meeldivalt, autoreisi tähe all. Puhja jõudes läksime kohalikku värskelt uuenduskuuri läbinud söögikohta Käsu Hans, kus oli täitsa mõnus. Tahtsime tasa teha meie poolt osalemata jäänud ema sünnipäevapidu, ainult et millegipärast kellelgi polnud õhtul enam toekama prae isu. Jagasime siis laua peale snäkke ja lobisesime niisama. Liis vestles terve õhtu mu mehega ITst ja meie emaga ei saanud poolest aru.

Laupäeval sõitsime Otepääle, veetsime natuke aega sealses golfikeskuses, sellal kui mees seal tööd tegi. Jalutasime Kaurikesega ringi ja nautisime kauneid vaateid. Mees viis mind ja ema ka golfikäruga sõitma. Poole peal käskis ta mul rooli istuda ja ma tegingi seda. Päris lahe oli ja süvenes soov ka ikka load ära teha. Kui minu ring läbi sai ja mees järgmiseks ema sõitma viis, siis tabas meid üllatus, kui nägime kurvi tagant välja sõitvas autos ka ema roolis! Jumala kiiresti pani. 

Jalutasime ka veel Pühajärve ääres, kus on maksimaalselt ilus. Täiuslik koht pikniku pidamiseks, sest seal on nii palju pinke ja pisikesi paviljone, kus seltskonnaga istuda ja järvevaadet nautida.

Pühapäeval põikasime veel Marili juurest läbi, nägime ka Timmot ja Tiinat. Kaur esines põrandal ja keeras end veepudeli järele ning pälvis ovatsioone. 

Elu on ilus!

Hiigeltuulikud ja tilluke mina

Hiiglaslikud tuulikud

Ühe nädala Ekspressis oli artikkel Kohtla-Järvest ja selle kunagise elust pulbitseva tööstuslinna allakäigust, tühjenemisest. Mulle pakuvad sellised piirkonnad väga huvi, nendest on nii põnev läbi sõita või jalutada. Ise seal elada ei tahaks, aga pakuvad sellist tööstusromantikat. Hoopis teistmoodi romantika kui näiteks Haapsalus (muuseas, tahaks Haapsallu!), aga romantika ikkagi. Mis seal kunagi oli ja mis on nüüd. Kuidas elu koondub ainult keskustesse, sinna, kus on tööd ja võimalusi, ja mahajäetud piirkondadesse jäävad oma päevi veeretama pensionärid või lootuse kaotanud, enam isegi mitte tööd otsivad inimesed.

See osa minust, mis viimase aastaga on oma tähelepanu teravdanud kinnisvarahindade peale, mõtleb alati, kui odavalt saaks sellistes Ida-Viru linnakestes korteri. Tallinna kinnisvarahinnad on taevastes kõrgustes ning nii meelitav oleks osta kuskile võileivahinna eest korter. Ainult et võileivahinnad on seal muidugi põhjusega: selle korteriga pole suurt midagi teha. Kui ise seal elaks, mis seal teha? Rääkimata trööstitust ümbrusest. Kui tahta välja üürida, siis kes üüriks? Njah. 

Kinnisvara puhul loeb, jah, peamiselt asukoht, asukoht, asukoht. 

Igatahes mul tekkis tahtmine kuhugi sellisesse piirkonda jälle uudistama minna ja panin mehele ette sõita Paldiskisse. Parajasti meie sisse sõites peatus rong, mis õhtuseid Tallinnast töölt tulijaid tagasi tõi. Neid tuli sealt rongist välja selline hulk, et... Näitab hästi, kuhu sealt tööl käiakse.

Aga mereäär oli ilus. Kõrge rannik ja meeletu tuul. Seda tuult oskavad nad ka õnneks ära kasutada: natuke maad eemal on tuulepark. Mehele hästi lähevad korda igasugu taastuvenergia teemad: päikesepaneelid, tuulikud jne. Läksid juba ammu, nüüd, peale vajadust Kremli orkidele koht kätte näidata, lähevad veel rohkem. See ilmselt ongi tulevik, kui tahta energiatootmises autonoomsust. Igatahes läksime tuulikuid lähedalt ka vaatama ja jumal, kui suured nad on. Hiiglaslikud. Meenutasid õudseid tulnukaid filmist "Arrival". Ise tundusin seal kõrval nagu putukas.

Kuna mehe vanemate kunagine suvila Laulasmaal jäi tee peale, keerasime ka sinna sisse, ja ta rääkis mulle oma lapsepõlvest ja sellest, mis teed pidi ta kuhugi rattaga oli sõitnud, kui tahtis kiiremini saada. Kujutasin ette varateismelist kallist rattaga vuramas. Kunagist suvilastest koosnenud piirkonda on ka hakatud üles vuntsima ning enamik on seal juba päris elumajad. Hinnatud piirkond Tallinna lähedal.

Kui sa oma mõtteid juba kinnisvarale oled fokusseerinud, siis hakkad igal pool ainult seda tähele panema!

Naudime lihtsalt hetke

Naljad siin ja naljad seal, ütles Pipi

Täna on väga mõnus päev olnud. Hommikul võimlemine, mis mind alati juba eos hea päeva kursile viib; siis läksime välja ning täna on üks esimesi soojemaid päevi! Tuulevaikses kohas võis lausa ilma mantlita olla.

Mõtlesin just ühtede mehe sõprade peale, kelle Põlva suvekodus aasta tagasi käisime, kui nad mõlemad mulle Telliskivis vastu tulid. Hea kokkusattumus.

Aga inimesed on ilusad ja head. Seisin oma tavalises kohas Telliskivi loomelinnakus, lugesin Ekspressi ja jõin lattet, kui üks mootorrattur, kes sealsamas parkis, mind kõnetas.

"Kas laps juba magab?"

Selsamal hetkel Kaur vankris paotas natuke silmi.

"Magab, aga just ärkab ka," vastasin.

"Sest ma just panen oma masina käima," selgitas ta mootorratta otsa ronides. Siis sain aru, et ta ei tahtnud oma ratta heliga lapse und häirida! Küll on kena. Ütlesin, et sellest pole midagi, et laps magab igasugustest helidest läbi. Ja see ratas, kui ta sellele hääled sisse lõi, oli isegi jumala vaikne, nii et vahepeal uuesti suikunud Kaur ei teinud teist nägugi.

Ta jah pigem ärkab vaikuse peale kui valjemate helide. Tolmuimeja mürin tema magamise ajal pole teda kunagi häirinud, või ükskõik mis muud minu toimetamise helid.

Tal on täna üldse väga hea magamispäev olnud. Juba kolm või neli uinakut teinud, mis mulle rõõmu valmistab, sest pisike aju tahab ikka puhata oma uutest kogemustest ja muljetest ja kõhuli keeramise õppimisest. Ja mina saan sel ajal omi asju teha, see pole ka sugugi vähemtähtis.

Ükspäev mees ütles, et minu trennisoleku ajal oli ta Kauri kõrval ja korraga oli täielik vaikus. Tema olevat siis ehmunud, et miks ta lapsega ei kõnele ega muud säärast tee, nagu mina alati teen.

"Ei-ei," kiirustasin ma seletama, "kindlasti pole kogu aeg vaja temaga tegeleda ja kõike võtta ainult hariduslikust ja arendamise küljest. Ma just ükspäev mõtlesin, et kõige selle lapse arendamise juures ei tohi ära unustada lihtsalt hetke nautimist ja niisama olemist. Peab seda ka oskama hinnata."

Pealekauba on lapsel vaikust ka vaja, et ta ei oleks ülestimuleeritud. Et, jälle, pisike pea puhata saaks.

Eile näiteks lugesin beebile raamatut ette, tema lesis mu ees oma tekil. Kui märkasin, et ta enam ei pööranud mulle tähelepanu, vaid keerles ja tegeles oma mänguasjadega, jätsin järele. Lihtsalt istusin ja vaatasin teda, tegelemata ise millegi muuga. Jube vahva, kuidas ta ennast mänguasjade järele sirutades nagu muuseas keerab, nagu kellaosuti. Tegi paari minutiga 180-kraadise ringi mu jalge ees.

Ootamas on aga väga mõnus nädalavahetus. Kuna mehel oli vaja Otepääl käia, siis ühildame selle emale külla minekuga ja pühapäeval käime veel Marili juurest läbi, sest temal on täna sünnipäev. Autoreiiiis! Ma armastan neid.

Ja homme on mul palgapäev, mu esimene täiskuu emapalk. Ole sa jumalast tänatud, oo Eesti riik :D

Netflixi hullud sarjad

Netflix toodab suurel hulgal hullumeelseid sarju, mis vaatamata oma totakale süžeele võivad ekraani ette naelutada, kui mitte ettevaatlik olla. Meile hakkas siin lapse esimestel kuudel päris kõvasti külge õhtuti teleka ees istumise harjumus, sest beebi oli nii pisike ja kodus temaga pidime olema nagunii ning teda ka pidevalt süles hüpitama ja toitma. Sari Manifest, mille avastasime just talvel peale beebi sündi, oli päris põnev ning räägib lennukist, mis viieks aastaks ära kaob, nii et kõik reisijad surnuks tunnistatakse ja nende lähedased oma eluga edasi lähevad... ainult et nad ilmuvad kõige lennukiga tükkis uuesti välja ning nende jaoks pole aeg üldse edasi läinud. Hea ja kaasahaarav sari on, praegu on neil hooaegadevaheline aeg. Ainult et iga kord sellele sarjale mõeldes tuleb mulle täpselt meelde see tunne, mis oli lapse esimestel elupäevadel, see abitus, kui ta nuttis ja me teda kordamööda võtsime ja rahustada püüdsime. Kui ma pelgasin ööde lähenemist, sest kartsin tundidepikkuseid nutuhooge. Kui ma duši all käies pidin kiirustama, sest beebi läks magama alles kümnest koos meiega ja minu ära olles ta nuttis, kuna tahtis eriti õhtuti ikka ja jälle rinnale.

Jumal, kui palju lihtsam praegu elu on. Beebi läheb suurema kärata magama ja meil on veel mitu tundi omavahel-olemise aega. Ja kui ta nutab, siis paned ta nati teise asendisse ja rahuneb kiirelt.

Aga sarjadest edasi rääkides, Netflixis on eriti palju kokandussaateid. Meie sattusime igasugu pagarisaadete võrku, mida on suht lõbus vaadata, eriti kui endal küpsetamise peale just erilist annet pole. Ainult et kõht läheb alati tühjaks ning kui meil üleval kapis on kellegi toodud kommikarpe, siis tihti koogisaateid vaadates tuleb tahtmine need alla tuua ja ise ka maiustada. 

Üks sari on Is it cake?, kus eriti osavad kondiitrid valmistavad torte, mis on maskeeritud mingiteks muudeks esemeteks. Tort, mis kaetakse suhkruvõõbaga ja maalitakse kohvriks. Kolmeks vannipardiks. Kübaraks. Valmistatakse igasugu detailid juurde ning tulemus on nii elutruu, et osa sellest saatest on ka äraarvamine, kas etteantud ese on kook või päriselt ese - sellest ka saate nimi. Mul on nende äraarvamise peale hea silm, enamus aega ütlesin kindlalt ära, mis etteantud hulgast on päriselt kook. Aga võõras oli mulle üldse see elutruude kookide kontseptsioon. Võistlejad on ise elukutselised pagarid, kellest osadel oma pagaritöökojad ja osad valmistavad sääraseid torte müügiks oma köögis. Väga lahe tegelikult. Mulle hakkas kohe tunduma, et see on ideaalne töökoht. Mõistagi inimesele, kelle kirg on tordid ning kes on selles ka üle mõistuse hea. Käpardil ei ole sellel alal midagi teha. Aga kes seda oskab, kellele meeldib niimoodi üksi tundide kaupa nokitseda - võistlejad said oma kookide jaoks aega näiteks kaheksa tundi ja kasutasid sellest ära iga sekundi - ja kes suudab endale üles ehitada hea kuulsuse ja kliendibaasi, sellel on minu meelest ikka päris ideaalne töö. Töö, mis ühendaks hobi ja rahateenimise. Ja säärased võimsad tordid saab maha müüa ikka päris suure raha eest. 

Lisaks mulle tundub, et oma kätega millegi tegemine on juba eos päris rahuldustpakkuv ning päeva lõpuks on selline tehtud ja saavutatud! tunne, kui tort valmis ja edukalt näiteks käekotiks maskeeritud.

Täiega tekkis endal ka tahtmine kunagi mõne tähtsa sündmuse jaoks tellida selline silmapettetort. Kindlasti on Eestis ka selliseid tegijaid.

Kui me Is it cake'iga ühele poole saime ja oma magusaisust juba võitu, siis avastasime kahjuks uue saate, Baking Impossible, kus võistlevad koos kaheliikmelised tiimid, üks liige on kondiiter ja teine insener, ning valmistavad söödavaid liikuvaid objekte nagu laev, robot, sild jne. Objektide kontseptsioon läheb iga osaga järjest keerulisemaks ning juba peavad nad tegema näiteks üleni söödava minigolfiraja, kus leidub ka liikuv takistus ning mis peab olema täiesti mängitav. Selle saate põhiidee on nii absurdne, aga samas lõbus. Jälle ajas näljaseks, aga pani kaasa ka elama. Meie lemmikpaar sai lõpus teise koha.

Ning siis, kui lõpetasime Baking Impossible'i, leidsin järjekordse metsikuse, Nailed it!, mis vastupidi kõigile teistele hõlmab endas käpardlike kodukokkade katsetusi taasloomaks suht keerulisi küpsetisi ja torte. Neile antakse ausalt öeldes ka liiga vähe aega, et tulemus ikka võimalikult naljakas oleks, näiteks tunni ajaga on megakeeruline midagi küpsetada, nikerdada valmis kaunistused ja need peale kanda. Need, kes tegid valmis esialgselt presenteeritud objekti, kohe kindlasti seda tunni ajaga ei teinud. Pulmatordi jäljendamiseks anti näiteks kaks tundi, mis on absurd. Aga pean tunnistama, et esimeses saates me naersime nii, et mul igatahes tulid laua pisarad silma. Need käkerdised olid tegelikult ikka väga lahedad. Mul tekkis ka küsimus, kuidas sinna saatesse osalejaid leitakse. Kui mina oleks end üles andnud käpard-kokana selle saate jaoks, siis ajal enne filmimist ma ikka püüaks insta end koolitada ja veidigi küpsetama õppida. Või nende eest varjatakse saate päris sisu enne filmimist? Peaks järgi uurima. Seal üks kokk näiteks unustas taignale lisada munad, teine jahu... Päris hull:D

Loodan, et me nüüd vaikselt soojemaks minevate kevadõhtutega leiame midagi targemat teha, kui telekast lollusi vahtida. Jumal meid aidaku, sest neid kokandussaateid on seal vist mitukümmend...

Kaunis kunst ja valu tagumikus

Õueminekut ootav Kaur meenutab mulle Britneyt mõnes esinemiskostüümis... see, kuidas ta kombe on eest lahti ja tagant kinni. Baby one more time!

 

Sain laupäeval jälle teatrisse, mille üle mul oli nii-nii hea meel! Viimati käisin sügisel. Lausa janunen kultuuri ja uute elamuste järele.

Tiina sõitis Tallinna ning läksime Draamateatrisse vaatama tükki "Oh jumal". Enne teatrit mõtlesime teha uhket ja minna Komeeti istuma, aga Komeet oli viimseni täis. Polnud ühtegi vaba lauda. Ilmselt oli sama mõte tulnud ka kõigile teistele teatrisse-minejatele. Leppisime siis Solaris keskuse Tokumaruga, mis on meil olnud kindel koht. Võtsin klaasi veini, mida ma ei tundnud kohe üldse. Nagu oleks vett joonud.

Teatris selgus, et meie etendus on väikses saalis, mille olemasolust ma vist isegi ei teadnud. See asus kõrgel nagu torni tipus ning me tippisime sinna tippu nagu Rapuntslid. Saal oli väike ja intiimne ja meenutas Viljandi Ugala Black Boxi. Boonuseks oli, et kuna sinna mahtus vähem inimesi, oli ka vaheajal seal oma kohviku järjekorras vähem inimesi ning sain mõnusat mahedat kohvi ja küpsisetükke nautida. Ma pean teatri vaheajal alati saama end värskendada, siis on minu jaoks kogemus täiuslik. Aga nüüd etendusest endast - oli jumala hea (heehee).

Ain Lutsepp oli jumal, kes tuli psühholoogi juurde murega ja sooviga end tühjaks rääkida. Psühholoog (Harriet Toompere) hakkas esimese vaatuse jooksul mulle natuke vastu. Ta oli väsinud, kurnatud, natuke hoolitsemata välimusega - vist natuke seksistlik, et vaatamata etenduse sisule ja rolli nõuetele ootaks teatrilaval hoolitsetud ja efektset naist - ja tegi pidevalt sundliigutusi. Kargas üles, kõndis väikse ringi, istus tagasi. Kargas uuesti üles --- korda lõpmatuseni. Pani suitsu ette, hakkas seda süütama - ei süüdanud ikka, hakkas hoopis midagi rääkima. Kakskümmend sekundit hiljem pani uuesti suitsu suhu - ei süüdanud ikka, hakkas jälle rääkima. Selle õnnetu suitsu süütamiseni ta kunagi ei jõudnudki. Aga esimese vaatuse sisu ise ja ülesehitus olid piisavalt kaasahaaravad, et nautisin seda siiski.

Aga teine vaatus oli isegi parem. Korraga ei häirinud mind Harriet Toompere esituse juures mitte miski ning süvenesin naudinguga. Pani mõtlema, sai nalja. Lõpp oli ka väga efektne ja sidus kõik ilusti kokku. Meie Tiinaga jäime küll väga rahule, juhhei. Ja seda ei saagi teatrietenduste kohta nii tihti öelda. Minu küll on vist ette tulnud vähem teatrietendusi, mis meeldivad, kui neid, mis ohkama võtavad. Praegu nendest, mis väga on meeldinud, tulevad meelde näiteks "Ivanov" ja "Lehman brothers", juhuslikult mõlemad samuti draamateatri tükid, või Endla teatri "Midagi tõelist", kus mängis Kadri Rämmeld ja mis rääkis armastusest ja oli imeilus. Aga mis, ma tunnen, on tihti minust mööda jooksnud, on komöödiaetendused. Nii raske on teha head komöödiat, mis pole labane jant. Ma armastan vägagi roppu komöödiat näiteks filmilinal, kui see on hästi tehtud. Aga teatris komöödiat nähes olen paraku päris tihti pidanud silmi pööritama ja elamuseta lahkuma. Ilmselt peaksin vist endale etendust valides kergema sisuga asju pigem vältima.

Aga meie õhtust Tiinaga - tulime peale teatrit koju muidu lõbusalt, ainult et mu tagumik valutas hullupööra. Ma peaksin sellega tõesti arstile pöörduma, sest see on mul olnud juba aastaid, paar korda aastas. Parem kannikas valutab nii, et ei saa istuda, astuda ega üldse midagi teha. Eriti hulluks läheb õhtul ja öösel, nii et pisarad võtab silma. Siis nädala või paariga läheb ise ära ja ma unustan selle asja olemasolu kuni järgmise korrani. Nüüd raseduse ja sünnitusega on seda hakanud rohkem juhtuma ja mul aasta sees ikka mitu-mitu neid juhtumeid. Päris karm on öösel nutvat last püüda rinnale tõsta, kui sa ise... ei saa end istuma tõmmata ega keerat, rääkimata lapse tõstmisest, sest nii räigelt valus on.

Mees käib peale, et näitaksin end juba perearstile ette, sest tema nägevat unes, kuidas ma ära suren. Aga sinnamaani pole ma veel jõudnud. Nüüd laupäeval vandusin, et kirjutan arstile, aga kuna pühapäeva hommikuks oli valu jäljetult kadunud ega ole tagasi tulnud, siis mõistagi ma, paharet, jälle ei kirjutanud.

Aga laupäeval jah oli päris ränk. Kui Tiinale vastu jalutasin, oli mul veel kõik täitsa korras ja selleks ajaks, kui teater hakkas, istusin juba suurte raskustega ning nihelesin pidevalt, et vähem valus oleks. Kui koju hakkasime minema, kõndisin väääga aeglaselt ja lonkasin pidevate valugrimasside saatel. Tiina vaatas mind väga kaastundliku pilguga. Ma olin isegi nii kaugele viidud, et võtsin valuvaigistit, mida ma tavaliselt erilise heameelega ei tee, kuna eelistan looduslähedasemat "las keha ise tegeleb" varianti. Mees andis mulle ühe ibuka, öeldes, et need on niigi neljasajased ja kaks oleks liiga palju. Ma valuvaigistitest ega nende kogustest midagi ei taipa, aga koukisin kähku tabletilehe jälle sahtlist välja ja neelasin ühe veel, enne kui ta mind takistada sai. Ma lihtsalt tahtsin, et see valu lõppeks.

Õnneks ööga läks ta ise mööda ja pole seni tagasi tulnud. Peaksin tõesti arstiga konsulteerima, aga mul ei ole temasse erilist usku, kuna temalt pole ma enda või lapse küsimuste kohta kunagi mingit rahuldavat vastust saanud. Ise olen guugeldanud, et tegu võib olla kas selgroo probleemiga, kus disk mingit närvi pitsitab, või näiteks kinniistutud pepulihase ja liiga nõrkade seljalihastega (see oleks parem variant).

Täna hommikul oli Ekspress ja jooga ja igati rõõmus olla. Ma pole veel hommikustki söönud, kuigi tõusin kolm tundi tagasi, sest peale toitmist jäi beebi esimesse päevaunne ning mina nautisin kohe võimalust voodipesu ära vahetada ja paar blogipostitust kirjutada. Nüüd ma lähen ja teen endale ühe mõnusa keedetud muna, röströstvõikud rohke rohelisega ja kofeiinivaba kohvi. Juhhei!

Areneb nii mis mühiseb

 

Meie tagaaias on praegu Kauri lemmikkoht kõhuli olla. Tavaliselt mina veel kükitan sinna batuudi juurde ja laulan talle laulukesi, et tähelepanu köita, et ta oma pead ilusti kõrgel hoiaks.

Ühtlasi hakkas Kaur keerama seljalt kõhule! Seda on ta teinud nüüd täitsa ise paar korda. Mu rõõm oli suur! Näha, et lihased arenevad ning järjekindel töö temaga on vilju kandnud. Küll ei saa ta peale kõhuli jõudmist veel päris kätte oma kõhu alla jäänud käsi ning jääb jalgadega siputama ja dramaatiliselt karjuma, aga küllap ka see tuleb. 

Mees uuris ka välja, kuidas beebi pöörama hakkamist toetada ning treenib teda, pannes ise ühe beebi käe üles ning siis pepust teda toetades, nii et laps ise pöörab ja käsi jääb juba eos kõhu alt välja. Teine käsi "on juba beebi enda probleem", ütles mees ja vaatas rahulikult mardika siputamist.

Pean tunnistama, et osa minust, see looduslapselikum hipiosa, ei paneks üldse ise last keerama, vaid ootaks, kuni ta täitsa ise seda teeb. Ei paneks teda võib-olla kõhuligi, vaid... ootaks, millal ta ise sinna end keerata oskab. Aga ma ei julge seda riski võtta, et pärast on laps motoorika-alaselt maha jäänud. Kindlam tundub praegu möllata ja mässata, et tema arengule oleks hea vundament laotud. Siiski ma ei tea, kas lapsega, keda nö ei treenita, ka midagi valesti oleks. Saavutab oma verstapostid vast natuke hiljem, aga mis sellest tingimata halba on? 

Jah, kuigi südames ma nii arvan, siis seda riski enda lapsega võtta ei julge. Eriti kui neuroloog soovitab ja südamele paneb palju-palju teda kõhuli panna ja nii-naa masseerida.

Igatahes üks asi, millega meil küll probleeme ei tule, on kõne areng. Ta lobiseb, kääksub ja kiljub iga hetk. Tavaline on, et veeretan vankrit mööda tänavat ja vankrist kostab loba. Igal vabal hetkel ta puristab ja puhub tatimulle, mis pidavat ka olema täitsa tavaline ja vajalik kõne arengu osa.

Ka sel ainsal korral öösel, mil ta ärkab ja süüa tahab, ta nüüd ei alusta nutuhäälitsusega, vaid peale matsutamist, kui ma veel pole end üles ajanud ja teda rinnale tõstnud, ütleb kaebliku häälega aguu! ja aguu! Ta oskab end nüüd väljendada ka teistel viisidel peale nutu!

Üks hommik mees tõstis lapse enda rinnale istuma ja ütles talle: "Hällou!"

"Äuou!" vastas Kaur.

Vaatasime mehega suurte silmadega üksteisele otsa. See oli selge matkimine ning meie jaoks väga tähtis hetk.

Mees hakkas muudkui korrutama hällousid, aga rohkem Kaur ei matkinud. Pealegi soovitasin mina kõrvalt kohe öelda midagi eestikeelset, sest meil kasvab eesti laps.

Iga kord, kui talle ette loen, siis ta hakkab mulle kaasa lobisema. Jään vait, et Kaur, mis sa mulle räägid? Jääb ka Kaur vait. Ta vist mõtleb praegu, et dialoog käib üksteisest üle rääkides :D

Teine hommik lobisesime mehega veel voodis, kui Kaur ütles oma voodikesest nagu inglise keeles: "Oh no!" Hakkasime koos naerma. Nagu tal oleks ootamatu kakarünnak tulnud või midagi.

Või arutasime õhtul, et Kaurike pole täna üldse läätanud, täitsa nutuvaba päev olnud. Kaur mu süles, hästi vaikselt ja nagu ohates: "Lää..." Ütles seda silpi, mitte ei nutnud.

See on nii võrratu kogemus, näha pealt, kuidas lapse kõne areneb ja kuju võtab. Kuidas väikesest nutvast pambust saab väikene inimene. Ennast on seitse kilo, aga kui palju sinna seitsmesse kilosse mahub! Läätamist, kätega vehkimist, laia naeratust. Ajab piima välja kahe beebi eest ja puuksutab, nagu mängiks trombooni (alailma võib meie majas kuulda ühe vanema karjatust: "Aaahhh!" ja teine siis teab, et on vaja läkarätti visata, sest Kaur on just enda ja selle konkreetse vanema piima täis ajanud).

Ma ei tea, kas meile sattus lihtne laps või me oleme ise lihtsalt rängalt profid lapsevanemad (ilmselt see viimane), aga ma olen puhanud ja värske ning saan vist rohkem unetunde kui enne lapse saamist. Mul on tõesti nii palju, mille üle tänulik olla.