Dramaatiline algus

Meil on olnud päris dramaatiline algus elule kahe lapsega. Kõigepealt, kuidas Kaur nii suur on? Ta on nii mürakas ja nii raske! Ning ta pea on nii suur. Iti on tema kõrval nii imetilluke! Samas tundub Kaur ka asjalikum kui enne, vahvalt toimetab ringi.

Ta on beebist keskmisel tasemel huvitatud, kogu aeg näitab tema poole näpuga ning kui pääseb, tuleb ligi pai tegema, sikutama või mõnel üksikul juhul ka lööma (tal on suur löömisperiood praegu peal). Kui Iti nutab, siis ka Kaur osutab tema poole ja häälitseb mulle, et vaata, mis seal toimub. Üldiselt nad end üksteisest väga segada ei lase. Kaur eriti õnneks ei ärka, kui Iti teises toas nutab, ja beebi on üldse meister igasugusest mürast läbi magama. Vastsündinud beebidele suhteliselt meeldib mürarikas keskkond ja meie võime Kauriga ringi möllata, muusikat mängida jne ilma et beebi ärkaks. See on mugav. Pealegi me tahamegi väiksemat last harjutada möllu keskel funktsioneerima, et poleks vaja tema magades hiilida ja vaikselt rääkida.

Samal päeval, kui haiglast koju saime, pidi mees minema mõningaid asju ajama. Pani Kauri lõunaunele, mina toitsin diivanil titat, kui korraga keegi uksele koputas. Korduvalt. Pahaselt ajasin end koos lapsega üles ja läksin uksele. Need olid alumised naabrid, teatamas, et neil jälle jookseb laest vett. Oh kurat... Helistasin mehele, kes helistas meie korteriperemehele, kes lubas kohe läbi tulla. Pagana tüütu! Ja see on juba teine kord. Kui tuled haiglast tuttuue lapsega koju, siis paratamatult tahaks ikka, noh...vett kasutada. Kaks last ju kakavad kahe lapse eest. Tahaks teed ja tahaks WC-s käia... Oli meil üldse vaja haiglast ära tulla :D

Ütlesin mehele, et las korteriperemees tuleb ise uksest sisse, ärgu koputagu, ma last toites vastu ei lähe nagunii. Noh, ta koputas, astus küll ise sisse, kuid oli kuidagi nii vali, et Kaur ärkas teises toas. Läksin Itiga tema juurde. Ta vaatas mind segaduses, miks ma kohe teda sülle võtta ei saanud, ja hakkas pahaselt nutma. Iti ka kehvem ei olnud, sest ta söögikord katkestati. Siis oli küll selline flip hetk. Kirjutasin mehele, et ta kohe koju tuleks ja ta õnneks lendas meie juurde. Teises toas siis korteriomanik parandas toru, käies vahetevahel juppe või tööriistu lisaks toomas. Ta eelteismeline tütar tuli talle seltsiks ja Kauriga mängima - nende juures oli Kaur Iti sündimise ajal hoida olnud. Küll see on üks hästikasvatatud tüdruk! Hästi hea eneseväljendusega ja asjalik. Mina muudkui toitsin või niisama hoidsin Itit ning vaatasin, kuidas nad Kauriga mängivad. Tüdruk oli oma tsirkusetrennist kaasa võtnud kurika ning Kaur võttis selle kurika ja kõndis ringi nagu mafiooso.

"Sa oled nii äge!" ütles tüdruk Kaurile ning Kaur kordas: "Äge!" (Täna andis issi Kaurile tassi ette, käskides: "Joo!" ja Kaur ütles talle ka: "Joo!" vastu.)

Õhtuks sai õnneks leke korda ning vesi keerati jälle lahti ning ma sain WC-sse ja pesema minna, mis on alati mugav, kui sa verd jooksed.

Praegu oleme magamisküsimuse lahendanud nii, et meie Itiga magame eestoas ning poisid taga. Õnneks Kaur on need ööd erakordselt hästi maganud, ei ärka, kui Iti vahepeal kurdab. Mul aga oli eilseks juba päris korralik unevõlg tulnud, sest Iti tahab öösel ka hästi palju rinnal olla. Alguse asi, ütlen ma endale. Läheb mööda. Ta hakkab varsti kiiremini ja efektiivsemalt sööma ja mina hakkan rohkem magama.

Kolmapäeval tundsin juba, et olen seekord eriti hästi taastunud. Energiat oli palju. Käisime Itiga esimest korda jalutamas, tassisin rasket poekotti üles jne. Isegi kuidagi imelik polnud või mingit survetunnet allpool nagu peale esimest sünnitust. Neljapäeval aga mees pidi minema töö juurde koosolekule. Ta ei tahtnud, aga minema kahjuks pidi. Siis ma vist veits pingutasin omadega üle, see pool päeva, mis ta ära oli. See oli lihtsalt nii intensiivne. Kui Iti sõi, siis Kauri valvamine - ta tahtis kogu aeg meie juurde diivanile tulla, seal aga diivaniääre lähedale kõõluma minna. Mina aga ei saa teda valvata ega õigel hetkel püüda, beebi samal ajal rinnal. Niisiis hiivasin teda muudkui põrandale ja seletasin, et kahju küll, aga ta ei saa praegu diivanile. Tema siis protesteeris. Lasin tal endale hoopis raamatuid kätte tuua ja lugesin toitmise kõrvalt ette. Ja kui Iti hälli sai panna, siis kogu aeg püüdsin hästi intensiivselt Kauriga ka tegeleda. Mängisime, hüpitasin teda, tegin kõrvalt kodutöid ja süüa. Nüüd tagasi mõeldes pingutasin üle. Nurgavoodi aeg on ikka põhjusega olemas. Aga mul on Kaurist kahju ja ma ei taha, et ta tunneks end kõrvalejäetuna. Teda tõsta ma lähinädalatel siiski enam ei plaani... seda pole mulle ilmselt praegu veel vaja.

Varsti peale mehe kojutulekut hakkas mul paha. Tundsin, kuidas terve kere on hell, olid külmavärinad, lihtsalt nii meeletult külm, et võta sada tekki peale. Tahtsin varakult magama minna, aga Itil oli eile kas kõhuvalu või ei tea mis, aga ta kurtis nii tohutult. Võtsin mehe pealekäimisel kaks paracetamoli sisse, mõneks tunniks hakkas parem, siis lõi jälle suure palaviku üles, 39. Hakkasin ka alakõhus nõrku tuikeid tundma ja ühesõnaga, kujutasin ette, et ma suren ära. Peale sünnitust palavik on ohumärk ja tuleb alati arsti juures üle kontrollida lasta! Ütlesin endale, et hommikul lähen kontrolli, püüame öö kuidagi üle elada. Mees oli karjuva beebiga püstihädas ja ma tundsin, kui närvis ta oli. Mina siis omakorda olin tema peale närvis, et ta väikese lapse peale vihastab. Ise ma aga enam last võtta ei suutnud. Ma ei suutnud seistagi, olin nagu elav laip. Ma lihtsalt keerasin end diivanile magama ja teesklesin, et mind pole olemas. Vahepeal pisarad jooksid, sest ma lihtsalt hakkasin nii kartma, mis minuga toimub!

Igatahes magama ma jäin ja mees tegi beebiga mingeid imetrikke, keeras ta kuidagi tugevasti teki sisse, nii et ta uinus. Tundsin vaid, kuidas ta mulle musi tegi ja magamistuppa läks. Ärkasin kolm tundi hiljem, laps ikka magas. Tema jaoks enneolematu! Ma oleksin pidanud ta juba äratama, et toita, kasvõi oma rindade pärast, aga üks minu põhimõtteid on, et kunagi ei äratata magavat beebit. Mul oli ka endiselt nii halb olla, et tahtsin üle kõige vaid pikali olla. Võtsin uued tabletid sisse ja keerasin magama, endale teki ja kõik pleedid peale kuhjates ja niiimoodi külmetades. Ärkasin üleni higiga kaetult. Ma pole elus niimoodi higistanud, lihtsalt nagu saunas oleks olnud, kõik mu riided olid läbimärjad. Lõpuks tahtis Iti ka rinnale ja see jäi ta ainsaks korraks sel ööl. Edasi magasime kõik nagu miškad poole kaheksani. Appi kuidas mul seda vaja oli! Mees käis vahepeal tagatoast kontrollimas, kas beebi ikka hingab, sest ta oli mures selle vaikuse pärast. Mina ka öösel ikka kuulatasin, kas liigutab ja nohiseb, aga tõesti, äratajat minust pole. Magagu öösel nii pikalt, kui torust tuleb, kui mul ka rinnad tilkuma peaksid :D

Hommikul toitsin lapse ära ja läksin sünnitusmajja, samast uksest sisse, kuhu viie päeva eest sünnitama olin läinud. Kõik olid minuga väga sõbralikud ja lahked. Võeti Covid-test, vereanalüüsid, katsuti rindasid ja minu palvel kontrolliti ka emakat. Emakaga ja muidu privaatosadega oli kõik kombes, rindasid aga käis mul mingi neli eri inimest katsumas:D Neis ei ole punetust ega midagi, aga kahtlemata on need piima täiesti täis. Ja natuke tihkemaid tükke on ka, mis on ka piimasõlmed. Mul soovitati last nii tihti rinnale panna kui saab ning iga söögikorraga mõlemale, mida ma enne iga kord ei teinud. Öeldi, et nemad kahjuks sisse ei näe, kas rindades on mingit põletikku, aga et piimapais võib palavikku kergitada küll. Nad üritasid mind teise haiglasse rindade ultrahelisse ka saata, aga seda arsti polnud kohal, kes ultraheli teeb. Ühesõnaga vähemalt rahustasid nad mind maha ja sain aru, et suremas ma veel pole. Hiljem vereanalüüside asjus helistades sain kuulda, et põletikunäit ikkagi oli kõrgem kui peaks ning peale antibiootikumid - mingid sellised, mida imetamise ajal võib võtta.

Õnneks lapsed tegid sünkroonis ülekahetunnise lõunaune ning sama tegime ka meie mehega. Terve perekond norskas. Mulle kulus see nii ära ning olemine läks juba täitsa inimese omaks. Praegu pole isegi unepuuduse tunnet enam ning palavik on ka praegu läinud. Vaat mis teeb üks öö head und ja pikk lõunauni!

Mees pärast ütles ka, et ta oli öösel kujutlenud, kuidas jääb üksi kahte last kasvatama :D

Ja jõudiski Iti kohale

Eriti lahe, et laupäeval sain veel ühe viimase täitsa oma päralt päeva... sest laupäeva õhtul hakkas pihta sünnitustegevus ja pühapäeva hommikul sündis meile tütar. Täiuslik ajastus!

Käisin laupäeval trennis, kuigi kõht oli kuidagi imelik. Õieti ei oleks nagu tahtnud minnagi, aga kuukaart kehtib veel ainult märtsi lõpuni, peale mida on mul seoses sünnituse ja paar kuud hiljem kolimisega spordiklubi kuukaardiga lõpp. Seega ei tahtnud veel viimaseid päevi ära raisata ja mõtlesin, et lähen ikka kohale, teen kasvõi natuke. Mu viimane trenn jäi siis päevale, kui juba sünnitustegevus ka käis! Kõva sõna :D Igatahes natuke ainult jõudsin teha jah, lindil käia näiteks ainult ühe kildi, kui juba sain aru, et rohkem ma teha ei suuda ning et see jääb ka mu viimaseks spordiklubi külastuseks nüüd tükil ajal. Saavutatud tunne oli ikkagi sees, läksin edasi Lidosse sööma ja prints Harry memuaari lugema ning sealt kiirustasin juba kinno. Väga tahtsin näha eesti filmi "Savvusanna sõsarad", mis just oli kinno jõudnud. Olin sellest lugenud mitmeid artikleid ning huvi oli suur. 

Kino oli laupäevaselt rahvast täis ning minu saal ka. See film, vot see raputas ikka kõvasti. Võrratu, suurepärane linateos. Mitte lihtsalt film, vaid elamus. Sai naerda, sai nutta, sai jälestust ja hirmu tunda...sai nautida eesti loodust ja... noh, sai absoluutselt meeldejääva kogemuse. See film natuke muutis mind, ma tundsin. Tegemist on dokfilmiga, kus põhimõtteliselt naised saunas räägivad üksteisele lugusid oma elust. Enamike naiste nägusid ei näidata, sest lood on väga isiklikud. Saunas niimoodi jutustamine on nagu teraapiaseanss. Aga kõik see on ka üles võetud, üles ehitatud täiesti meisterlikult. Filmitud aastate jooksul. Taustaks sisendavad regilaulud.

See on tõesti film, mida ei maksa vahele jätta. 

Rahvas istus saalis hiirvaikselt kogu lõputiitrite aja ja hakkas liigutama alles siis, kui saalis tuled põlema pandi, mida ei tule just tihti ette. Kuigi üks mees paar kohta minust edasi jäi filmi ajal norinal magama ka:D

Peale kino läksin tagasi koju, kus kõik oli endiselt ilus ja puhas, sest poisid olid ju alles Puhjas. Mees andis teada, et nad jõuavad koju alles 8 paiku õhtul, mispeale ka mina ei näinud põhjust kodus passida, võtsin oma raamatud ja läksin veel ühte söögikohta istuma, pärast seda aga jalutasin pikalt oma endises ümbruskonnas ehk Stroomi ranna aladel. Oli imeilus kevadõhtu, jahe, aga kuidagi intensiivne. Nii kaunis oli jalutada. 

Just siis, kui meie maja juurde jõudsin, keerasid autoga sisse ka mees ja Kaur. Hea ajastus! Mees pani Kauri kähku voodisse, mina aga istusin massaažitooli, kätega alakõhtu mudides. Oli selline survetunne ja veidi ebamugav olla. Mees mudis ja silitas ka mind. Mõtlesin, et ehk pingutasin jalutamisega veidi üle, aga see oli hoopis Iti-preili, kes otsustas tulema hakata...

Ja nüüd, kolm päeva hiljem, oleme kõik taas kodus, aga nii, et meie pere on ühe võrra suurenenud! Läks nõnda, et kuigi sünnitähtaeg on veel ees, on meil juba beebivoodis üks tumedapäine plika nohisemas. See nohisemine on tal ilmselt väga ajutine, sest tema ei taha üksi veel üldse lesida ja on rahulik vaid emme rinnal või issi soojas kaisus. Me pole talle muuks põhjust ka andnud, las olla nii meie ligi kui saab need esimesed elupäevad. Ta ju alles sai soojast turvalisest kõhust välja, muidugi ta ei taha üksi kuskil voodis lesida, vaid meie soojust ja lähedust!

Nii et eks ma meie pisipreili kohe varsti jälle rinnale võtan.

Õnnelik emme

Mu emal tuli kohale uus voodi ja mees pidi sõitma talle appi seda kokku panema. Mina aga kuskile mujale ööseks enam jääda ei taha, sest iga öö vähkren üpris korralikult ja hea meelega magan pool ööd üldse teistest eraldi, et teisi mitte häirida. Ja sama päeva sees, et lihtsalt sinna sõita mitu tundi ja siis mitu tundi tagasi, tundus ka kuidagi natuke palju... Voodiga ma ka kuidagi aidata ei saa ja vanaema jaoks vist peamine, et Kaurikest näeb ja nunnutada saab. Niisiis jõudsimegi hoopis sellise lahenduseni, et mees ja Kaur ise sõitsid täna Puhja ja minu jätsid Tallinna, et ma saaks võtta mõnusa päeva iseenda jaoks. Ma puhkan ja taastun just üksi ja selline aeg on mu lemmik. Ja alles ma igatsesin, et võiks Kauri päevaks kuhugi ära saata ning lihtsalt lebotada! 

Naljakas lahendus veidi küll, et väimees sõidab külla ilma tütreta, aga nii see meil juhtus. Ei saa ka eitada, et minu mees on ikka parim. Vot siin oleks Eesti iibe tõstmise lahendus: kui rohkematel naistel oleks sellised mehed. Siis tunneksid naised end turvaliselt ja hoituna ja teaksid, et neil on alati võimalust puhata ja taastuda, kuna isa on lapsele lihtsalt 100% võrdne lapsevanem.

Millega ma siis oma hommikut alustasin? Koristamisega :D Hea ja vaikne on ilma väikese abiliseta toimetada. Käisin ka poes ja pesin pesu ja praegu elamine lausa läigib, mis on jälle asi, mis mind paneb end hästi tundma ja rahustab. Nüüd kohe lähen linna trenni - võtan seekord hästi kergesti ega pinguta üle - ja kohvikusse ja kinno. Emmeaeg!

Täna öösel ka mees oli täiega superissi: Kaur ikka ärkas mitu korda ja mees käis järjest talle juua pakkumas ja tema seletamise peale sosistamas: "Kaur, tuduaeg on!"

Ma olin suht kindel, et laps jälle meie voodis lõpetab, ja ise kolisin kell viis diivanile, kui märkasin, et iga kahe minuti tagant on vaja külge vahetada ja teisi sellega äratab. Aga võta näpust, ei andnud issi alla: Kaur tudus terve öö oma voodis! Juhhei!

Aga ma nüüd lähen püüan päeva. Pakkisin mitu-mitu raamatut ka, et kohvikus korralik lugemismaraton teha.

Papist raamatukogu

Käisime just reede õhtul mehega sõitmas. Tal oli asju ajada ja mina sõitsin kuskilt linnast väljast ise tagasi. Pirita teel oli tšill-grill sõita, ruumi palju, tee lausa lendas rataste all ja mina nautisin. Siis jõudsime omadega kesklinna ja hakkasime Telliskivi poole suunduma ning avastasime, et see ala oli paksult umbes. Nojah, tipptund ja reede veel ka. "Pluss linn on perse keeratud," ütles mees süngelt. Palju suundi on sealkandis kinni pandud, mis teeb liiklusvoolu tema hinnangul palju rohkem toppavaks. 

Noh, meie oleksime võinud sellega arvestada, et minuga tipptunniliiklusesse mitte ronida. Edaspidi arvestame. Ma olen tegelikult kõik oma sõidutunnid tipptunni ajal sõitnud, aga õpetaja on ikka valinud vaiksemaid kohti. Sellist pornot ma veel näinud pole. Igal pool nahaalselt autod lõikavad vahele, metsikult stoppimist ja uuesti startimist, metsikult sidurilibistamist. Ja kuigi muidu on autojuhid minuga väga lahked olnud ja ausalt, pole erilist närviminekut enda peale märganud, siis täna oli küll košmaar, kui kõik juba nagunii sada aastat ootasid, et lõpuks liikuma saada ja minul jälle auto roheliseks läinud tule taga välja suri või, kõige tipuks, tagasi libisema hakkas. Siis sain ikka parajalt piibitamist, mis mind omakorda paanikasse ajas.

Ühesõnaga ummikutes päriselt liiklemist kavatsen edaspidi kogeda ainult siis, kui mul load käes on ja mul on reaalselt vaja ummikus istuda, sest et ma teisel ajal liikuda ei saa. Harjutada ma sellisel ajal või sellises liiklussõlmes enam ei plaani :D 

*

Homme algab rasedusnädal 39 ehk nädal on sünnitustähtajani. Panin vaikselt mõned asjad ikkagi kohvrisse juba ära, mida ma tavaelus ei kasuta, aga peale sünnitust läheb vaja. Kaur oli hoogsalt abis neid asju jälle välja võtmas. Osavalt tegi aga kohvrilukku lahti ja uudistas, tõmbas käepidet üles-alla ja oli muidu armas ja naljakas. Aasta ja kolm kuud tagasi panin samasse kohvrisse asju, et teda sünnitama minna, ja juba selle käigu tulemus sorib mul sama eesmärgiga pakitud kohvris, ise nii suur ja asjalik. Sürreaalne!

Lapse esimene eluaasta on tõesti kingitus, midagi väga erilist, mida temaga koos kogeda. Ma tunnen, et saan harukordse teise kingituse, et just nüüd, kui mehega mõlemad märkame, kuidas laps areneb ja muutub asjalikumaks lausa päevadega, ja tunnetame, kui kiiresti on see beebiaeg mööda lennanud - et just nüüd saame võimaluse seda uuesti kogeda. Ja ehk püüda kuidagi aeglasemalt võtta, teades, kui kiiresti see möödub. Mitte taga ajada tähtsate arenguetappide tulekut, vaid teada, et need tulevad niikuinii ja et just seda käesolevat päeva tuleb hinnata. Inimene saab kahel ajal käia terve elu, aga maas roomab ja käputab ainult mõned loetud kuud! Aga kuidas me ootasime, et ta juba kõndima hakkaks...

* 

Kauril on juba oma raamatukogu ka. Tema haardeulatusse võib anda veel ainult kõvade lehtedega papist beebiraamatuid, tavaliste lehtedega raamatutele teeb ta kiiresti üks-null ära. Neid ei saa talle ka ise ette lugeda, sest ta alati tahab ise ikka lehti keerata ja käristada. Õnneks aga neid beebiraamatuid on kogunenud paras posu, mis on õnnistus just meile, kes me neid ette loeme - ei sure tüdimusse. Kõigepealt skooris mees kunagi mingi posu neid kelleltki Facebookist ja siis hakkas tulema kinkidena nii sõpradelt kui perelt. Pea kõik mu sõbrannad on Kaurile raamatuid kinkinud! Viimati mees tuli linnast koju, kaks uut beebiraamatut kaenla all, et tema ka tahab oma pojale raamatuid osta, kui kõik juba ostavad!

Me muidu roteerime mänguasju ja paneme osa teise tuppa varjule, et poleks iga õhtu nii palju koristada; laps kõigega korraga ei mängi nagunii. Raamatuid ka siis vahepeal vahetasin ja tõin posu jälle ettetuppa, kuni hakkasin mõtlema, et neid küll ei peaks roteerima ja osasid peitu panema, sest raamatud peaks olema kogu aeg kättesaadaval. Meil ka - mida rohkem valikut, seda lõbusam lapsele lugeda. Võtsime siis tavalise suure pappkasti ja kogusin kõik beebikindlad raamatukesed sinna kokku ning see on parim lahendus! Hea lihtne õhtul kõik sinna panna ja kast laua allkorrusele peitu panna, hommikul vaid vaja kõik korraga põrandale tõsta ning Kaur läheb juba ise sinna sorima ja toob meile raamatuid kätte, et talle loeksime. Kui ütlen, et jah, loeme, mine diivanile, siis jookseb päta-päta juba ette, ronib diivanile ja jääb säravate silmadega ootama. Ma lasen tal ise alati lehte ka keerata ja näen sellest, et talle on midagi juba pähe jäänud. Kui enamike raamatutega on ta kärsitu ja tahab lehte keerata liiga vara, siis eriliste lemmikute puhul ta juba teab, kus ja millise lause juures lehe jutt lõppeb, ootab ilusti sinnamaani ja siis keerab.

Kõige parem, et kõik need raamatud saavad ju kohe õe puhul ka kasutust!

Kaur hambaarstil

Meie kodupoe müüja, kes Kauri alati nunnutab, ütles talle: "No tere!" nagu alati, ainult et seekord Kaur ütles vastu. R-tähte väga ei kostnud, aga muidu täitsa tere. Läksime uhkena poe lähedale kergliiklusteele jalutama, Kauril jalas tema pehmed saapad. Kaur viipas jälle varestele posti otsas, plaksutas rõõmust iseendale, et ta nii tublisti kõnnib, ja suhtles võõrastega. Üks pingil istuv tädi küsis, kui vana ta on, ja ütles, et mäletab veel oma kolmeaastase lapselapse kõndima hakkamist ning kui vahva see aeg oli. Samuti küsis ta mult, kas lapsel külm ei ole nendes saabastes, märkus, mida ma ei hinnanud. Kodupoe müüjad ka mitu korda küsinud, kas lapsel külm ei ole või mida ta sellise ilmaga väljas teeb. Mu lapsel on kõik hästi. Jah, ta on karastatud ja ta ei ole ehk seetõttu ka peaaegu kunagi haige. Kaks korda vist on olnud, niipalju kui ma mäletan.

Sellised märkused ärritavad mind :D

Tädi sasis enne minemakõndimist Kauri mütsitutte.

Käisime Kauriga täna jälle mängutoas mängimas. Õnneks mees jooksis tal järel, hiivas teda autode sisse ja liumäest alla laskma ega lasknud tal legode kätte lämbuda. Mina senikaua nautisin oma Ekspressi ja jõin lattet. Olime valinud uue mängutoa, kus sai ka jooke ja snäkke tellida, küll lisatasu eest. Aga päris mugav variant, eriti sellises vanuses lapsega, kes rohkem iseseisvalt mängiks: suhteliselt väike piiratud ala, kust laps välja ei saa; pole eriti liiga vanadele lastele mõeldud alasid, kuhu ta minna ei tohiks, nii et pole vajadust teda kogu aeg karjatada, ja saab istuda, kohvi juua, sellal kui tema ringi traageldab.

Praegu veel järelejooksval vanemal tegevust jagus: Kaur tahtis alati just seda mänguasja, mis mõnel teisel lapsel juba käes oli, või tahtis ronida üles just köögiala trepist. Terve plats ronimiseks ja turnimiseks mõeldud asju täis, aga Kaur muudkui ronis seda köögitreppi suure mõnuga. Üht endavanust tüdrukut ta läks hooga kallistama ja nad kukkusid koos selili, õnneks küll pehme pinna peale...

Seal oli täpselt kaks teist ema, mõlemal natuke vanem poiss ja noorem tüdruk. Meil ka sama dünaamika (veel tekkimisprotsessis). Lahe kokkusattumus. Kell kaksteist pakkisid kõik end nagu kokkuräägitult sisse ja jätsid mängutoa tühjaks, sest kõigil tuli lõunarutiin peale. 

Pärastlõunal viisime Kauri hambaarsti juurde. Me alustasime küll eriti vara, viieteistkuuse lapsega, aga meil oli kahtlus, kas tal suus ikka kõik korrapärane on.  Esiteks oli tegu ühe mehe õe tehtud märkusega, et Kauril suulihased vms viltu, et ta nagu naeratab ainult ühe poolega, et lasku ma arstil üle vaadata. Ma polnud ise kunagi märganud ja hakkasin nüüd murelikult last uurima. Suu tundus mulle ikka normaalne, aga seest igemed küll nii, et ühelt poolt kõrgemad kui teised. Et tal üks alumine hammas istub niimoodi teistest natuke kõrgemal, siis krigistab ta seda ühte hammast vahetevahel.

Samas oli meil mehega tunne, et eks see hammaste tuleku perioodil on ikka normaalne. Nad ei saagi ühel kõrgusel kõik olla, rivi pole veel välja kujunenud. Saatsin perearstile mitu kirja koos lapse suu pildiga, et kas vaja muretseda või midagi edasi teha, aga nad ei vastanud kummalegi. Lihtsalt ignoreerisid. Selliste asjade pärast ma olengi juba ammu tahtnud perearsti vahetada... Võiks lihtsalt reageeridagi, isegi siis, kui midagi öelda ei oska. Igatahes siis panime aja hambaarstile, et laseme lihtsalt profil üle vaadata.

Kaarli hambapolikliinikus oldi väga viisakad ja kliinik ise megamoodne ja kena. Öeldi kohe, et see natuke varajane iga esimeseks visiidiks, mõistlik oleks kahe aasta kanti tulla. Kauri suu vaadati üle ja kõik kuulutati täiesti normaalseks. Kaur küll natuke kurtis ka, et selline võõras tädi talle minut peale kohtumist näpu suhu ajas. Kaur oleks tahtnud enne natuke pikemat tutvust. Hambaarst oli igatahes noor, kena ja väga sõbralik ning andis endast parima, et laps ei pelgaks. Kaur õnneks rahunes ruttu ja läks kohe peale toolilt pääsemist arsti sahtleid lahti tõmbama :D

Meil oli ka naljakas tunne, et olime tulnud alles nii noore lapsega ise väljamõeldud murega hambaarstile, aga samas see on idekas asi, mida sa tahad visiidil kuulda: kõik on hästi, minge koju tagasi, tulge poole aasta pärast uuesti. Nii vara nagunii tehaksegi visiite peamiselt selleks, et last selle kogemusega harjutada. Et kui kunagi on päriselt augud sees vms, siis laps teeb suu lahti ka ega põgene ära.

Sellised naljakad esmakordsete vanemate mured, kes ma ju olen. Teise lapsega ilmselt sellist asja juba ei teeks... Mõtleks, et yolo, kõik on nagunii okei.

Head Eesti filmid

Olen viimasel ajal muudkui kinos käinud, kinos ja kohvikus. Trennis ka ikka 2x nädalas. Tahan võimalikult palju veel väljas käia, kuni saab, enne kui kodusemad kuud tulevad. Sellega seoses olen kinost suht kõik vaadatava ära vaadanud. Eile oleksin ka näiteks läinud, aga polnud enam mitte midagi näha. Minu meelest on seoses Coca Cola Plaza Apolloks saamisega ka kinoseansside valikud vähenenud. Neil on täpselt samad filmid, mis Solarise Apollos, varem tundus, et on ikka rohkem valida. Monopol pole ikka tarbijale hea.

Eesti filmid olen ka usinalt ära kaenud. "Suvitajad" mind pole nii palju huvitanud, et vaatama minna, tundub nagu jant, aga "Taevatrepp" oli täitsa hästi tehtud. Kes tahab alasti Mait Malmstenit näha, see seadku sammud kinno :D Seal oli ka hästi palju ilusaid Tartu-vaateid vanadest majadest. Suve- ja kevadevaateid, nii et suur suveigatsus tekkis. Filmi teema kokkuvõttes jäi mulle natuke segaseks, seda oleks võinud paremini lahti seletada, aga jah, vaadata tasus kindlasti. 

Siis olin ma veel elevil olnud Tanel Toome uue filmi "Viimane vahipost" tuleku üle. Vot see avaldas tõsiselt muljet. Film on täitsa ingliskeelne ja tehtud välismaiste näitlejatega, aga tiim on suures osas Eesti oma, režissöör eestlane ja võttepaigaks Eesti. Päris lahe kujutleda, et see tormine meri, mis on suure osa filmi taustaks, on seesama laht siin Stromkal, minu lähedal. Lihtsalt digitaalselt kustutati Tallinna siluett tagant ära. Film ise oli väga hea, kvaliteetselt tehtud, mingit kodukootud hõngu küll küljes polnud. Täitsa muljetavaldav kõrgema klassi hollywoodikas, arvaks, kui ei teaks Eesti-seoseid. Ja näitlejad olid head ning üllatusi pakkus parajalt. Rõõmsa looga tegu pole, tekitab hinges natuke ängi, aga kõik filmid ei peagi rõõmsad olema. Ma veidi aimasin ka üht üllatust ette, et aga mis siis, kui hoopis tema on kõiges süüdi? Plusspunktid mulle :D

*

Avastasin, et meie voodi on ikka palju mugavam kui see diivan. Et voodis mul ei valuta hommikuks puusad nii kui diivanil. Öösel juba poole kahe paiku jälle Kaurike jauras ja mees käis teda mitu korda plutitamas, ilusti teda tema voodis hoides. Kaur aga avaldas selgelt soovi meie voodisse üle tulla ning kui ma olin korra pissil käinud, avastasin tagasi tulles juba väikese tegelase meie vahelt. Püüdsin korraks pikali heita, aga no ei ole nii olemist: Kaur oli superüleval ja rõõmus, torkas mind näpuga silma ja lalises. Ütlesin mehele, et nüüd mingu tema diivanile ja mina viin Kauri tagasi tema voodisse. Ta ei jää, vastas mees, ta on juba nii üleval. Mees oli väsinud ka, aga ma ei andnud alla, ja nii ta natuke pahaselt oma asjadega teise tuppa kolis. Mina tegin Kaurile korra pai, panin ta pikali ning läksin mõnusasti poistetusse voodisse laiutama. No küll oli mugav. Kaur tegi korra röök! issit lahkumas nähes, aga siis leppis, et kui ainult emme on toas ja seda lemmikkaissu pole üldse pakkumiseski, siis võib ju oma voodisse jääda ka. Natuke jorises veel voodis, vahetevahel käis võresid lõgistamas, aga kuna ta otseselt ei nutnud, vaid rohkem nagu kaeblikult rääkis endamisi, ma ei teinud üldse välja, keerasin selja ja jäin magama. Ma lähen tema juurde alati ainult siis, kui ta otseselt nutab ja kurdab juba. 

Nii jäime me kõik magama ja olime hommikul rõõmsad ka. Kaur on terve pool päeva olnud täielik väike päikesekiir. Ma räägin, ta tahab tegelikult rahus oma voodis magada, meie asi on talle lihtsalt seda võimaldada. 

Ma saan aru küll, et mehel poleks see asi nii lihtsalt läinud, sest nähes, et tema kaisus olek on variandiks, oleks Kaur palju teise tooniga kurtma hakanud. Aga lõpp hea, kõik hea. Ja emme sai mugavasti öö pehmes voodis veeta!

Humoorikas väike poiss

Eile läks tuju märgatavalt paremaks, kui sain õhtul juuksurisse tukka lõikama (see kindlasti ka aitas kaasa kehvale meeleolule, et mu peegelpilt ei meeldinud mulle), trenni ning pärast kohvikusse lugema. Trenn tundub alati hea mõte olevat, isegi siis, kui pole enne kindel, kui palju sul just selleks energiat on. Tavaliselt liigutades tulebki energia ning siis on pärast kokkuvõttes hoopis särtsakam olla! Mina olin küll nagu uus inimene eile õhtul.

Kaur läheb aina humoorikamaks. Temast on näha, et ta kohe on naljakas poiss. Andsin talle ühe tassi mängida, millest mul kahju ei ole, ja ta hakkas innukalt sinna oma klotse toppima ja veejoomist imiteerima. Muudkui jõi ja tegi seda häält, mida ta tavaliselt suuremaid sõõme vett juues teeb: nagu teiegi teete, kui palaval suvepäeval terve klaasi vett korraga joote. Selline rahulolev mörin. Tundub, et Kaur oli enda mörinat kogu aeg vaid efekti pärast teinud, kui kuiva klotsi juues sama tegi :D Siis jäi talle see klots vahepeal otsapidi suhu, kui ta tassi langetas, mispeale ta mulle eriti armsa totu ilmega otsa vaatas.

Talle meeldib ka endiselt väga mängida, et ei taha õuekombesse riietuma tulla, kuigi ma tean, kui väga ta tegelikult õue tahab. Istun mina jälle kombega maha ja kutsun teda enda juurde. Kaur asjatab parajasti köögilaua all ja jääb mind paksu lauajala tagant piiluma, ühelt poolt ja teiselt poolt, endal silmad säramas. No tule, Kaur! kutsun ma. Siis ajab Kaur end püsti, selleks et minust ohutult kauguselt mööda marssida ja itsitada. Kaur, tule emme juurde nüüd! Kaur keerab selja ja hakkab tagurdama minu poole, kas kõndides või käputades. Ühtmoodi naljakas on see alati. Ta jääb alati jälle ohutusse kaugusse pidama ja kiirustab esipidi jälle minema, kuni ma tavaliselt ise lähemale tulen ja ta järgmiselt tagurdamiselt ootamatult kinni kraban.

Kui mina oma saapaid jalga panen, näitab Kaur ka oma kingade poole ja häälitseb, öeldes, et tema tahab enda omi ka! Ta on oma jalanõude hirmust ilusti üle saanud. Samuti ei karda ta enam käsitolmuimejat, vaid tuleb ligi, püüab ise käega kaasa teha ega karju üldse, kui vallatu tolmuimeja ka tema kõhtu või jalakesi natuke puhastab.

Kaur heidab ka kümme korda päevas pikali nagu väike põrnikas ja hakkab jalgadega vehkima, jälle silmad säramas, sest tavaliselt ma tulen ja hakkan teda sasima, musitama ja kallistama. Mina ju ei jaksa teda nii palju tõsta, vaid minuga saab ta tähelepanu küsida just maha heites. Siis ta kiljub ja naerab ja on lõpmata armas.

Ainult issis on ta ikka väga kinni. Ükspäev olime kõik autos ja issi läks korraks välja, et minu isaga juttu ajada ja ta telefon üle vaadata. Kaur hakkas kohe kõvasti nutma, kuigi ta issit ikka ilusti auto kõrval seismas näha võis. Mina ka kinnitasin, et ei ole midagi ja issi tuleb kohe tagasi, Kauril aga pisarad voolasid ja vaeseke pomises nutu vahele: "Issi..." Õnneks kohe issi naasmisel lakkasid ka pisarad.

Küsisin mehelt, kas ta hakkab seda klammerdumist kunagi taga ka igatsema, kui Kaur juba vanem on. Mees ütles, et tõenäoliselt küll, näiteks siis, kui Kaur on teismeline ja uksi prõmmutab. Nii et tuleb näha ilusat igasugustes hetkedes.

*

Hommik algas pisaratega, kui kõik kuidagi jooksis kokku. Mees tuli mind kallistama ja sellest hakkas mul insta nututuju. Kõht on nii suur juba! Ja Kaur võeti kaks tundi peale meie magamaminekut väikse vääksatuse peale meie voodisse magama, mille peale ma pahaselt oma teki ja padjaga jälle diivanile kolisin. Tundub, nagu mulle ei olekski meie voodis kohta... Pool ööd oleks ikka vähemalt tore seal ära magada, enne kui mul puusad liialt valutama hakkavad ja iga viie minuti tagant külge hakkan keerama.

Ja lisaks Kaur jälle röökis ennastunustavalt, et hommikul issi sülle ei saanud, ja et issi tööle läheb, ja mees unustas veel midagi maha ja tuli tagasi, mille peale Kaur hüsteeriasse langes, kui ta jälle läks... Mina muudkui mõtlemas kõrvalt, miks ma pean seda kuulama. Peab olema parem viis. Siis järelikult ei võta last enam sülle. Toimetab maas. Mingi aja nutab, aga siis harjub ju ära! Ta ei jääks ju igavesti nutma. See praegu on küll täiesti õpitud käitumine.

Täpselt nagu see meie voodis magamine. Meil oli ilus režiim ja olin alati uhke, et laps omas voodis magab. Ja nüüd tunnen, et see kõik lihtsalt taandareneb ja lastakse veega alla. Hiljem on seda juba raske tagasi harjutada, kui laps teadlikum on ja mäletab, et saab küll vanemate voodisse.

Mul on ka tunne, et reaalselt laps on ise õnnelikum oma voodis magades. Saab rahulikult oma ruumis olla ja ärkab vähem. See, et ta öösel vääksub, ei tähenda, et ta tegelikult tahab iga öö kohta vahetada. Täpselt nagu alates mingist vanusest beebid võivad öösiti nutta, aga see ei tähenda, et nad tahavad öösiti söögikordi läbi viia. Kui need söögikorrad kindlameelselt ära jätta, hakkavad lapsed öö läbi magama, ja on ju siililegi selge, et öö läbi maganud laps on puhanum ja õnnelikum kui öösiti ärkav ja sööv laps. Vanematest rääkimata.

Kirjutasin mehele, et mina magan nüüd suures voodis ja valvan, et laps oma voodis on. Tema võib minna diivanile või kontorituppa. Minuga Kaur ka palju kindlamalt jääb oma voodisse. See klammerduv käitumine on tal ainult isaga ja mina ei tea, kuidas seda muuta, aga ma ei saa ka aru, miks mina peaks selle pärast kannatama. Viimast kuud raseda naise huvid peaks olema perekonnas kohal number üks ja alles siis kõikide teiste omad :D Ja peale rasedust ikkagi ema huvid esimesed :D

Üks öö oli lausa naljakas, et mina läksin ärganud Kauri plutitama ja mind nähes ta nagu pettunult pani endale ise luti suhu ja heitis uuesti pikali, nagu öelnuks: "Ah... sina oled." Võttis karu ka kaissu. Siis juhtus mees voodis külge keerama, Kaur nägi teda ja oli hetkega jalul ja hakkas hüüdma. Ta nii väga tahab issi kaissu. 

Aga noh... ei saa. Mulle aitab sellest jamast. Meie pere reeglid on, et igaüks magab oma voodis, ja laste asi on minu reeglitega ära harjuda, mitte vastupidi.

Suur kõht ja aktiine laps

Pea tuikab kergelt ja väsinud on olla. Õnneks sai Kaur just lõunaunele, nii et pärast selle tippimist siin teen endale korraliku lõunasöögi, mis peaks peavalu pühkima, ja lähen teleka ette lebosse. Mees on sõbraga mingeid asju kuskilt toomas ja maha laadimas, mistõttu meil on Kauriga nagu tavaline argipäeva graafik. Hommikul oli jälle jauramist. Iga nädalavahetuse hommik on mulle raskem kui tavalised hommikud, sest Kaur nutab vahetpidamata, kui ta ei saa olla kogu aja issi süles. Ja mõistagi ei jõua issi teda kogu aeg süles hoida, eriti näiteks samal ajal pannkooke küpsetades. Samal ajal ainult minuga kodus on ta suht idekas laps: toimetab ja mängib suhteliselt ise, ei kurda asjata, vahepeal lihtsalt toob mulle raamatuid, et talle ette loeksin, ja ronib ise rahulolevalt minu kõrvale diivanile neid kuulama ja lehti keerama. Ma ei tea, mis tal selle issiga on, aga see on kõrvalt ka jube väsitav kuulata.

Tunnetan väga, et nädal 38 on alanud. Äsja jalutamas käies oli lihtsalt selline väsimus sees ja kahju hakkas endast. (Hormoonid ka kindlasti mõjutavad.) Tahaks praegu lihtsalt Kauri päevaks või paariks kuhugi ära hoida anda ja lihtsalt lebotada. Ta ei taha nüüd väljas enam kärus püsida, vaid kipub välja. Muidugi, kõndida on ju põnev, nii palju on avastada! Panen talle kummikud jalga ja tõstan kergliiklusteele. Kaur kõnnib ilusti, aga vahetab suunda, kui mööda läheb huvitav võõras või kui kuskil kraaksub vares. Tihti ta käib potsti pikali ja nende jäikade kummikutega ei saa ise hästi püsti (peab talle teisi jalanõusid kuiva ilmaga panema), mistõttu teda on vaja aidata. Kiirus on selline, et mina õieti ei kõnni, vaid enamasti seisan, ootan ja kutsun teda enda suunas tagasi. Aga ma ei saa üldse seista, mul hakkab kohe paha ja pean istuma. Sealjuures saan ma väga hästi jalutada, käin ju siiamaani trennis, aga vot ühe koha peal seista ei saa. 

Vahepeal siis Kaur kaenlasse, et natukegi maad kodu poole tagasi saaks liigutud, ja tunnen, et no üldse ei jaksa enam. Mul on kolmekilone beebi igal hetkel kõhus kaasas, ma ei taha enam kummarduda ja seista ja ühte last veel süles tassida.

Kaur nägi teel teist väikest poissi ja pööras jälle tagasi. Poisi isa oli hispaanlane ja natuke ajasime juttu. Nagu 90% ajast juhtub, siis teised lapsed pelgavad Kauri, olgugi nad tihti vanemad. Kaur läheb kohe ligi, räägib omas keeles ja väljendab headmeelt ning tahab teist puudutada, eriti näost. Teised lapsed seisavad tõsise näoga ja üritavad varsti isa-ema selja taha peitu pugeda. Mina siis kõrval üritasin takistada, et Kaur pidevalt teisel kindaga näos ei oleks.

Hispaania isa küsis, palju mul veel sünnituseni on, ja ütles, et nemad mõtlevad ka teise väikse peale. Kaur tegi lõpuks teisele poisile isegi kalli, enne kui ma ta sülle haarasin ja kärusse vinnasin, sest ta tahtis väga edasi sõbrustada, aga teine poiss oli juba ehmunud. 

Vähemalt koju tagasi jõudes läks kahjutunne endast üle ja arvan, et nüüd üks toekas lõuna on nagu rusikas silmaauku.

Autokooli pimedasõit

Nüüd on autokoolis ka pimedasõit läbitud ehk kõik kohustuslikud asjad on tehtud: teooria pluss teooriaeksamid, esmaabi, kõik kohustuslikud sõidutunnid, pimedasõit ja libedasõit. Nüüd on ainult sõitma vaja õppida :D

Pimedasõit toimus mul nädala sees ühel õhtul kell kolmveerand kuus. Läksin kohale, naisõpetaja seletas, et meid tuleb kaks, üks ehk mina sõidab Kristiine parklast Keilasse, kus teeme vahetuse ja teine õpilane sõidab tagasi.

"Aga... väljas ei ole pime," ütlesin ma. Sellel kellaajal on märtsis jumala valge. Ma olin mõelnud, et ehk toimub asi simulaatoril või on enne tunnike teooriat, mille jooksul jõuab hämaramaks minna. Õpetaja kehitas õlgu. 

"Ei ole jah, aga ma peaksin siis neid tunde kella üheksast tegema ja see mulle ei sobi," ütles ta. Kui nii, siis nii.

Teine õpilane oli noor, ilmselt 18-aastane tüdruk. Kõigepealt saime selgitusi autos enne väljaminekut, mis tulesid kasutada pimedas, kuidas kaugtulesid peale panna ja maha võtta, arvestades vastutulevaid autosid, ja mida me üldse sel tunnil õpime. Siis hakkasime minema. Ma polnud vist varem niimoodi kuskilt välja tagurdanud, et kohe kõrval on ka auto, igatahes ma hakkasin kohe rooli keerama, mille peale õpetaja mind kiirelt peatas, et keeran niimoodi kõrvalautole sisse. Et vaja kõigepealt otse tagurdada ja päris hilja alles välja keerama hakata. Ses mõttes toimis see pimedasõit mulle ka päris hästi tavalise sõidutunnina, et sõita sain umbes kolmveerand tundi ja igasugu nippe juurde. 

Teadsin küll, et see naisõpetaja meie autokoolis olemas on, aga kuskil teda manuaaliõpetajana ei reklaamitud ja mina olin olnud arvamusel, et ta vaid automaati juhendab. Nüüd sain teada, et ikka manuaali ka, ja kohe tunni lõpus küsisin, kas võin talle hiljem lisasõidutundide asjus helistada. Ta ütles jaa, aga et tal on kaks nädalat ootejärjekord - iseenesest hea märk, et hinnatud õpetaja, onju. Mulle ka kohe meeldis tema stiil: ta oli rahulik, aga asjalik. Kui midagi parandada või tähelepanu juhtida vaja, siis kohe tegi seda, aga kuidagi hästi tüünel ja tihti ka humoorikal viisil. Viskas nalja ja vahepeal rääkis niisama juttu - asi, mis mulle autoroolis meeldib, sest aitab mu enda stressitaset langetada. Lisaks ei passinud ta sõidu ajal oma telefonis, mis, võiks arvata, on iseenesestmõistetav sõiduõpetajale, aga noh, minu endine õpetaja ja ka libedasõidu koordinaator tegid seda, nii et... Ja telefonile vastavad nad sinu sõidu ajal kõik, nii isiklikes kui tööasjades. See on neil keelatud, aga reaalselt nad teevad seda.

Igatahes linnast välja saanuna suundusime maanteele Keila poole. Hakkas vihma tibama, mis aegamisi täitsa sajuks muutus. Õpetaja tegi nalja, et pimedust me kohe päris ei saanud, aga see-eest oli tal pakkuda halb nähtavus. See maantee on selles mõttes hea, et seal iga natukese aja tagant muutub kiiruspiirang: kord on 90, siis 70, siis 50, siis jälle 90. Hästi hea märkide jälgimise harjutamiseks ja kiiruse hoidmise jaoks ka. Püüdsin kogu aeg piirkiirust hoida, sest see on ülitähtis asi, mida osata teha. Ilma põhjuseta 5 või 10 kilti alla piirkiirust sõita, eriti kaherealisel maanteel häirib päris palju üldist liiklust.

Vastutulevate autode puhul siis pidin õigel ajal kaugtule endal uuesti põlema panema: mitte liiga vara, et see teist juhti pimestaks, aga mitte liiga hilja, et ise pimeduses sõidaksin. Üldiselt oli hästi mõnus sõidutund ja jäin just selle sõiduõppe osaga rahule, aga auto oli hästi harjumatu. Mulle üldse ei meeldinud see auto. Tundus nagu moodne ja ekraane täis, aga ekraanil ei näidanud isegi digitaalselt kiirust ega käiku. Kiirust pidid mõõdiku pealt jälgima nagu metslane ja käiku lihtsalt käigukangi asendi järgi teadma. Lisaks tagurpidikäik läks tööle mitte kangi alla lükates, vaid seal mingit võru tõstes, käsipidur käis nupuga jne, palju võõraid asju. Õpetaja ütles, et seda autot kasutatakse neil koolieksami tegemiseks, nii et palju õnne mulle.

Kiirust hoida õnnestus mul igatahes hästi ja kellelegi jalgu me maanteel ei jäänud. Küll aga märkasin, mida olen ka varem tähele pannud, et kipun pidurdama natuke hiljem või leebemalt, kui tegelikult peaks. Mul on tunne, et jõuan küll aeglaselt sinna stoppjooneni või eelmise autoni veereda, aga kõik õpetajad ja ka mees alati hüüavad mulle: "Pidurda, pidurda!" Ehk hindan natuke valesti, kui pikk on pidurdusteekond tegelikult. Marili soovitas mul kõik säärased tähelepanekud ka hiljem kirja panna, et mida peale igat tundi jälgida, ja seda ma ka tegin.

Igatahes jõudsime eluga Keilasse bensiinijaama, kus tegime vahetuse. Saime veel kümme minutit teooriat ja küsitlemist igasugu tulede kohta. Neid teadsin ma hästi, kuna olin hiljuti just teooria läbinud. Saime kiita ka. Noor tüdruk teadis veits vähem, tal polnud teooria veel läbi ka ja sõitudega oli ta ka ilmselt rohkem poole peal. Ta oli igatahes väga närvis, kui tema kord oli rooli taha minna. Ma olin ka tegelikult vaikselt rõõmus, et ma essana olin saanud sõita - polnud aega närvitseda, kohe läksin peale. Õpetaja rahustas teda, et sõidad, kui kiiresti sõidad, kõik on hästi, ma aitan igas olukorras. Et peamine on turvalisus, kuna meid autos neli (ta arvestas mu beebikõhu ka sinna hulka), kes kõik peavad ilusti koju tagasi jõudma. Sõitma hakates polnud nii hullu midagi.

Hiljem kohale jõudes meid veel küsitleti, mis ja kas me täna õppisime, kus meile rohkem sõita meeldib, kas linnas või maanteel. Mõlemad ütlesime maanteel, isegi hämaras ja vihmaga, sest kuigi kiirus on suurem, on segajaid vähem. Pole foore ja nii palju teisi autosid, jalakäijaid, pidevat pidurdamist ja käiguvahetusi. Ma kindlasti parema meelega sõidan maanteel kui linnas.

Igatahes sõidutundidega jätkan peale sünnitust ja meelepärane õpetaja on ka leitud, jei. Ja jälle natuke targem! Eriline boonus on, et mitu korda selle tunni ajal mõtlesin, et sõita on ikka päris mõnus. Ma arvan, et see meeldimistunne on kõige olulisem saavutada. Ma kipun roolis krampis olema, aga kui saab selle asja endale meeldivaks mõelda, on progress kindlasti palju lihtsam tulema. 

Vahepeal mõtlen ka, mis tunne on kunagi täitsa üksi autos sõita, maanteel kimada. Mul on tunne, et üksi on suht tšill ja mõnus. Ja kujutan endale ette seda tunnet, kui ma load kätte saan. Siis tuleb küll üks suur rõõmupidu!

Viimaseid ämmaemanda visiite

Ma kõnnin kui pilvedel. On imeilus kevadilm, mul on kõige armsam pere ning beebiga on kõik korras. Lisaks kõigele on täna ka Ekspressi-päev.

Jalutasin hommikul ämmaemanda juurde kontrolli. Küll meil on hea nii lähedal elada - ma saan kodunt väljuda kaksteist minutit enne ämmaemanda visiidiaega. Õngitsesin postkastist oma Ekspressi ja jalutasin rõõmsalt läbi kevadhommiku. õ

Kõik oli korras. Viimasest visiidist oli juurde tulnud ainult 100g, nii et kaalutõus on peatunud. Juba mõtlen, kas laps siis võtab korralikult juurde, aga kõht on küll kasvanud. Ämmaemand ütles ka, et kõht on alla vajunud, lapse pea alla laskunud ja et kui mingeid päevade-laadseid valusid peaksin tundma, siis see tähendab, et midagi vaikselt juba toimub ja laps surub ja survestab emakakaela. Aga ma ei tunne küll midagi, sellel rindel on kõik vaikne ja kena. Mina ise üldse ei ootagi midagi enne tähtaega ja mõtlen, et ehk läheb nädalake lausa üle. Meil kiiret pole, pigem on rahaliselt kasulik lasta tal kõhus tšillida, me saame seni maksimaalselt Kauri eest vanemahüvitist :D

Lapse süda pidi lööma ilusti, nagu ratsahobune kappaks. Panime viimase visiidiaja kaks päeva enne tähtaega ehk kahe nädala pärast. Ämmaemand veel ütles, et näeme, kui näeme... et ehk juba enne sünnitan. Aga mina ise seda küll üldse ei arva. See viimane visiit on siis ka pikem, tehakse pooletunnine KTG lapsele, mille jooksul pean vaikselt olema. Seekord olen targem ja võtan sinna telefoni või ajakirja kaasa, sest eelmine kord ma lesisin nagu metslane lihtsalt pool tundi oma mõtetega üksi, sellal kui mees oli tööl hulluks minemas, et ma pool tundi peale visiidi arvatavat lõppu midagi pole kirjutanud, ja kujutas ei tea mida ette. Teine rase naine kardina taga, keda juhatas sinna teine ämmaemand, sai kohe juhised võtta meelelahutust ligi, talle pakuti juua jne.

Küsiti ka, kas mul haiglakott on pakitud. Seda küsimust olen juba mitu korda saanud ja seda sain ka eelmine kord. Ma ei saa aru, kui kiiresti inimeste arvates sünnitus käib, et ei jõuaks mitmete tundide või mitme päeva jooksul ühte kotti kokku panna. Seal on mul ju vaja asju, mida ma igapäevaselt nagunii kasutan: hügieenitarbed, raamat, telefon ja laadija jne... Ma ei saa neid kolm nädalat enne kuskile ära pakkida, ma kasutan neid iga päev. 

Ainult lapse kojutoomisriided võib küll kastidest välja vaadata ja midagi valmis panna, kõige tillemad riided siis. Siis läheb küll kiljumiseks ja mehe kallistamiseks jälle, kui ma seda teen.

Tipatapasin tagasi koju, aknal seisid mees, kes mulle energiliselt lehvitas, ja Kaur, käed vastu klaasi. Mind tabas jälle suur õnnetunne. Nad olid jõudnud vahepeal juba kolm raamatut ette lugeda ja rokkmuusika järgi tantsida. Minu poisid!

Vaata maailma lapse silmade läbi

Kaur muudkui tatsab nüüd iga päev jalutuskäigu lõpus maja ees kõnniteel, ise nii õnnelik! Juba see on põhjus lapsi saada, reaalselt vaadata neid esimesi samme ja rõõmustada koos lapsega. Küll kraaksus kuskil vares, mis tegi meele rõõmsaks. Tee kõrval on mullariba, mis kruusa täis. Kaur kükitas ja sirutas õnneliku näoga sinnapoole oma käekest. Siis vaatas ta minu poole, nagu öeldes, et kas sa ka näed seda?? Kas pole põnev maailm?

Sellised väikesed kivikesed muidugi on jube põnevad, eriti tore on, kui selline kruus jõuab meie saabaste küljest koju porimatile - olgugi et iga päev käib sealt üle robottolmuimeja, veel mina käsitolmuimejaga ja vajadusel ka harjake. Sealt on Kaur neid nii palju üles noppinud ja suhu pannud, ning annab siis ta lõugu lahti väänata ja kivikest kätte saada. Vaene väänaja peab ohverdama ka sõrmi, sest Kaur hammustab oma õiguste kaitseks valusalt värskete kihvakestega. 

Käisime mehega pühapäeval parkimist harjutamas, millest ei tulnud midagi välja. Esiteks polnud jooni lume alt näha. Siis pani mees koonused üles, aga mul polnud neist nagu suurt kasu. Mul on vaja mingeid märke, mille järgi õigel ajal rooli keerama hakata, nagu näiteks kolmas parkimisjoon. See, et kolm koonust on püsti ja märgistab, kuhu parkida, aitab mind vähe... Lisaks lää ka läätas tagaistmel. Hakkasime tagasi suunduma, aga mees enam juhiistmele ei istunud, vaid ütles, et mina sõitku Ülemiste linnakust ise tagasi koju. Ega ma väga ei tahtnud, aga nõustusin. Niimoodi linna vahel me pole veel kahekesi sõitnud, ainult vaiksemates kohtades mere ääres. Aga noh, millalgi peab ju harjutama hakkama ainult juhendajaga päris liikluses ka. Ja polnud üldse hullu! Oli küll pühapäevahommikuselt pigem vaikne ning mees valis ka natuke vaiksema marsruudi minu jaoks, aga tore oli ikka. 

Vist peabki lihtsalt hakkama meie ühistel sõitudel võimalikult palju ise roolis olema, ega muidu õpi. Neid tasulisi sõidutunde ma ei tea, palju ma kinni taguda jaksan :D parem ehk oma käe peal harjutada.

"Meister Solness"

Tiina käis siin ning läksime teatrisse. Draamateatris "Meister Solness". Oli hea tükk. Ma Draamateatris üldse enamasti rahule jäänud etendustega. Selline tõsine lugu enamjaolt, aga heade näitlejatega. Kõige parem oli minu jaoks Guido Kangur, kellel on väga hea repliikide koomiline ajastamine, nii et isegi laused, mis ei peaks olema tingimata naljakad, võivad niimoodi mõjuda. Terve esimese vaatuse vaatasin küll kahe naistegelase riietust, mis pidi olema kontorimood, ja vangutasin pead, kui koledad nende riided olid :D Omavahel kokkusobimatud. Mõtlesin, et ehk vahetavad teiseks vahetuseks ära, seda enam, et päev vahetus... aga kahjuks lasid samade riietega terve etenduse lõpuni. Kostüümikunstnikul on arenemisruumi!

Üks noor näitleja tundus maru tuttav, Tiina sosistas, et see on Melchiori näitleja filmidest. Tal kumasid džempri alt välja megalihased ning nii mina kui Tiina mõtlesime endamisi, kas tal seal all veel midagi on. Siis võttis ta ühes stseenis džempri ära ja selgus, et täitsa paljas oli seal all jaa :D Me Tiinaga hakkasime itsitama nagu noored plikad.

Koju jõudes ootas meid mees isetehtud sushiga, mis oli väga maitsev. Tervislik ka! Seda sushit sai Kaur veel järgmisel hommikul mekkida ning nägi seda tehes maru uhke välja. Väikelaps, kes sushit sööb, on ikka vägev pilt küll. Aga ta sööb üldse enamikke asju ning mida ta ei taha, seda ma kunagi ei sunni ka sööma. Viimasel ajal on tal tekkinud komme kõhu täis saades ise põlle eest hakata sikutama, mis on hea indikaator. Ma iial ei hakka toppima, et võta paar tükki midagi veel, vaid tõstan ta lihtsalt toolist välja ja teen puhtaks, et ta saaks maas rõõmsalt edasi tatsata. Söögiajad lähevad meil täitsa muretult.

Käisime äsja pikemal jalutuskäigul Kristiines, sest väljas on imeilus kevadine päike ning nüüd saab jälle pikemalt õues viibida. Kodumaja ette tagasi jõudes tõstsin Kauri kärust välja, panin talle ta pehmed saapakesed jalga ning lasin kõnniteele tipama. Kaur läks suure rõõmuga ega tahtnud seisma jäädagi. Nägu oli kõrvuni. Küll oli vahva vaadata! Korra kukkus näoli tee kõrvale lumme, aga ei lasknud end üldse segada. Igasugused pepuli kukkumised on talle ka ükskõik, ajab end püsti ja läheb edasi. Kui tee sees oli mõni pragu, siis Kaur peatus ettevaatlikult ja astus hästi aeglaselt üle. No küll ta on armas. Mul oli nii suur õnnetunne sees teda vaadates.

Hiljem poti peal ütles Kaur mu kõhtu vaadates armsasti: "Beebi," ja torkas kõhtu näpuga.

Kauri esimesed sammud õues

Jälle on reede, mil mees saab märtsikuus kodunt tööd teha. Käisime Kauriga kenal päikeselisel jalutuskäigul ja maja ette tagasi jõudes helistasin mehele, et kui ta tahab tulla alla appi Kaurile lund tutvustama, siis tehku seda. Mees viskas kotletid ahju ja tuli alla. Kaur sai hiljuti endale õuesaapad ja sellest päevast olen teda tihti peale jalutuskäiku kärus koduni jõudes maja ees lumme ka pannud, et ta tutvuks. Aga ta koledasti kardab. Enamasti klammerdub minu külge ja nutab. Issi oli siis arvanud, et õpetab lapse ise lumeingleid tegema.

Lumeinglitest Kaur eriti midagi head ei arvanud, aga näha oli, et issi juuresolekul kartis palju vähem. Ta on ikka suur issikas meil. Mees pani ta järgmiseks lumele kõndimist harjutama, aga Kaur oli ebalev. Ma ütlesin kõrvalt, et paneme asfaldile! Ilus kevadpäike on kõnniteed juba osalt ära sulatanud. Ja asfaldil oli Kaur kohe väike õnnelik poiss, hakkas tipa-tapa astuma, nägu kõrvuni. Meie muudkui ees imetlesime. Meie poisi esimesed sammud õues! Nüüd ma juba täitsa kujutan ette, et hangime talle traksid, millest saan kinni hoida, ja siis kevadel-suvel jalutame nii, et beebi on kärus ja Kaur saab väljas tatsuda.

Mul on selline õnnetunne sees. Meie asjalik õnnelik väike poiss! Ja kui tore, et  nii mehel kui minul on õnnestunud olla kohal kõigi tema tähtsate sammude juures ja neid oma silmaga näha. Esimesed sõnad, esimesed sammud toas ja õues, esimest korda käputamine. Õieti on mees ise nii mõnedki neist verstapostidest ise välja meelitanud.

Ja Kaurike saab nii paljust aru! Üks hommik virgusime vaikselt, mina olin diivanil, kuhu poole öö pealt kolisin, et teisi oma küljekeeramistega mitte äratada. Mees saatis Kauri minu juurde elutuppa, et mine tee emmele pai. Kaur tuligi joostes, tegi mulle oma väikese käega üheainsa pehme pai, ja jooksis issi juurde tagasi.

Raseduse lõpusirge ja libedasõit

Üheksandat kuud rase on täitsa imelik olla. Igal pool, kuhu ma lähen, on minuga laps kaasas. Praegu käib nädal 36 ning nii, kui algab nädal 37 ehk paari päeva pärast, loetakse beebi juba ajaliseks. Põhimõtteliselt on mul igal pool lihtsalt valmis beebi kaasas, igal ajahetkel. 

Öösiti on uni muutunud katkendlikumaks, tihti ärkan ja mul on palav, mul puusad valutavad, tahan pissile või on mul kõrvetised. Just need viimased on hiljutiste päevade jooksul väga kiusama hakanud, arvan, et üks väike tegelane surub mao peale. Puusade valu vastu aitab hästi üks 10-minutiline harjutusteseeria, mida korra päevas läbi tehes on hästi näha, et järgneval ööl kuskilt miski tunda ei anna. Vahepeal jäid paar päeva vahele ja täna öösel olid täitsa valusad jälle. Nüüd õhtul ilusti rullisin oma joogamati lahti ja tegin kavakese läbi.

Täna, kui mina libedasõidul käisin, sõitsid mees ja Kaur samal ajal ja tõid ära preili beebile voodikese. See on, nagu kõik muu preilikese varustus, ostetud kasutatult, aga näeb väga kena välja. Hall ja selline pehme, veeretatav, suhteliselt väike, ja käib vajadusel külje pealt lahti, et mul oleks hea beebit öösel enda juurde tõsta. Õhtul koju jõudes pani mees selle kokku ning Kaur sebis tal erutatult jalus ja aitas. Voodi kohal on ka pisike karussellike loomadega. 

"Varsti on seal sees väike beebi," ütlesin ma mehele unistavalt.

Nüüd on meil tütrekese jaoks kõik valmis! Turvahäll, voodi, mitmikutekäru ja terve kuhi riideid. Mitmikutekäru käisime eelmisel nädalal ära toomas. See on ikka päris lai, annab sellega näiteks poes manööverdama hakata, aga samas on see ainuke variant. Kaur käib juba siseruumides väga kenasti ja kiiresti, aga seda ma ette ei kujuta, et ta mul tänaval lahti oleks. Julgen kahe lapsega esialgu ikka vaid nii liikuda, et nad mul mõlemad turvaliselt kinni on.

Täna jalutasime õhtul Ikeas ning valisime uue köögi jaoks värvi välja - jätsime uhkete köökide firmad praegu tagaplaanile, sest realistlik eelarve ei luba praegu neid. Ja Ikeast leiab häid, päris kvaliteetseid asju, kui oskad valida. Kuidagi õnnes tunne oli, valida koos meie tulevast kööki. Ehitame oma elu üles! Muudkui võtsin mehel käest ja tahtsin iga nurga peal musi teha.

Samuti pidin iga nurga peal peatuma ja natuke uuuu-tama, sest Iti kõhus liigutas parajasti väga palju ja ma tundsin teda kohe eriti teravalt, nii, et valus oli samal ajal kõndida, kui tema võimles. Eks ruum hakkab kõhus väheseks jääma! Mees heitis mulle iga sellise karjatuse peale mureliku pilgu, sest tal on siis tunne, et läheb kohe sünnituseks.

Aga libedasõit, kus hommikul ära käisin, sellest ootasin rohkemat. Et ma reaalselt saan teadmisi ja kogemusi juurde ning keegi koolitab mind. Tegelikult oli mu õpetaja üks flegma tüüp, kes poole ajast passis oma telefonis, sellal kui mina sõitsin, ja ei seletanud eriti üldse, miks ja mida me teeme. Kiirendasin 40, 45 ja 50 peale, pidurdasin järsult ja siis vaatasime, kuidas auto käitub. Siis püüdsin ka takistustest kõrvale põigata. Teda ei tundunud eriti huvitavat, kas ja kuidas ma olukorrast aru saan ja kas ma hiljem päriselus oskan libedal teel käituda ka.

Olin oodanud ka rohkem teooriaosa enne, et mis hakkab toimuma ja mida mingis olukorras teha, aga seda ei olnud üldse. Lihtsalt 45 minutit autos. Ilmselt see teooriaosa olin mul kunagi oma autokooli loengutes juba ära...

Nojah, tore oli jälle vähemalt sõita, sest praegu olen ma rooli sattunud umbes vaid kord nädalas, aga siiski tundus see pisut 70 euro raiskamisena. Ja nagu, ma ootaks õpetajat, kellel sära silmis, kes ei tundu sellest tööst tüdinuna, vaid reaalselt tahab õpilastele seletada, mis ja miks, ja jätta muljet. Kas ootan liiga palju?

Kaur käib mängimas, Kaur käib juuksuris

Mees saab nüüd märtsikuus neljapäevad ja reeded kodunt tööd teha, mis annab meile võimalusi ka koos rohkem midagi teha. Tänud Kaurile, kes issile lisapalka maksab - oleme märtsikuus ju mõlemad vanemapuhkusel, et enne uue beebi lisandumist maksimaalselt Kauri eest saadavat hüvitist ära kasutada, mis muidu katkeks.

Mul tuli mõte, et lähme viime Kauri mõnda mängutuppa mängima. Kui oleme mõnes taolises teiste väikelaste sünnipäevadel käinud, siis on lapsele küll väga meeldinud. Meile tundus ka, et nüüd, kui laps kõnnib, on tal mängutoas rohkem teha ja nagu mõttekam sinna minna. 

Noh, see viimane pole tingimata tõsi, sest näiteks Rocca mängumaal, kus meie käisime, oleks olnud tegemist ka käputavale lapsele küllalt, küll aga oleksin ma taas kord soovinud aedikut näiteks väiksemate laste ala ümber, et Kaur sealt kogu aeg plehku ei paneks. (Ma tahaks vist oma lapse kogu aeg kuskile kinni panna...) Seal oli küllalt uusi ja huvitavaid mänguasju, aga Kaur jooksis hopsti sealt alalt minema ja läks uudistas palju vanematele lastele mõeldud videomänge ja mootorrattaid, segades sellega samal ajal mängivaid lapsi, nii et pidin teda sülle vinnama ja ära tooma.

Aga hea oli näha, et laps ei kartnud üldse võõrast kohta ega melu. Vaatas ringi ja pistis uudishimulikult ajama. Pigem pidid seal teised lapsed teda kartma, sest Kaur läheb endiselt teistele käega näkku katsuma, et hei, misasi sa oled, või teistelt mänguasju ära võtma. Diivanil sõi väike tüdruk koos emaga mahlapulka - Kaur läks neile täitsa ligi seda pulka ära võtma :D Teisel diivanil istus üks isa oma telefonis - Kaur läks ligi tutvuma ja telefoni vaatama. Ühesõnaga tore vaheldus lapsele, aga suur koormus järgi jooksvale emale. Mina ideaalis näeksin last sellises aiaga ümbritsetud alas, kust ta kohe jooksu pista ei saa, uusi mänguasju uudistamas, mina seal kõrval diivanil kohvi joomas ja lehte lugemas...

Aga usun, et läheme mõni päev veel, lapsel ikka huvitav. Ja mehega koos saame tema järele jooksmist jagada, üksi vist ei jaksaks praegu.

Viisime lapse ka Roccasse juuksurisse. Enne natuke põdesime, sest esimene kord, kui issi teda paar kuud tagasi viis, oli ta kogu naja hüsteeriliselt nutnud, lausa endale nohu nutnud. Mees ütles ka, et ma ei pea kaasa tulema, võin sellal kuskil kõrval lehte lugeda ja kohvi võtta, aga ma ikka tahtsin tulla. Et ehk koos hea last rahustada, ning ikka tahtsin näha ka oma pisipoissi juuksuris. 

Tuli välja, et mind tõesti polnud sinna vaja. Vaatasin niisama kõrval, istusin, lugesin Kroonikat ja puhkasin. Issi sai lapsega suurepäraselt hakkama. Nad enne tükk aega tutvusid autokujulise tooliga, kus last pügama hakati, keerasid rooli ja tuututasid. Siis tuli juuksur, kes oli ülisõbralik ja lapsele tükk aega masinat tutvustas, millega ajama hakkas. Näidati masinat issi käe peal, et näed, issi ka teeb ja üldse pole hirmus. Ja... Kaur ei nutnud seekord üldse. Ta oli nii tubli ja vapper. Issi muudkui kõrval plutitas teda, tõi uusi mänguasju vaadata ja viis tähelepanu kõrvale. Juuksur oli ka lastega väga hea ning nende koostöös ei tekkinud Kauril kordagi paanikahetke. Muudkui kohendas oma autokese küljepeegleid ja uuris mänguasju. Pärast veel mängisid issiga sealsamas tillukesel mängumaal, lasid liumäest alla. 

Tõestus, et kunagi ei tohi midagi ette karta, võib minna hoopis väga ilusti! Meie viisime rõõmsa tujuga oma pügatud poisi lastejuuksurist kaasa.

Jalad on all, aga mõistust veel peas...?

Käisime minu perega Pärnus spas ning põhimõtteliselt olid meie emotsioonid mehega nädalavahetuse lõpuks, et ärme seda enam kunagi tee :D Puhkus polnud see küll kellelegi. Nimelt on Kauril lisaks hammaste tulekule ka kuu aega tagasi õpitud värske kõndimisoskus. Jumal, kuidas ma ootasin, et ta kõndima hakkaks. Või noh, ma tegelikult püüdsin ka mitte üleliia oodata, ei harjutanud temaga seda kunagi ning mõtlesin, et ongi mul seni kergem, ja tagasi vaadates nii tulebki mõelda. Kui laps jalad alla saab, on elu ikka hoopis teistsugune. 

Nüüd, kui me kuskil söömas käime, ei huvita Kauri enam väga see söök, vaid ringikõndimine. Kõik need uued kohad on nii põnevad! Kaur teeb nii kaua kära, kuni saab põrandale, ja siis on vupsti! saali peal laiali. Nii palju on uudistada!

Nii et meie lõunasöök ühes Pärnu pubis oli rahutu. Spaosasse teistega koos ma targu ei läinudki, sest mul polnud mõtteski mingit hullukest basseine mööda taga ajada. Nautisin hoopis meie sviidi vannis vaikust ja rahu. Kõik teised tulid tunni pärast tagasi tuppa kergelt närvivapustuses nägudega...

Lapse magamajäämine õhtul võõras kohas oli mõistagi traalivaali, mille enda kanda võttis õnneks mees. Peale lapse magamasaamist läksime meie kahekesi Pärnu peale õhtustama, jalutama ja ringi sõitma. See osa oli küll mõnus.

Öö oli košmaarne: mul oli palav, siis ärkas laps, tuli meie vahele ja siples seal tunde korralikult uinumata. Läksime varakule hommikusöögile, kus Kaur jälle ei tahtnud toidust midagi teada, vaid nõudis põrandale ja hakkas seal muljetavaldava kiirusega ringi jooksma, issi sabas. Kõik ümbritsevates laudades muigasid. Keegi meist ei saanud rahulikult süüa, kuni lõpuks jälle mees end ohverdas ja lapsega üles tuppa läks ning ta imekombel hommikuund magama sai.

Keskpäeva paiku oleksin ma tahtnud tegelikult väga juba Tallinna poole startida, sest ma olin sellest puhkusest nii väsinud! Aga olime kokku leppinud lõuna mehe teise õega, kes samuti Belgiast koju Pärnusse käimas. Valisime spetsiaalselt lastenurgaga söögikoha, kohapeal saime aru, et sellest on meile täpselt null kasu. Sellistel lastenurkadel võiks olla ümber aed. Kinnine aed, jumala eest. Kaur vaatas seal mänguasju kümme sekundit ja hakkas jälle saali peal ringi jooksma, samal ajal kiljudes ja huilates. Kui lõpuks Tallinna poole teele asusime, olin nii õnnelik. 

Terve tee Kaur küll samamoodi huilgas, nuttis ja kurtis, et tema ei taha toolis kinni olla. Umbes kümme minutit enne koju jõudmist tegi ta uimase näo, et vot nüüd kell pool kuus õhtul võiks lõpuks magama jääda. "No ei!" ütles mees pahaselt ja pani kõvasti gängstaräpi käima.

Meil oli mõlemal koju jõudes meeletu kergendus ja selline emotsioon, et me enam kunagi ei lähe Kauriga mitte kuhugi. Eks see oli selline hetkeasi, teine päev juba mõtlesin, et eks ikka lähme ja kogu aeg kodus istuda ei saa, kuidas laps muidu võõraste kohtadega harjub. Õnneks see esimene päev tagasi kodus oli Kaur illikuku päikesepoiss, mängis palju ise, ei nutnud üldse, jäi hopsti ise lõunaunne ja magas kaks tundi jutti. Tal oli vist ka hea turvalises kodus lihtsalt emmega olla vahelduseks.

Väike tegelinski ja ultraheli

Kaur on olnud käesoleval nädalal ikka paras tegelane. Ükspäev näiteks ta ei jäänudki lõunat magama. Ma polnud sellise asjaga ammu harjunud, ta jube hästi jääb ise magama. Panen ta voodisse ja teen minekut ning uinub ta tavaliselt ainsagi vastuväiteta ja ise. Nüüd ma kuulasin jauramist ja kuulasin jauramist ja läksin mitu korda magamistuppa tagasi. Et ma pole harjunud teda magama kussutama, olin iga kord tema juures natuke aega ja tulin jälle ettetuppa võimlema või sööma või omi asju tegema, mis mul lõunaajal plaanis olid olnud. Nüüd tagasi mõeldes oleksin võinud proovida teda magama kussutada siiski, isegi kui selline asi minu põhimõtete vastu käib. Mitu korda tõin ta uuesti ettetuppa mängima ja proovisin uuesti tagasi tuttu viia. Viimane kord vaatasin, et no inimene haigutab, aega veel oleks, mingu siiski jumala eest magama! Siis sain kaela samasuguse kassikontserdi ja mul viskas nii üle. Hakkasin asju (peamiselt patju) loopima ja märatsema, pisarad olid ka sealsamas. 

Samal õhtupoolikul kell viis pidi meil olema preili beebiga ultraheli. Et mees tahtis ka tulla, oli ta sebinud ühe sõbranna Kauri sel ajal jalutama. Mina ütlesin, et kuhu me selle magamata äraflippinud lapse anname, et ma lähen pigem arsti juurde üksi, aga mees soovis siiski proovida. Teisest küljest oleks olnud kahju ka seda talle keelata, sest see on viimane taoline võimalus ja tegemist on tema pisitütrega. Muidugi ta tahab ka kaasa elada ja oma tütrekest ultrahelist näha.

Sõbrannal oli jalutuskäigul kaasas ka koer, keda Kaur jäi kärust haaratult vaatama - talle meeldivad väga koerad ja varesed. Meie suundusime sünnitusmajja, mul ikka pisarad kuskil kurgus. Esiteks oli mul tunne, et hilineme (ei hilinenud kaugeltki) ning teiseks olin ma päevase pärast endiselt tujust ära. Arsti juures, kui ta mind kabinetist välja end kaaluma saatis, tundsin koridoris seda tehes ka, et pisarad tahavad tulla. Eriti nõme, mitu arst ja assistent ja mees ka seal... Ja no kui küsida, miks nututuju, ei oska vastata. Sest arst palus end kaaluda?

Sain ikka endast võitu, läksin kabinetti tagasi ja rahunesin maha. Kaalu oli seekord vaid 300g juurde tulnud, eks olen end nüüd piiranud peale eelmisel korral ämmaemandalt saadud märkust, et pisut palju juures kuu ajaga. Muud näitajad olid mul ka head, veri ja uriin igapidi korras, raud ilusti tõusma hakanud ja kilpnäärme näitajad korda läinud peale rohu peale saamist. Siis läksime ultraheli tegema, mille peale mees tunduvalt elavnes. Algul, kui arst mul kõhtu mõõtis ja märkis assistendile, et emakapõhja kõrgus on 33 cm, aga peaks olema 35ndal nädalal 35 cm, läksin küll veidi närvi ja mõtlesin, et kas Itiga ikka on kõik hästi. Mul on muidu olnud iga visiidi ajal täpselt rasedusnädalate arvuga võrdne emakapõhja kõrgus. Aga ultrahelis oli kõik siiski vinks-vonks. Mees istus mul jalutsis ja hoidis suurest varbast kinni. Eriti head pilti me lapsukesest ei näinud - arst mainis, et laps ei lase end mingi hinna eest pildistada (minusse teine). Näo poolt nägime korraks vaid kujutist tumedast silmakoopast ja rusikas käest, mis ausalt öeldes päris õõvastav oli :D

Nii et kuulasime niisama arsti esitatud mõõte erinevatest organitest. Ta õnneks kommenteeris kohe juurde ka, et kõik on väga hästi ja lapsega kõik korras. Peaseisus, lootevett väga hea kogus. Seda, et ta on aktiivne, tean ise ka. Ta mürgeldab kõhus vahetpidamata ning teeb emmele rõõmu.

Lapse kaalu hinnati praegu pea 2,6 kilole +-300g, eriti täpne see pole. Küsisin sünnikaalu ennustust ja arst käskis sinna kilo juurde panna. Arvan, et tuleb tsipa tillem siiski, Kauri mõõtu. Aga nii või naa täiesti normaalne kaal. Ühesõnaga saime ainult häid uudiseid ja läksime peale rõõmsat musitamist ja kallistamist ning tõime oma läbikülmunud Kauri koju. 

Mina läksin veel kohvikusse pead ja närve puhkama, Kaur aga otsustas meile näidata, mida tema suudab, ja magas tol ööl alates kella seitsmest õhtul kordagi ärkamata hommikul kella seitsmeni oma voodis! Kaksteist tundi täiesti jutti.