Osturetk Paavlis

Viks ja viisakas suure poisi kampsun

Läksime natuke hoogu

Peaasi, et Hufflepuffi ei sõõlata...

Kosmosekampsun issi rõõmuks

Kuigi mulle meeldib vaadata poodides armsaid lasteriideid, eriti nüüd uut last oodates pisikesi beebitüdrukute rõivaid (niii tillukesed!), siis nende ära ostmise usku ma eriti pole. Ma olen oma lapsele ostnud väga vähe riideesemeid, need ka enamasti Paavli kaltsukast. Uuena olen ostnud vist vaid sokke. Me oleme hästi palju riideid saanud sõprade-tuttavate käest või on neid meile kingitud. 

Aga tavapoest lapsele riideid ostma mul käsi lihtsalt ei tõuse. Esiteks pole ma selleks enda eelarves raha ette näinud, teiseks oleks see keskkonnale koormus ja kolmandaks olen ma tähele pannud, et kasutatuna ostetud või saadud asjad on parema kvaliteediga. Ei lähe topiliseks, veni välja jms. Mis juba tee on edasiandmiseks leidnud, on üle elanud arvatavasti hulga pesu ja kandmist ning ikka ilusaks jäänud. Aga tüüpiline odavamast poest ostetud riie võib üpris kiiresti kasutamiskõlbmatuks muutuda, sest pesta tahavad lasteriided üldjuhul ikka juba pärast ühepäevast kandmist. Vähemalt minu räpanoka puhul küll.

Igatahes seekord oli Kaurile vaja soojemaid kampsuneid või dressipluuse talviseks perioodiks, sest meil on toas pigem jahe. Küte on meil siin üürikas elektriradikaga ning kasutame seda üpris säästlikult. Laps igal juhul vajab soojemaid asju juurde, sest kõigist oma kampsunitest on ta hopsti välja kasvanud.

Võtsin Kauri süles Paavli lasteosakonda kaasa, seal aga taipasin, et oma rasket mürakat ma pikalt süles ikka ei kanna, panin ta aega veetma ühesse kastidest põrandal, kus ka riideid hoiustatakse. Ise seisin ees ja blokeerisin, et ta välja ei saaks, ja lappasin kampsuneid läbi. Kaur oli suhteliselt rahulik ja kasutas aega tüdrukutega tutvumiseks. Üks pisike tüdruk märkas teda ja hüüdis oma kärust: "Tita!"

"Hei beibi," vastas Kaur mahedalt.

Valisin talle viis armsat kampsunit, ei saanud pidama. Mõned mõeldes issile, mis talle meeldiks. Ühe peal on robotid ja teisel kosmos. Enda peale mõeldes võtsin Sigatüüka embleemiga pisikese dressika, mis Kauri seljas nii nunnu on ja mulle juba nii palju rõõmu valmistanud.

Oeh, ei saa salata, et üks osa lapsekasvatamise rõõmudest on neid armsalt riidesse panna!

PÖFFi kokkuvõte ja niisama ilus elu

PÖFF on selleks aastaks läbi. Oli päris meeleolukas, mina sattusin vaatama viit filmi. Kolme planeerisin ja hankisin piletid varakult ära, aga kahele läksin täitsa eksprompt, kui tuli mõte, et võiks õhtul midagi teha.

PÖFFi juures on see lahe, et vähemalt mina ei sattunud ühelegi Ameerikas tehtud filmi seansile. Neid näeme ju niigi kogu aeg, aga PÖFFil on esindatud ka teised riigid. Avardab päris palju perspektiivi. Nägin üht saksa filmi (ainus, mis mulle eriti korda ei läinud), ühte iiri filmi "Vaikne tüdruk", mille lõpus nutsin, sest see oli nii liigutavalt tehtud, ja päris palju löristamist oli minu ümber veel. Lugu väikesest tüdrukust, kes kasvab üpris hoolimatute vanematega ja kiusavate õdedega... samal ajal mul kõhus beebitüdruk põtkis, muidugi läks mulle korda.

Siis nägin veel Lõuna-Koreast "Otsus lahkuda", mis oli väga hea, ja Iisraeli "Valeria läheb mehele", mis samuti minu meelest väga õnnestunud ja pani mõtlema. Viimaseks jäi täitsa PÖFFi viimasel õhtul näidatud eesti film "Läheduse raamid", mille seansil käisime Heleniga. Selle olime tegelikult juba enne festivali algust välja valinud ning piletid hankinud, aga saime lihtsalt vaid kõige viimasele seansile koha. Ja väärt lõpp see festivalile ka oli. Film ise polnud midagi nii muljetavaldavat, aga lahe oli, et esiteks anti meile seda sisse juhatades teada, et tegemist on interaktiivse filmiga. See tähendab, et teatud kohtadel seanss peatati ja tehti kiire publikuhääletus kätega, kus suunas kahest film peaks jätkuma. Seda polnud enne mitte kuskil reklaamitud, oli hästi hoitud üllatus! Olin elevil. Just päevake enne seda olin mehega rääkinud Netflixi filmist Black Mirror: Bandersnatch, mis on ka interaktiivne ja mida meist kumbki veel pole näinud. Olin avaldanud huvi seda lähiajal vaadata. Ja nüüd sain interaktiivsuse kogemuse lausa kinos!

Teiseks oli peale filmiseanssi küsimuste-vastuste voor režissööriga, mis oli samuti üllatus ja väga tore üllatus. Publik hästi palju küsis ja arutles, meie Heleniga tegime ka häält. Palju juttu oli ka "Bandersnatchist", mida ma nüüd kindlasti pean nägema.

Helen veel teadis seda režissööri ka ja tema jaoks oli see ka loominguliselt kindlasti väga huvitav küsimuste-vastuste voor, kuna ta küsis autorilt loomeprotsessi kohta (Helen ise teeb lühifilme) ja too kiitis küsimust enne vastama asumist. Üldse lahe ja ootamatu ja efektne lõpp selle aasta filmidele.

Kodus ka avastasime mehega Netflixist midagi ühiselt vaadata. Meil on raske midagi sellist leida, sest meil on nii erinev maitse. Mingeid "Black Mirrori" osasid eelmisel aastal üritasime vaadata, aga oli aru saada, et need olid mehe jaoks liiga sünged ja meeldisid pigem mulle. Mulle aga ei lähe eriti korda tema vanad ja uued Star Treki või Tähevärava seriaalid. Nii vaatame tihti koos mingeid kokandusvõistlusi, mis ei paku just erilist vaimustust meeltele ja on pigem hädaabi. Lisaks ajavad need ka näljaseks. Nüüd aga algas uus sari Wednesday, tehtud Addamsite maailmast. Wednesday on saanud teismeliseks ja läinud internaatkooli. Laheda osa teeb seal ka Christina Ricci, kunagine Wednesday kehastaja. 

Algul mulle see sari eriti korda ei läinud ja vaatasin pigem mehele heameele tegemiseks. Olen kahe Addamsite filmi suur fänn ja raske oli üle minna uutele kehastajatele ning neid aktsepteerida. Aga siis harjusin ära ja leidsin, et uues sarjas on tõesti päris vaimukas dialoog ning Wednesday osatäitja ka päris lahe. Lisaks pole kõik sugugi ilmselge ehk me muudkui mõistatasime, mis toimub ja kes on mõrvade taga. Eile vaatasime kaks osa järjest ning jäänud oli veel viimane osa kaheksast, mille mees tahtis suure elevusega peale panna, aga veensin teda selle tänaseks jätma. Siis on midagi oodata ning ei teki üledoosi kolmest järjestikusest osast. 

Tore ka vaadata kõrvalt, kuidas mehele see sari meeldib ja tal silmad säravad. Muudkui silitasin teda ja vaatasin vaikselt silmanurgast, samal ajal kui mul beebitüdruk kõhus põtkis.

"Mis on?" küsis mees.

"Sa lihtsalt nii väga meeldid mulle," ütlesin teda musitades. Ma olen siiamaani iga päev nii õnnelik, et elu meid kokku viis, sest me sobime nii hästi. Ma armastan oma meest, aga ta ka meeldib mulle inimesena ja kõigena, mis ta on. Kuidas ta koduses elus osaleb ja meie kõigi eest hoolitseb ja mind end kogu aeg tundma paneb nagu printsessi. Ja mulle meeldib, kuidas ta mõte töötab ja ta alati kõigele lahendusi otsib ja igas asjas võimalust ja uut ideed näeb.

Ma loodan, et oleme ka kümne aasta pärast samasugused. Selle võtmeks on iga päev üritada särtsu elus hoida. Et kui teine koju saabub, siis üks jätab oma toimetused, karjub: "Kalluu!" ja jookseb teist musitama. Kui esmaspäeval näiteks trennist tulin, näljane, sest olin unustanud oma peale-trenni-õuna maha, siis ootas mees mind juba uksel, käes lõikelaud viilutatud õuna, hurmaa ja mandariiniga, ja hakkas mind toitma, samal ajal mul ise mütsi ja saapaid jalast võttes :D

Vennad on parimad

Jõuluturg reedel oli väga ilus, aga mul oli seal meeletult külm. Ma ei tea, mis seal kesklinnas toimub, aga seal väga-väga rõskelt ja niiskelt kontidesse pugevalt külm. Märkasin seda ka eile, kui kesklinnas asjatasime. Meil Põhja-Tallinnas on pehmem ja mõnusam temperatuur. 

Jõuluturu putkad olid nunnud ja seal oli ka vanaaegne karussell, mida igatsevalt vaatasin. Järgmisel aastal saab Kaur juba minna! Valgusetendus oli küll veidi igav, seda vaatasime ainult pooleldi. Tahtsime glögi ka, ma ütlesin mehele, et võtame kahe peale ühe, aga ta tellis mõlemale eraldi. Esimese lonksu tahtsin juba välja sülitada ja sain siis aru, miks alateadlikult olin tahtnud esialgu ühe joogiga proovida. Sest seal jõuluturul serveeritakse väga kahtlasi ollusi ja kvaliteet võib kahtlemata olla alla arvestust, kui ei vea. Eelmine aasta võtsin kakao ja see osutus lihtsalt kuumaks veeks ja kakaopulbriks ning oli nii tülgastav, et mina seda juua ei suutnud ja pidin maha kallama. Sel aastal sama: see nö glögi polnud glögi kunagi lähedalt näinud. See maitses lihtsalt nagu kuum suhkruvesi ja ajas mul südame pahaks. Seal polnud ühtegi marja või puuvilja identifitseeritavat maitset. Jätsin enda oma pooleli, sest raseduse ajal on mul targematki teha, kui puhast suhkrut näost sisse kallata.

Tegelikult soovin, et oleksin seda müünud putkasse tagasi läinud ja küsinud, mis kurat see oli. Et nad vähemalt tagasisidet saaks ja mõtleks, kas 3-4 euro eest ikka kõlbab sellist löga serveerida.

Aga muidu oli ikka lahe, põrkasime Mikoga ka platsi peal kokku ja ajasime juttu. Tore oli ka see, et mehe teismeline poeg oli üle pika aja nädalavahetuseks meile tulnud ja ka turul kaasas. Oli täiega selline perenädalavahetus.

Ja üldse, kas pole hämmastav, et esimene lumi siiamaani maas on! Seda juhtub ikka päris harva. Nii ilus ja lumine on väljas.

Reedel peale turgu pakkisin kähku trenniasjad kokku ja sõitsin bussiga tagasi kesklinna, et jõuda natukene ellipsile ja lindile kõndima, kuna viimatine kord jäi juba esmaspäeva ja kaks korda nädalas olen üldiselt jõudnud. Väga napikas teema oli, väljusin kümme minutit enne jõuka sulgemist ühe viimase inimesena. Aga hea tunne oli ja jõudu oli palju sees.

Pühapäeva hommikul, kui Kauriga veerand kaheksa tõusime ja hommikust sõime, püüdsime vaiksemalt võtta, sest mehe poeg alles magas teises toas. Kaur pole tavaliselt üleliia lärmakas hommikuti, kui talle vaid söök kärmelt ette anda. Eile aga ta lihtsalt kiljus. Istus maas ja kiljus ka peale söömist, justkui meelega, et vend ilusti üles ärkaks. 

Kui nõudepesumasinat tühjendasin, käputas Kaur mulle appi nagu alati ja hakkas masinast nõusid välja võtma ja maha viskama. Tavaliselt võtab ta enda kergeid plastmasstaldrikuid, aga seekord sai küüned taha suurele raskele potikaanele, mis maha virutades muidugi megalt kõminat tegi.

"Mis kurat seal toimub?" hüüdis vend teisest toast. Võtsin Kauri kaenlasse ja viisin ta hommikuunele ära. Parajasti siis, kui Kaur oli magamistoas magusasti suikunud, tuli vend oma toast, sest unest polnud selle möllu peale ammu jälgegi. Kaur oli nagu käed puhtaks pühkinud, et minu töö on siin tehtud, ja ise rahuga spatti läinud.

Kui me saame kahekorruselise ridaka, siis lahendab see tolle probleemi hästi, sest ülemine korrus ikka blokib märksa kenamini selliseid hommikusi helisid. Meie saame lastega all toimetada ja vanem vend võib üleval suuremas probleemita edasi tukkuda.

Alaku advendiaeg

Praegu on selline ilus aeg, mil kõike jõuludeks ehitakse. Esimene advent ka ukse ees. Alles paar nädalat tagasi jalutasime laupäeval kolmekesi vanalinnas ning siis polnud veel midagi kaunistatud ega kuuskegi veel Raekoja platsil olemas. Märkisin mehele, et selline asjalik hilissügisene vanalinn ka lahe vaadata, kui pole liialt vara veel kaunistusi väljas. Las november ollagi selline täiega sügiskuu, sellel on ka oma võlu.

Mees jäi eriarvamusele :D

Käisime seal Vene saatkonna ees ka, kus hoone kogupikkuse ees olid piirdeaiad ja piirdeaedade küljes erinevad Ukraina sõja vastased plakatid. Uurisime need kõik läbi ning pärast olime natuke aega tavalisest vaiksemad.

Aga varsti peale seda toimetati suur jõulupuu platsi keskele kohale ning täna, reede õhtul on jõuluturu pidulik avamine. Seda tahame küll näha, pealegi on meil täna mehega aasta ja kümme kuud koos oldud, nii et lähme seda tähistama väikese vanalinna-jalutuskäiguga. Valgusetendust pidi ka näidatama.

Stroomi rannas nägime ka eile Kauriga, kuidas suurt jõulupuud ehiti. Kui sageli sa ikka sellisele asjale peale satud? Üks vana naine vaatas, kuidas me seisime ja kaesime, ning ütles vene keeles naeratusega, et kuuske ehitakse.

*

Eile käis meil mehe sõber elektrik ja tõi seitse suurt paksu kataloogi erinevate valgustitega, mis ta äsja ilmselt kuskilt messilt oli toonud. Ta vist toob oma firmaga neid maale ning mees kui tema sõber ja arvutiasjade ajaja võib saada valgusteid natuke soodsamalt. Elektrik võttis paberi ette ja püüdis kõigepealt kaardistada meie esmaseid ootusi, näiteks kas külm või soe valgus, aga meil ei olnud isegi sellest aimu. Nii et meile jäeti kõik seitse kataloogi ülesandega need läbi töötada ja teada anda. 

Kaur sõi parajasti õhtust, kui elektrik tuli, ja kogu söömise aja jälgis ta meest üksisilmi, ühtelugu lusikat oma suhu unustades. Ka peale sööki ei jäänud ta põrandale mängima, vaid pidi kogu aeg teada saama, mis köögilaua taga räägitakse ja mis asju seal aetakse. Vaene issi pidi siis teda kogu aja süles hoidma. Kaur kiikas katalooge, vaatas arvutist plaane ja patsutas vahepeal issit õnnelikult pealaele. Kunagi räägime talle, kuidas ta oli uude majja valgustite planeerimise koosoleku juures tähtis tegelane.

Just siis, kui elektrik hakkas lahkuma, tegi Kaur mähkmesse lopsaka kaka. Mina ei märganud seda piisavalt vara (kui piisavalt vara reageerida ja ta potile viia, võib mähe veel puhtaks jääda ja ta teeb kogu kupatuse potti) ja hakkasin teda kiirustades poti poole viima. Lehvitasime veel elektrikule ukse peal - Kaur on lõpuks lehvitamise ära õppinud, asi, mis mulle pöörast heameelt valmistab, sest see on nii armas! Kauril jäi lehvitamise programm veel peale ja ta viipas ka magamistoas vetsupoti suunas tükk aega.

Valgustid võtsin ette ja töötasin kohe eile õhtul läbi. Õnneks viis kataloogi olid kas üleni LED-ribade kohta (kallid ja mitte minu maitsele) või mulle ei meeldinud sealt midagi, aga kaks kataloogi sain küll märkmekleepsudega paksult täis märgitud. Vahepeal jooksin mehele teise tuppa näitama, kui midagi eriti ilusat või koledat märkasin. Nüüd peab tema omakorda kõik läbi vaatama ja saab näha, mis ühtivad. Meil on suht erinev maitse, aga valgustid on kindlasti asi, mille puhul ma olen valmis kompromisse tegema. Need pole nii olulised ja neid saab kunagi edaspidi ka vahetada, kui ära väsivad või meie neist väsime.

Ahh, aga põnev värk ikka, oma tulevasse koju laelampe valida! Meie ühisesse koju!

Issi!

Kaur magas alates kella kolmest pool ööd meie vahel, kuna tema arvates oli kell kolm juba saabunud hommik ning ta hakkas endamisi lobisema. Piima enam talle andmiseks polnud ja kiigutamine ei töötanud. Öösel antava piima kogust oleme minu nõudmisel järjest vähenenud, tahan sellest peagi üldse lahti saada. Praegu saab ta väikese koguse ja see on ka lahja lurr, ainult ühe lusikatäie piimapulbriga.

Ma lihtsalt ei näe mingit põhjust, miks selles vanuses laps enam öösel sööma peaks, mõtlema peab ka ta väikeste kikude tervisele. Pudelipiim erinevalt rinnapiimast tekitab kaariest.

Igatahes mina siis olin nurka surutud ja pidin korduvalt peaaegu voodist välja kukkuma. Mulle ei meeldi see lapse meie voodis magamine üldiselt ja olen nõus seda kasutama viimase abinõuna. Tihti lähen ise diivanile, kui laps meie juurde kolib, sest esiteks mul pole siis piisavalt ruumi ja teiseks hakatakse mind näost puudutama ja juustest tirima!

Kaur seekord öösel püüdis ka meid näost puudutada, lobiseda, tiris issit valusasti rinnakarvadest, nii et mees niutsatas, aga siis pöörasime talle mõlemad selja ja magasime edasi. Kõige tähtsam on mitte reageerida, sest öö on öö ja siis suhtlemist ei toimu, vaid toimub magamine. Jäi tuttu ka Kaur.

Hommikul, kui kõik (natuke hilja) ärkasime, hakkasin Kaurile leelotama. Püüan teda viimasel ajal hoida pideva kõne sees, ka jalutamise ajal kogu aeg vestlen temaga ja leelotan ees, mida ta ka järgi teeb. Igasugu keeleharjutusi ja plärinat ta imiteerib hea meelega. Olen mitu korda ka näinud, kuidas ta läheduses oleva koera haukumist järgi püüab teha. Kas teie laps räägib juba? Ei, aga haukuma hakkas juba küll...

Igatahes tegin Kaurile voodis: "Issi-issi-issi!" ja ta sosistas vaikselt vastu: "Issi!" Oi kui rõõmus ma olin! Rõõmsam kui mees ise. Seda sõna pole laps enne veel öelnud. Ei tea, kas ta selle tähendusest aru saab, aga vähemalt oskab seda nüüd öelda. Küll me issitasime siis terve hommiku. Kaur võttis oma käimisraami ja kõndides sosistas jälle mitu korda issi ning vaatas minu reaktsiooni. Ma olin rõõmus ja kiitsin teda. Nüüd peab peale passima, et ta ei arvaks, nagu mina oleks issi.

Pagan, kuna ärkasime täna hiljem, siis Kaur enam hommikuunele ei jäänud, vaid jauras tükk aega ja siirdus ettetuppa mängima. Olen suht tigedas tujus, kuna nüüd jäi mu hommikune aeg iseendale ja teine hommikusöök vahele ning ausalt see lõõgastumispausi puudumine mõjutab tervet mu päeva. Laps ka on siis paari tunni pärast juba kapsas ja tavalisest virilam ega maga sellepärast pikemat lõunat ka, et hommikune vahele jäi. Järgmine kord tõusen temaga koos seitsme paiku ja asi ants.

Keeras mul paganamas jälle elektriradikast sooja välja. Ta kogu aeg käib seda välja lülitamas, väike elektripolitsei. Kui näeb, et ma tagasi panen, ruttab jälle akna juurde ja krutib välja. On tegelinski :D

Söögiarengud

Kaur pööras oma käimismänguasja külili ning veetis pooltunni selle "kapotialust" nokitsedes nagu mehed ikka...kogu selle aja surus ta masinat vastu maad, mistõttu sellest kostis lõbusaid laulukesi või ingliskeelseid teadaandeid: "Ruut!", "Kolmnurk!" või lehma ammumist

Mehe õde Belgiast käis päeval korraks läbi ja tõi Kaurikesele uue ilusa söögitaldriku

Armsalt soojas

Belgia-tädi ehitas maja ette ka tervituslumememme, millest Kaur ei osanud hiljem mitte mõhkugi arvata

Käisime H&Mis niisama sobramas, kusjuures Kaur ilmutas ülekaalukat vaimustust sädelevatest pisitüdrukute kleitidest mööda sõites, proovis neid igal sammul haarata, katsuda ja suhu ka pista...Mina aga pidin tõdema, et need väikeste laste, aga eriti tüdrukute riided on ikka armsad küll

 

Kauril on kahvliga söömine käpas. Käib see nii, et mina panen talle taldrikutäie assortiitoitu ette nagu tavaliselt, aga sobivamad ja kõvemad palad torkan kahvli otsa. Kaur võtab osa toitu sõrmedega nagu varem, aga sööb ka kahvli otsast väga ilusti, misjärel ulatab kahvli mulle tagasi ja ma torkan selle millegi muu otsa. (See on edasiminek sellest, kui ta kahvli iga ampsu järel maha virutas.) Mõned toidud konsistentsilt kahvliga süüa ei kannata ja neid paneb ta käpaga nagu ennegi.

Nüüd hakkasime talle ka lusikat õpetama. Täitsa hästi saab sealt toitu kätte ning on seda tehes ise nii armsa, aga asjaliku olemisega. Uhke tunne on sees. Meie poja nii asjalik! Lusikatoit, näiteks hommikupuder või hakklihakaste tatraga, jääb söötja kätte, me anname pool lusikatäit toitu Kauri ette söögitoolile, käepide tema poole, ja tema täitsa edukalt suunab selle oma suhu ja lakub igast küljest puhtaks, enne kui meile tühjalt tagasi ulatab ja uue saab. Taoliseks söötmiseks peab olema sobiv toit, näiteks paksem puder, mis kergesti maha ei libiseks. Muidugi juhtub ka lusikatäie süllelibisemisi ja mahaloopimisi, aga sellest pole hullu. Kui olen hommikupudrule lisanud külmutatud marju, siis ka Kaur ei saa ise süüa, sest marjaplekid riietelt välja ei tuleks.

Järgmine projekt on õpetada talle ise tassist joomist, millega tegeleme juba nädal aega, aga selle suhtes ilmutab lapsuke kangekaelset mittemõistmist. Joodame teda juba ammu tassist nii, et meie hoiame tassi, aga vot ise ta selle hoidmisest huvitatud pole. Mees tellis talle ilusa rohelise silikoonist tassi, mis on sangadega, kerge ja mittepurunev ning millele saab ka vajadusel kaasavõtmiseks kaane ja kõrrega osa külge panna. Me oleme seni harjutanud lihtsalt ilma kaaneta, et see oleks võimalikult normaalse tassi moodi. Aga jah, kuigi talle huultele tassi ulatades oskab ta väga kenasti juua, siis ise selle tõstmist ta isegi ei kaalu. Muudkui keerab seda tassi ümber ja pladistab. Väga meeldib talle ka tassi sisse oma toitu kühveldada, sinna oma sõrmekesi toppida ning tassi lihtsalt maha visata.

Töö käib. Kui ta selle lõpuks selgeks saab, on mul ikka väga suure saavutuse tunne vist :D

Söömise koha pealt tekkis tal eile lahe komme mittemeeldivad asjad mitte maha visata, vaid mulle anda. Kurk, kapsatükk ja mõlemad salatilehed ulatati mulle, mille peale ma need tänades vastu võtsin. Ikka meeldivam, kui pärast maas roomata ja koristada. Ma kogu aeg ütlen talle, et ta ei pea midagi sööma, mida ei taha, aga ärgu visaku maha, vaid jätku lihtsalt taldrikule. Ta nähtavasti ei suuda neid vaadata siiski taldrikul, need solvavad ta ilumeelt.

Lapsistent tõttab appi

Eile skooritud küüned

Mis toimub? Kas ma saan abiks olla?

Veetoru sai eile ilusti korda. Korteriperemees tuli päeva esimesel poolel uute juppidega ja vahetas ära. Muidugi ei saa unustada vahvat lapsistenti - laps-assistenti - Kauri, kes talle sealjuures abiks oli. Algul Kaur piilus onu toa teisest otsast, siis käputas juba lähemale. Teda tundes teadsin, et kauaks ta pelgama ei jää, ja peagi oli Kaur juba möllu kõrval, ilastas põrandale ja haaras uusi juppe. Tõin ta sealt ära, et vahetaja rahus tööd teha saaks, ja panin tolle toa ukse kinni. Kaur oli nördinud, nuttis korraks ja heitis pikali, et ukse alt piiluda, kas siiski ei ole näha, mis toimub. Meie uudishimulik väike tegelane :D

Küll oli hea, kui jälle kraanist vett tuli. See tundus natukeseks ajaks jälle suure luksusena. Samuti oli see juhtum meeldetuletus, et alati tuleb eeldada, kõik saab nagunii korda ja pigem ruttu. Ei oleks pidanud üldse laskma häiridagi end lühikesest veekaotusest.

Kaur töötas ka ilusti kaasa ega kakanud kogu selle aja jooksul üldse, kuigi tavaliselt selles ajavahemikus teeb ta 1-2 lopsakat kakat. Tunnetas ära, et praegu pole vaja, käis vaid viksilt poti peal pissimas.

Sain eile kerge südari ka Kauriga seoses. Käisin prügi välja viimas ja minust jäi Kaur välisukse ette. Paari minuti pärast tagasi tulles oli elutuba tühi ja suur vaikus. Hõikasin teda end üleriietest vabastades, aga keegi ei lalisenud vastu. Kiikasin vannituppa: tühi. Mehe poja tuppa: tühi. Magamistuppa: tühi. Siis küll käis kerge jõnks läbi. Kaur, kus sa oled?? Kas keegi on ta röövinud? Tavaliselt ta hüüdmise peale häälitseb vastu või käputab kohale, seekord oli täielik vaikus. 

Siis kiikasin mehe poja toas olevasse sissekäidavasse seinakappi, kus oligi seda veetoru vahetatud - see kapp on nurga taga ja seda pole uksest vaadates näha. Seal täielikus pimeduses Kaur istus ja revideeris ühe sahtli sisu. Haarasin oma musirulli sülle ja tõrelesin, et emmele tuleb ikka vastata. Aga õudsed paar hetke olid enne seda küll. Tavaliselt ta kunagi ei tegutse nii vaikselt, vaid laliseb ja lobiseb endamisi.

*  

Käisin eile maniküüris mõnulemas. Olen jõudnud iga 3 nädala tagant käimiseni. Kui püüdsin 4 nädalat hoida kulude optimeerimise mõttes, siis märkasin, et viimased nädal-kaks oli ikka väga õudne seis. Hakkab järjest alt maha kooruma ja liiga pikaks kasvavad ka mu mugavuse jaoks. Targem hoida kogu aeg pigem esinduslikuna ja käia soovitatud vahemiku järel.

Küünetehnik küsis, kas ma praegu väsinud ka lapsega tegeledes, kui kõht ees - ta märkis ka mu suurt kõhtu, mis viienda kuu kohta kahtlemata päris lopsakas. Aga mul on praegu nii palju energiat! Esimene trimester oli päris uimane, väsinud ja iiveldust täis, aga praegu on õnneks elu nagu lill. Arvan, et selles on oma suur osa ka läbimõeldud toitumisel ja rohkel liikumisel. Trenn umbes kahel õhtul nädalas ja iga päev 1-2 jalutuskäiku. Pigem juba teeme jah kaks väljaskäiku iga päev. Õhtune on otse enne pimedust ja selline lühike sutsakas. Tore on sügist avastada. November on ilus! Kaur ka kunagi ei kurda, ükskõik mida taevast alla tuleb. Ta on päris karastatud.

Kauriga tegeledes on mul ka tulnud selline motivatsioon temaga hästi palju vestelda. Emakeele nimetus pole asjata emaga seotud: ta saab selle minu käest! Paljukest ta issiga suhtleb - heal juhul paar tundi õhtul, seitsmest läheb Kaur juba voodisse. Ehk kui mina talle praegu ei lobise nagu katkine grammofon, siis ei kuule ta neid sõnu kuskilt, ei saa teada asjade nimetusi jne. 

Et ehkki Kaur on väga iseseisvalt mängiv ja tegutsev laps, ei tohi end lasta mugavaks muuta ja tal lõputult ise põrandal tegutseda, vaid igal vabal hetkel ka püüda temaga koos mängida. Samuti teeme kodus tiire, kus käin ringi, laps süles, osutan asjadele ja nimetan nende nimesid. Hullult tahaks ka, et ta mind juba emmeks hakkaks kutsuma. Muudkui seletan talle, et mina olen emme ja tema on Kaur, ja siis küsin endale osutades, kes ma olen. Aga ta ei mõika sellest midagi, vaid üritab mulle selle peale anda eset, mis tal parasjagu käes on. Oletab, mida ma võiks temast tahta, kuna tihti palun tal käes olev ese minu kätte anda. Kui ma siis vastu ei võta seda asja, ta virutab selle asja minu poole :D

Aga täna on reede! Juhhei! Me magasime nii hästi nagu inglid kõik. Meie äratuskella peale tõstsime Kaurikese meie vahele, kus ta kohe mürgeldama ja omas keeles seletama hakkas. Meie väike päikesekiir. Tekk oli mõnus pehme ja hea puhanud oli olla. Õhtul aga on mul juuksur - kaks tundi mõnulemist  - ja peale seda üks PÖFFi-film. Ilus elu!

Toetuste süsteemi peensused

Meil pole hetkel vett, sest üks toru läks katki ning alumiste naabrite juures hakkas midagi alla nirisema. See juhtus õhtul, õnneks korteriperemees tuli kohe õhtul läbi ja tegi vea kindlaks ning lubas täna hommikupoole õigete juppidega tulla ja toru ära parandada. Õnneks on sellises kohas see avarii, kuhu saab ligi ega pea midagi ära lõhkuma.

Mees ütles, et vähemalt ei pea tema praegu selle jamaga tegelema, korteriperemehe delo. Aga on temagi küllalt hilisõhtul sarnaseid probleeme lahendamas käinud.

Mina tulin õnneks eile õhtul trennist ja olin seal pesemas käinud, muidu oleksin veelgi halvemas tujus olnud. Olin ikka, sest ma olin näljane nagu hobune ja tahtsin kakaod, aga siis ei hakanud kakaoga möllama, kuna pärast ei saa piimavahustamismasinat puhtaks, ja näkitsesin niisama, püüdes süüa hästi kerget õhtusööki. Samal ajal olin ma nii näljane ja tuju nii paha, et oleksin parem võinud kohe korralikult süüa.

Ma tean, et pole mõtet olla pahane millegi pärast, mida sa ise hetkel muuta ei saa, aga samal ajal olen kahjuks mugavuste koha pealt paras printsess. Ilma vee ja elektrita ma kuhtuks kohe. Kui oleme mehega sattunud ebamugavasse, halvasti lõhnavasse vms Airbnbsse, siis hoidku jumal, mu tuju on kohe sünge nagu kõuepilv ja seda ei paranda miski. Mulle meeldib mugavalt elada.

Loodan, et Kaur hoiab oma kakamised täna ajaks, mil toru on juba parandatud :D

Tegin ükspäev sekretäri ja uurisin oma andmeid vanemahüvitise kohta ning sotsiaalkindlustusametist infot juurde. Olen nendega juba mitut puhku suhelnud, nad helistavad meili saatmise asemel ise ja räägivad juttu. Väga sõbralikud ja asjalikud on küll. Kõik terminid puhkuste liikide kohta on alates minu lapsehoolduspuhkusele siirdumisest muutunud, sest alates selle aasta aprillist hakkas kehtima uus kord. Näiteks polegi selle nimi enam lapsehoolduspuhkus.

Andis alles mul uurida ja puurida seal lehel ning endale asju ja kuupäevi selgeks teha.

Tegime nimelt uue beebi natuke liiga kiiresti valmis :D Mõtlesime, et las ta tulla kohe, kui tahab, ja ta siis kohe esimesel võimalusel tuli ka. Mina küll kuid ei lugenud ega arvestanud nii täpselt enne, aga siis, kui hakkasin arvestama, sain aru, et kaotame umbes kaks kuud vanemahüvitist, sest uue lapse sünniga vana nii-öelda katkestatakse. Samal ajal kahe lapse eest topelt ei maksta ja edasi ka lükata midagi ei saa.

Kuna me siin seoses laenu ja loodetava uue elamise ja elukalliduse tõusuga loeme vahel iga senti, siis ei tahaks üldse raha nö raisku lasta ning uurisin, mis variandid siis on. Uue korra juures on see positiivne, et ema ja isa saavad soovi korral võtta kuni 60 päeva jagatavat vanemahüvitist. Selle aja võrra siis emale makstav periood lüheneb, mis isa võtab. Kokku on makstavate päevade arv ikka sama, aga saab seda siis ise ajastada, kui tahta perioodi lühendada. Just seda meil vaja oligi. Arvestasin kõik kuupäevad välja ja saatsin ametile meili, kas meil on kõik arvestus õige, võime nii teha? Naine, kes mulle helistas, ütles, et pmst on õige ja võib, aga paari detaili täpsustas. Et kui plaanisin nädal enne uue lapse sündi emapuhkusele jääda, siis mul ei tasu nii teha, vaid jääda otse sündimise päevast. Et kaotaksin nädal enne minnes tunduvalt hüvitise pikkuses. See süsteem on nii huvitav. Kõige soodsam on töötavale naisele minna puhkama vähemalt 70-31 päeva enne lapse sündi ja kõige ebasoodsam 1-30 päeva enne lapse sündi.

Ja et mees võib oma jagatava hüvitise päevi kasutada ega pea sellal isegi isapuhkusele minema. Võib, aga ei pea minema. Aga enne tuleks tal kasutada ära 28 päeva isapuhkust, mis veel välja võtmata. Muidu need tühistatakse selle 60 päeva kasutamissooviga. Väga täpne süsteem, mille peale ise ei tuleks enne. Nii et mees rääkis oma tööandjaga kõik läbi, planeeris ka neid isapuhkuse päevi ja 60 päeva jagatavat kasutab ära siis kevadel. 

Siis peaks me oma mööblifondi väga vajalikku täiendust saama ega kaota midagi. Rahaliselt isegi võidame nii, kuna mehe isapalk on suurem kui minu emapalk ja talle makstakse tema koefitsiendi järgi.

Mul kerge tunne, nagu me skeemitaks või teeks midagi kahtlast, aga kõik on õige ja seaduslik samas :D Hoopis muidu saaksime ise nö tünga ja laseks meile määratud raha tuulde.

Ma lähen teen parem kähku endale teise hommikusöögi ja vaatan Netflixi, kuni keegi siin teises toas armsalt tudub.

20nda nädala looteanatoomia

Eile käisin kõhubeebiga looteanatoomias, mis tehakse raseduse 20ndal nädalal ja on üks tähtis verstapost, mil tulevased vanemad saavad jälgida, kas beebi on õigesti ja ilusti arenenud. Paljud naised ütlevad oma tööandjale alles pärast seda ultraheli, kui kõik on korras, et on lapseootel.

Mina ei olnud seekord eriti närvis. Beebi liigutab kõhus nii palju ja aktiivselt, et mu süda on rahul olnud. Arvasin, et kõik on korras, ja pigem ootasin seda ultraheli, et oma lapsukest ekraanil näha. Mees ennustas, et tuleb siiski välja, tegu on poisiga.

Muidu on tegu pika ja põhjaliku protseduuriga, mis võib lausa pool tundi või rohkem aega võtta. Meil läks seekord kiiresti, veerand tunniga oli kõik valmis. Arst ütles, et beebi oli väga kaasatöötavas vormis ja pööras end alati ilusti just nii, et sai kõik mõõdud võtta ja kõik pildid teha.

See esimene hetk, kui ta ekraanile ilmus, mind tabas selline õnnelaine. Liigutas seal üht kätt, teist kätt, keeras pead. Minu tütreke! Arst ütles kohe ühe või teise näitaja kohta, et kõik on väga ilus, hea ja nii, nagu peab. Beebi on arenenud täpselt raamatu järgi ning arvuti pakub sünnitähtajaks 31. märtsi. Ametlikult jääb siiski 1. aprill, seda keegi muutma ei hakka ning mõned päevad siia-sinna pole olulised ka. Küll oli kergendav kuulda, et see organ on ilus, see on hea. Alustatakse kohe ajust, kuklavoldist ja ninaluust, kas need on korras.

Ütles ka kindlalt, et tegu on tüdrukuga. Peab mees oma poisilootused maha matma ja lõplikult harjuma, et saab tütre isaks! Minul on aga nii hea meel.

Nad võrdlesid arvutis Kauri samal ajal tehtud ultraheli andmeid ja nägid, et ta oli kaalunud 20ndal nädalal täpselt samapalju. Seega ennustatakse pisitüdrukule täpselt sama sünnikaalu, paarikümnegrammise vahega. Eks see sõltub ka veel sellest, palju ülejäänud raseduse ajal süüa, aga mina plaanin ilusti distsipliini harjutada ja süüa tervislikult ning mõõdukalt. See sünnikaal - 3265 g Kauri puhul - oleks igatahes hea. Väiksemapoolne laps, kergem sünnitada.

Laps imes oma paremat pöialt, arst ütles, et paremakäeline tuleb siis. Selline vahva fakt.

Lausa lendasin koju tagasi oma poiste juurde häid uudiseid jagama. Kaur vaatas beebist välja trükitud ultrahelipilte tõsiselt ja hoolega, enne kui püüdis neid katki rebida.

Kaur 11 kuud & isadepäev

Eile sai meie Kauru 11-kuuseks. Juhhuu!

Aina enam kruiisib Kaurike oma käimismänguasja või söögitooli abil elamises ringi. Algul tudisev samm ja pidev põlvili kukkumine on kadunud ning Kaur läbib edukalt juba terve toa kuni esimese takistuseni. Ükskord kukkus üle käimismänguasja käkaskaela ning mõtles natuke, kas nutma hakata, aga ma ütlesin kõrvalt, et pole hullu, ja ta ei hakanud. Seadsin nad uuesti kursile ja kõndisid edasi.

Vaatasin eile, et ta juba seina või kapini jõudes hakkab ise sudima, et ümber keerata. Takistused on ületamiseks! Ja kui tegelustekk vastu tuleb, siis see enam ei peata, vaid hakatakse otse üle selle sudima, nagu künnaks põldu. Tekk keerab ennast rulli ja laps arendab lihaseid.

Päris sõnu Kauril endiselt veel pole. Vanaema ja isa ütlesid, et ta öelnud eelmine nädal "aitäh", aga mina seda ei kuulnud ja seega ma seda päris ei loe :D Samuti ta pole seda korranud. Ükspäev poti peal küsisin, kas ta teeb kakat (ta parasjagu tegi) ning ta kordas mulle hästi selgelt järele: "Ka-ka." Kuna kontekst läks ka hästi kokku, siis oleks see ka nagu täitsa esimene sõna, aga rohkem ta seda samuti poti peal või kakamise ajal pole öelnud, st millegagi ei tundu seostavat. Niisama lobiseb kaka ja kaka päevad otsa igas muus situatsioonis.

Annan talle päevad otsa hästi palju käske. Anna mulle see asi, pane see mänguasi kasti sisse või võta välja. Asju peopessa anda oskab ta ja saab ilusti aru. Palli veeretab tagasi, saab ka aru. Sõna "auto" tundub tal olevat meeles ülepäeviti. Vahepeal küsin, kus on auto, ja ta osutab ilusti oma tuletõrjeautole, aga enamasti vaatab tühja pilguga. Tal nagu need sõnad ja oskused tulevad ja lähevad. Iga kord, kui kolakaga vastu põrandat kukub, unustab midagi jälle ära :D

Viimastel päevadel üritan talle lehvitamist õpetada ja sellega on täpselt sama lugu. Küll oli vahva, kui ta hakkas mulle tšau-tšau vastu lehvitama. Olin nii rõõmus! Hakkasin teda turvatoolist välja võtma, enne aga lehvitasin väljast klaasi tagant, ja ta nii vahvasti tõstis oma käe ja viipas vastu, ise särades nagu jõulupuu. Aga proovi pool tundi hiljem, ja ei midagi.

Lehvitamine kui oskus aga peaks juba mitu kuud noorematel käpas olema, seega pääsu tal pole, treenin edasi.

Kaur saab aru ka väljenditest "ei" ja "ei tohi" või "ära tee". Kas ta neid ka kuulab, sõltub tujust, aga reaktsioonist on näha, et aru saab. Alati piilub ja proovib siis keelatud asja uuesti teha, et näha, kas endiselt ei või. Kompab piire. Olen aru saanud, et häält tõsta ei ole mõtet, siis ta ei kuula üldse või siis hakkab hoopis naerma, mida kurjem lapsevanem püüab olla. Tuleb lihtsalt järjekindlalt ja rahuliku häälega iga kord näiteks öelda, et ei viska toitu maha. Ja tema toiduloopimine on tunduvalt vähenenud küll.

*

Täna saime lõpuks pannkoogihommiku tehtud. Tuli kahest külalisest üks, mehe sõbranna oma üheksakuuse tüdrukuga. See ka hea saak. Küll beebid uudistasid üksteist, kriiskasid ja püüdsin teineteise nägu puudutada. Kaur oli natuke häälekam ja teise ruumi rohkem tungiv ning mitu korda pidin teda natuke tagasi tõmbama, sest väike Sofia ehmus muidu. Aga täitsa vahva oli ikka teda sotsialiseerida, loodetavasti saame teinekordki sama teha.

Asi sai oodatust kiirema lõpu, kui külalisbeebi väsis, hakkas aina nutma ja silmi hõõruma ning süüa ei soovinud üldse. Nad läksid koju tuduma. Aga eks see on väikelastega elu ja külaskäikude realistlik pool. 

*

Isadepäevaks olin mehele seekord lausa midagi tellinud, tahtsin talle üllatust teha. Tegin tellimuse ära oktoobris, aga siiani pole sellest kuulda kippu ega kõppu, on lihtsalt "välja saadetud". Veidi kahju küll, kinkisime siis Kauriga kumbki ühe valge šokolaadi ning anname üllatuskingituse üle hiljem. Kleepisin šokolaadide peale meilt kummaltki natuke ilusaid sõnu ning lasin Kauril enda oma ise issile üle anda. Pani küll issile ilusti peo peale. Mul oli sellest väiksest žestist nii hea meel. Samuti nagu mul on hea meel meie pere issi üle, et ta meil selline on. Minu lapsed on õnneseened, et saavad kasvada sellise eeskujuga! Just sellepärast on meile ka nii ruttu lisandumas pesamuna, et nägin kohe, sellise partneriga on rõõm lapsi kasvatada. Meil on kindel, turvaline ja armastatud olla. Aitäh meie pere issile!

PÖFF algab!

Tunnen end nii aktiivse ja energilisena. Eile käisime kaks korda jalutamas ja õhtul jõudsin veel trenni. Seitseteist minutit ellipsil ja kaks kilti lindil. Pärast läksin veel kohvikusse raamatut lugema, sest iga kord, kui ma majast välja saan, on mõistlik midagi ühendada ja maksimaalselt lõbutseda. 

Näiteks täna lähen PÖFFile ja enne seda panin endale ka kulmude aja. Muidu on natuke tüütu hakata iga väikese asja pärast linna minema ja meest lapsega õhtul üksi jätma. Tahaks koos ka õhtuid veeta, ja mehel on päris palju lisatöid ka, mille tõttu ta tuleb koju kas hiljem või läheb peale õhtusööki jälle välja.

Oi kui hea meel mul PÖFFi pärast on! Eriti mõnus, et täna see algab ja kohe täna leidsin endale ühe filmi ka. See Lõuna-Korea film oli lausa Ekspressi filmisoovituste seas, mille avastasin peale pileti ostmist. Super ju, kui selgub, et ostsid lausa esile toodud filmile pääsme. 

Ja kogu see möll ning mõnus õhustik, mis PÖFFil valitseb...see nii meeldib mulle.

November läheb ka järjest ilusamaks. Ei mäleta teist nii ilusat sügist. Esiteks on tõesti väga soe, mis hoiab ka küttearved madalana, ja teiseks eks ma veedan tavalisest palju rohkem aega praegu väljas ning panen kogu seda ilu tähele. Varem käisin päevasel ajal tööl ja õue sattusin pigem tööle minnes - sealt tulles. 

Eile näiteks tipasime Kauriga, pihlakad punetasid, mõned puud olid veel kuldsed, oli nii soe ja hea ja Kaur oli eriti armas oma uues Paavlist skooritud kombes. Sellel on kinnised jalaosad, nii et jalad on kindlalt soojas, ja kindad varrukate küljes kinni. Küll Kaur vahtis neid kindaid, sest selliseid pole tal varem olnud. Püüdis käsi raputada ja neid minema visata, aga mis ei läinud, olid kindad. Siis ta leppis ja kasutas neid oma lakkamatu närimishuvi rahuldamiseks. Kõik olid rahul.

Jalutasime Stromka poole, mere ääres oli väga ilus ja rahulik. Kaur kiikus ja mina lugesin Ekspressi.

Ma kuidagi tunnen ka, et praegu olen tasakaalukas. Pole märganud erilisi rasedushormoone viimasel ajal, mis tujust ära ajaksid. Ma olen enamasti lihtsalt rõõmus.

Kolmapäevahommik, kohv ja lehed

Ärkasime hommikul harjumatult hilja, kolmveerand kaheksa. Mul läks natuke kiireks, sest mul oli kell üheksa hambaarst pandud. Kaur tudus nunnult meie voodis meie vahel. Eks und ikka jätkub, kui öösel üle tunni aja jaurata ja kurta :D Mees andis  öösel alla ja tegi talle teise portsu piima veel, sest ta röökis lihtsalt rahustamatult. Seejärel ta leebus. Aga nii palju jõudis veel kurta, et sebis end meie vahele tuduma.

Panin lapse potile, vahetasin mähkme ja tõin ettetuppa mängima, sellal kui ise putru valmistasin. Vaatasin, et niimoodi ei jõua ma kuidagi hambaarstile ning ajasin veidi pahaselt mehe üles, et ta last ise toidaks, kuni mina end valmis sean. Tahtsin kindlasti enne ise ka süüa jõuda. Ma ei saaks elus ilma hommikusöögita kodunt väljuda, see oleks üks väga pahur Anne-Mai. Mees lahendas asja nii, et ütles, me kõik võtaks rahulikult ja ta viib mind ära. Ilmselt teadis, et kaua mul ei lähe.

Õnneks oligi kõik korras. Mul on tavaliselt olnud kõik korras, aga paar viimast käimiskorda on leitud paar auku, võib-olla raseduse ja sünnitusega seoses. See häirib mind, sest ma praktiseerin väga hoolikat suuhügieeni. Nüüd olen võtnud ette käia rangelt iga poole aasta tagant kontrollis, seda enam, et mul on praegu tänu rasedusele ja pisikese lapsele suurem hambaravihüvitis ja mul oli selle aasta oma veel 28 eurot kasutamata. Seal on hullud reeglid ka, millele ja kuidas seda kasutada saab, isegi kui oled õige, hüvitist arvestava arsti juures. Jääbki mul selle aasta ülejäänud hüvitis kasutamata, sest maksin vaid visiiditasu, mida hüvitis ei kata. Aga patt oleks kurta, peaasi, et hammastega kõik korras. Hambakivi ka ei olevat ning sain suuhügieeni eest kiita. Jei!

Mees kimas tööle ning meie ronisime tagasi koju koos salapärase paberkotiga, mille nad olid vahepeal hankinud. Paberkott sisaldas ühte sarvesaia ja ühte õunamoosi-piprasaia. Panin Kauri hommikutudule, tegin köögi korda ja panin pesu kuivama ning istusin mõnusasti oma saiakestega maha teisele hommikusöögile. Ma söön alati kaks hommikusööki, üks umbes tunnike peale teist, kui olen veidi toimetanud ja kodu korda teinud :D

Mm, küll on hea olla. Värske Ekspress ka ootab laual ja saiakesed mekkisid head. Ühe pidin peale lõunat jätma, aga juhtus nii, et elu tahtis teisiti. Kes olen mina, et saatuse märkidele vastu vaielda. Proovisin meie uut kohvimasinat ka. Mees hankis kuskilt odavalt katkise masina, eesmärgiga see ise lahti võtta, diagnoosida ja korda teha. Mehed ja mänguasjad :D Tegigi lahti, hankis uued jupid ja eile hilisõhtul läks vannituppa masinat katsetama. Vannituppa sellepärast, et masin teeb kohvijahvatamisel üpris valju häält ja me ei tahtnud last äratada. Vannitoast kostis siis tükk aega kohvijahvatamishäält, solinat ja trollilikku heameelenaeru. Vahepeal tuli mees välja, kihistas võidukalt, võttis uue peotäie kohviube ja kadus tagasi vannituppa. Ta oli ise nii rõõmus, et vahva vaadata.

Proovisin siis täna, mis ta korda saatis. Tegin "väikese tassi", mis tuli kahtlustäratavalt väike ja lahja. Seal on nähtavasti mingi kangema kohvi nupp, mida oleks tulnud vajutada espresso jaoks. Proovin teinekord, praegu juba laps magab ja samamoodi ei taha teda äratada. Panin oma lahja lurri peale koort ja jõin saiakeste juurde ära. Aga uhke värk ikka, kui saamegi töötava kohvimasina! Mul pole oma elus veel sellist luksust ette tulnud, et elaksin uhke kohvimasinaga elamises.

Ilalõua seiklused

Tutvub lusikaga

Aahhh ma olen lõksus

Kaur hakkas täna eriti edukalt oma käimistoega mänguasja edasi lükkama ja ise järel kõndima. Ta on vahepeal varem teinud nii mõned tudisevad sammud ja vahepeal kõnnib põlvedel järgi, aga täna sattus kohe eriti hoogu. Panin talle mänguasja paremat pidi ette, nii et ta saab seda tagantpoolt lükata, ja andsin mööblist vaba suuna ette, et ta kohe vastu kappi või seina või toole ei sõidaks, ja läks nagu miška. Mina kõrval juubeldasin ja kiitsin. Minu poja! Küll toe abil, aga kõnnib!

Kaur kõndis end otse esikupeeglisse ja hakkas seal elavalt Peegli-Kauriga vestlema, kes juhuslikult samuti käimismänguasjaga talle vastu oli jalutanud.

Ila tuleb tal praegu nagu kosest. Ta on ilmselt maailma kõige enim ilastav beebi üldse. Ei saa olla, et kellelgi seda veel rohkem tuleks. Käin tal järgi ja pühin läkarätiga ära, kahe sekundi pärast on sama kogus asemel. Tal on olemas väikesed ilasallid just selleks otstarbeks - nagu põll, ainult väiksem. Neid läks täna neli tükki, kõik said kiiresti nii läbimärjaks, et välja oleks võinud väänata.

Kas tal on marutõbi või tuleb taas mõni hammas. Andsin mehele teada, et alt on neljas hammas lõikunud. Mees tuli koju, takseeris, ütles, et see on juba nädalaid tagasi lõikunud. Et hoopis ülevalt paistab neljanda hamba serv ja see seda ila tekitab. Noh, mina ei tea, ma pole väga tähelepanelik :D

Ta jäi just reaalselt kahe sekundiga ööunne. Ei viiksatustki, ohkas rahulolevalt, kui ta selili panin, haaras karu kaissu ning rohkem ühtegi piiksu sealt toast ei tulnud. Ma kunagi ei näe hetke, mil ta uinub, kuna mu filosoofiaks on alati võimalikult ruttu toast lahkuda. Kui ta karu juba teatud õige nurga all kätte võtab ja sõrmitsema hakkab, siis mina teen vehkat. Lapsele peab andma võimaluse ise uinuda ja appi minema alles siis, kui seda vaja.

Aga selline hetkeline uinumine on ikka õnnistus küll.

Mees on väljas lisatööd tegemas, nii et mul on siin mõnus sume laisklemisõhtu. Tegin toa korda, panin lauale küünla ja vaasi lilledega, mille mees tõi, sest meil sai aasta kihlumisest - diivanilaual ei tohi enam päevasel ajal midagi üldse olla... kui sa just ei taha, et keegi selle enda kätte haarab ja maha tõmbab ning närima hakkab. Nii et see on täitsa paljas ning alles õhtuti peale lapse uinumist ma panen sinna midagi... noh, et meeleolu tekitada ja oma lilli nautida näiteks.

Mees küsis ükspäev, kas ma mäletan aega, kui Kaur veel ei käputanud ega roomanud ringi. Ma ütlesin, et ausalt ei. Mida ta üldse päevad läbi siis tegi? Lamas selili?

Hm, mingi periood tal oli, kui ta keerutas end külili igale poole, siis tegutses seal, keerutas tagasi või edasi, kuhu soovis. 

Mees ütles, et sel ajal läks juba rinnaga toitmise peale rohkem aega. Suure osa päevast ta sõi. Njah, üks söögikord rinnal oli pool tundi vabalt. Ja ta magas päeval palju rohkem kordi. Ja jalutasime pikalt, tundide viisi olin väljas, sest laps oli kärus selili, vahel magas, vahel vaatas niisama vaikselt, mina võisin pikalt lugeda või jalutada või teha, mis tahtsin. 

Ja suvel käisime olime vähemalt tunni niimoodi aias, et ta kõhutas või lebaskles tekil ja mina lugesin.

Kiirelt kaob kõik meelest ja iga uus faas tundub normaalsus, nagu nii oleks alati olnud. Mul on raske isegi mäletada, et kuu tagasi ma veel toitsin rinnaga. Küll oli selleks ajaks alles vist üks toidukord päevas, sest ma olin neid jooksvalt vähendanud ja pudeliga asendanud, aga ikkagi rinnalaps ta siiski oli. Täpselt kümme kuud saades ta lõpetaski sellega ja läks ainult pudelipiima peale üle. Nüüd ei suuda ma kujutleda, et keegi mul rinda imes :D Naljakas isegi. Pudel on kallis ja tüütu veidi neid puhastada, vett valmis keeta, koguseid mõõta, aga samas kui palju lihtsamad on nüüd meie ööd! Kumbki meist lohutab last umbes korra ja muidu ta lihtsalt magab. Ühel neist kordadest tõmbab ta alla väikese koguse piima, mis me ööks valmis teeme, muidu laseb end suhteliselt lihtsalt lohutada ja tudub edasi.

Ja päevased söögikorrad ka lähevad nii kiiresti. Piima joob ära umbes viie minutiga ja läheb ajab oma asja edasi. Alati tahab piima, kunagi ei protesteeri. Kui näeb, et ma lusikatäisi vee sisse panen, läheb alati äksi täis ja hakkab kurtma ning mul anuvalt jalgadest kinni hoidma, nagu paaniliselt mu külge klammerdumine aitaks mul piima kiiremini valmis saada:D

Ühesõnaga ma nii rahul kogu rinnaga toitmise looga. Et see läks nii sujuvalt ja hästi, et mul alati jagus piima, ja et see samas ka nii sujuvalt lõpu leidis. Mul polnud vaja last raskelt võõrutama hakata, vaid sujuvalt vähendasime rinnakordi ning lõpuks Kaur enam ise ei tahtnud rinda. Teda poleks jõuga ka sellele enam saanud, tahtis minema. Ja mul lihtsalt umbes nädalaga kadus piim rindadest ära, ilma et oleks mingisuguseid vaevusi või kõrvalnähtusid olnud.

Nüüd on nad niisama pisikesed ja armsad nagu varem ja ma olen ausalt öeldes väga rahul. Esimest korda üle aasta ei pea ma iga päev ja iga öö rinnapatju kasutama. Mul oli võimatu ilma olla, sest sealt alati tilkus midagi. Nüüd olen vaba! Ei pea ka imetamisrinnahoidjaid kasutama, saan kanda täpselt seda, mida tahan. Küll on mõnus.

Tahke toiduga ka Kauril läheb endiselt hästi. Olen õppinud, et suruda ega sundida mingit toitu ei maksa, küll aga maksab kangekaelselt edasi pakkuda. Tükk aega ta ei söönud tomatit ning see lennutati alati esimese asjana maha. Mina ikka lõikasin talle iga toidukorra juurde pool kirsstomatit ette ning aegamisi, nagu hajameelselt, ta hakkas toidukorra lõpus seda ka näkitsema. Vahepeal sööb ära pool, vahepeal lausa kõik. Kurgiga sama. Ja ma üldse ei lähe enam närvi, kui ta mingit toitu, nagu minu tehtud kartuliputru ei taha. Pakun järgmine toidukord uuesti ja siis lampi sööb. Kui tundub, et ta seekord nagu midagi ette laotust ei taha, siis ma ei kurjusta, vaid annan talle vahepeale "magustoiduks" mõeldud õuna, pirni või kiivit, mille ta sööb kenasti ära ning siis hakkab jälle nagu hajameelselt näkitsema ka kõike muud ta ees laual. Kokkuvõttes saab ilusa toeka eine söödud. Keegi ei pea nutma ega närvi minema.

Kaunis november

Nii ilus sügis on olnud. Oktoober oli kuldne ja soe ning meie nautisime väga oma igapäevaseid jalutuskäike. Isegi novembris jagub veel viimaseid lehti, kaskedelt veel tuleb. Vahepeal jalutame kuskilt puude alt läbi, kui parajasti saabub suurem tuulehoog, ning romantiliselt sajab meile posu lehti kaela. 

Tihti teeme peale ennelõunast pooleteisetunnist jalutuskäiku ka lühema tiiru peale lõunaunest ärkamist, 3-4 paiku. Otse enne hämaraks minemist. Nii mõnus on. Ja meil kuidagi ilmaga ka vedanud, pole eriti vihma kaela saanud just meie käimiste aegadel. 

Novembris nii palju toimetusi ka ees. Äsja käis ema külas, siis algamas PÖFF. Mul on juba kolmele filmile piletid ette ära ostetud ja ootan väga. See aasta pole tüütuid maske ka saalis kanda vaja (ehk mul pole vaja salaja midagi ära tirida), kõik saavad vabade inimestena filmikunsti nautida. Mul on piletid ühele Eesti filmile koos Heleniga, ja ühele Iiri ja ühele Lõuna-Korea filmile. Ja pühapäeval püüame kolmandat katset titadega pannkoogihommiku jaoks. Selgus, et kõigil titadel on erinevad uneajad, seega oli juba toimumisaja panemine mehele paras väljakutse. Aga ehk saab veidi sotsialiseerida ikka last ja meid.

Esmaspäeval on mul 20nda nädala looteanatoomia. Küll on põnev. Ma olen kindel, et kõik on nii, nagu peab. Beebitüdruk liigutab päris palju päeva lõikes. Mul tavaliselt pole mahti temaga väga suhelda, kui parajasti Kauriga midagi teen, aga ära registreerin ikka, et nüüd jälle lõi uperpalli. Püüan ka paar sõna kõhule öelda ja pai teha.

Ja juuksuris-hambaarstil-ämmaemanda juures käin ära ning kuu lõpus on ühel mehe sõbral sünnipäev. Äkki saame ka tänupühasid mehe ameerika sõpradega tähistada, nagu eelmine aasta. See oli küll lahe.

Suht palju energiat on sees, käisin eile õhtul veel trennis, jõudes koju pool kümme. Siis olin küll omadega läbi, aga ikka uhke tunne oli. Mees on eile ja täna hommikul trennis käinud. Hiilib varem voodist välja ja läheb, et enne tööd veel jõuda. Täna oli ta meile isegi omleti panniga lauale jätnud, mis on temast superarmas. Ma isegi ei kuulnud, kuidas ta seda tegi.

Kui laps hakkab vaikselt sinust aru saama

Meil oli väga meeldiv nädalavahetus. Ema käis siin, seega saime õhtu endale vabaks ja läksime kohtingule. Läksime Ülemistesse kinno ja jõudsime kogemata kinorestorani saali. Polnud kunagi varem sellises käinud ja olimegi tahtnud proovida. See oli väike saal, seal olid ainult eriti mugavad kahekaupa paigutatud toolid. Reguleerida sai eraldi nii jalaosa kui seljatuge. Tavalises lux-saalis saab neid regullida ühe nupuga ja see on juba hea, aga aina luksuslikumaks asi läheb.

Nende kahe tooli vahel oli väike ekraan menüüga, kust sai siis endale toitu tellida. Seda võimalust me seekord ei kasutanud, sest ei olnud teadnud, et jõuame sellisesse saali, seega olime kodus kõhud täis söönud ja mõned snäkid ka veel kaasa ostnud. Aga ülilahe teema tundus siiski. Nii mõnedki seal tellisid ning mõnda lauda pidi korraga teenindama tulema mitu töötajat, sest neil oli nii palju taldrikuid. Inimesed tunnevad elust mõnu.

Tegelikult tahaks minna järgmine kord kinorestorani nii, et ikka sealt midagi proovida ka.

Pärast läksime istusime kõrval O'Leary'se pubis, mängisime paar mängu ja jõime mahla. Mul tuli natuke esimese kohtingu tunne peale, sest me ei saa niimoodi tihti kahekesi käia ja kuskil jooke juua. "Ainult esimese kohtingu puhul sa istuksid niimoodi siin minu vastas," näitasin ma. "Ja hakkaksid vaikselt tasapisi alles endast rääkima."

Meie tõeline esimene kohting ei olnudki kuskil söögikohas, sest siis oli kõik koroona tõttu suletud. Me käisime hoopis talvises metsas jalutamas.

Sinnasamma kohta Nõmmel, kus me jalutamas olime käinud, oleme ka hiljem mitu korda tagasi läinud. Laupäeva õhtul läksime ka, aga ilm oli maru tuuline ja vihmane - novembrine - ning mul polnud mütsi ja kindaid kogemata kaasas. Käisime korraks viieks minutiks autost väljas ja jooksime tagasi. Sõitsime niisama mööda linna ringi ja ajasime juttu. See oli ka vahva.

Ema meie juures luges Kaurile raamatut ette. Kaur kuulas palju paremini, kui ta meiega kuulab. Ei tea, mis nipid emal on. Minuga ta põhimõtteliselt püüab alati ainult raamatut ära süüa ja kurdab, kui ta seda ei saa, või siis käputab eemale mängima ja mina loen nö taustaks. Emal istus ilusti süles ja kuulas, suu lahti.

"Siin on elevandi silm," näitas ema. "Silm." Muudkui korrutas seda silma ja siis palus Kauril endal näidata, kus on silm. Peale tükki aega korrutamist Kaur näitaski pildil, kus on silm. Küll oli vahva seda näha, et lapsel sõnavara täieneb. See on ikka selline ilmaime, kui oma laps vaikselt keelt mõistma ja rääkima hakkab. See on parim asi maailmas!

Ma siis eile ka seletasin Kaurile tema tuletõrjeauto kohta, et see on auto, ja palusin tal autot näidata. Näitas ilusti auto peale. Paar tundi hiljem küll näitas selle küsimuse peale padja peale :D Aga ikkagi ta mõistab juba nii palju. Kui ma küsin talt, kas ta õhtusööki tahab, ilmutab ta kohe elevusmärke. Kui palun tal mulle midagi anda, siis ta annab. Palumise peale teeb suud lahti, tuleb minu juurde, vahelduva eduga veeretab mulle palli. Tal on väike kastike, millel käib luuk lahti. Panen sinna sisse tema mängutihase ja luugi kinni, siis palun tal luuk lahti teha ja tihane välja võtta, ja ta teeb seda. Samamoodi meeldib talle sinna kasti palumise peale asju sisse panna. Minul silmad säravad ja Kaur saab iga õnnestumise peale rohkelt kiita.

Kui niimoodi teadlikult tegeleda, siis suureneb lapsel sõnavara tõesti iga päevaga. Toredad ajad!

Kaur sai ka oma esimese juukselõikuse. Issi hoidis kinni ja mässis peleriini sisse, vanaema lõikas. Nüüd ei ole tal enam juuksed kõrvadel ega moodusta pea taga venepärast hevisoengut, vaid ta näeb välja illikuku pailaps oma sileda soenguga. 

Meibi beibi

Magasime kõik täna nagu inglid. Kaur ärkas vaid korra terve öö jooksul. Isegi õhtul peale magamapanekut ei tahtnud kordagi kussutamist ega rahustamist. Kuulsin läbi une, kuidas mees talle piima andis ja tagasi voodisse pani, ning spattisin ise edasi. Kolmveerand seitse lõpuks sai Kaurikesel uni otsa. Tõstsime valges magamiskotis poisi meie vahele, kus ta sai palju kiita ja maksimaalselt musisid, et nii hästi maganud oli. Kaur ajas end istukile ja hakkas mahedalt patrama. Ta ütles midagi, mis kõlas nagu "jäätee". 

"Oi, kas sa tahad jääteed?" küsis mees.

"Meibi beibi," ütles Kaur kelmikalt. Tal on nii lahedad silbid, viimased päevad otsa lobiseb ta endamisi niimoodi, nagu ütleks "Hei beibi" või "Meibi beibi".

"Kaka kaka," teatas Kaur järgmisena käsi minu näo poole sirutades, vajus mulle otsa ja tegi ilamusi.

"Kauriga ei tasu deidile minna," naeris mees. "Hei beibi, kas tahad jääteed või kakat?"

See kaka-silp on Kaurile ilmunud eile, omamata seost päris kakaga. Käisime uuesti beebide muusikatunnis. Seekord olid kõik kümme kohta täis, kusjuures kõik beebid olid teised kui eelmine kord, õpetaja oli ka teine. Ootasime veel õpetajat, kõik teised emad istusid, vaiksed ja korralikud lapsed süles, ringis vaipadel, aga minu Kaur käputas kõige keskel, rüüstas saali keskel asuvat pallide korvi ja rääkis endamisi: "Kaka-kaka. Kaka." Kõik naersid ja teised ütlesid, et nende beebidel huvitav sellist aktiivikut vaadata.

Jällegi Kaur ei tulnud enam kordagi tunni jooksul ise minu juurde tagasi. Kui tahtsin mingit harjutust temaga teha, pidin tõusma ja ta enda süles tagasi tooma. Siis ka peale natukest aega rabeles end vabaks ja läks ümbrust avastama. Osad harjutused lihtsalt lebasklesin vaiba peal maha ja vaatasin, kuidas Kaur ringi trööpab.

Samuti kostitas ta teisi lapsi oma ilaste musidega, ehmatades väiksemaid beebisid. Ühe viiekuuse tüdruku ajas ta nutma, mille peale ma ta kähku eemale tõin. Kellelegi tõmbas ta kätega üle näo, nii et too ehmus. Ja kedagi musitas nii palju, et tolle ema Kaurile ütles, et päris nii palju pole vaja musitada. Selle peale lähenes Kaur tema näole, et oo, kas sulle ka musi? "Ei, aitäh, mulle ka pole vaja," ütles ema viisakalt. Tõin Kauri oma rüppe peitu ja pühkisin ila.

Muidu oli too õpetaja sama sümpaatne kui eelmise tunni oma, aga ta oli veidi aktiivsema kava teinud, kus tuli päris palju last ringmängude ajal süles käia, loopida ja hüpitada. See oli mulle oma rasedakõhuga natuke liig ning pärast tundsin, et kõht ei tahtnud sellist asja. Seepärast ma pole ka beebivõimlemisse enam raseduse ajal läinud, et kümnekuuse müraka loopimine on mulle liig. Hullemaid harjutusi ma kaasa muidugi ei teinudki. Aga ilmselt rohkem tagasi ei lähe. Olin nii läbi pärast omadega. Kaur ka nuttis lõpupoole ja pooled teised lapsed ka. Vist oli meid veidi palju väikese ruumi kohta.

Lapsed ikka juba sellises vanuses ka nii erinevate temperamentidega. Nett ütles, et kümnekuusest saab juba aimu, milline ta iseloom tulevikus on. Noh, Kaur on siis väga seltskondlik ja elav laps. Meie kõrval oli üks samuti kümnekuune poiss, kes ei nõustunud emast paari sammugi eemalduma. Paar korda hakkas eemale käputama, siis ehmus ja ruttas tagasi ema põue.

Vähemalt ei olnud seal ühtegi poosetavalt kõndivat last seekord :D

Aga üks õhtu ma juba kõhubeebi liigutamise ajal nägin kõhtu liikuvat, mitte ainult ei tundnud! Nii vara! Käib alles 18. nädal.

Imeline veinifilm

Olen sel hooajal päris palju Kumusse kolmapäevaõhtuti dokumentaalfilme vaatama jõudnud. Minuga on paar korda ühinenud Miko või Minn, aga olen ka üksi käinud. See hooaeg on hea valik olnud, pole saalis olles kordagi und peale tükkinud, mis on dokfilmide kohta alati hea saavutus. Näiteks nägin filmi Brasiilia põliselanikest, kellel võetakse iidsed elukohad, vihmametsad käest ja raiutakse uusfarmerite poolt armutult maha. Pistetakse kõigepealt põlema ja siis raadatakse ära. Täiesti ebaseaduslikult, aga valitsus Bolsonaroga eesotsas ei tee midagi metsade kaitseks ka. See film oli väga mõtlemapanev ja ka ahastamapanev. Sellist maailmavalu ei või enda kanda võtta, sest mis mina sinna teha saan? Ainult endale kurbi emotsioone. Aga nukker oli vaadata ikka: algul lopsakas mets kogu oma liigirikkusega, ja siis mingid toored tüübid lihtsalt pistavad selle põlema. Ja kõik loomad surevad ka sinna sisse. Rääkimata keskkonnamõjust, sest Amazonase vihmametsad on planeedi jaoks väga vajalikud. Praegune Brasiilia valitsus aga ei tee nende kaitseks midagi, pannes esikohale raha ja põllumajanduse edendamise. Raiume just maha, ütlevad nad sõjakalt, Brasiilia majandus on esikohal!

Tolle filmi sisse juhatanud inimesed ütlesid, et filmis endas ei teki samas selget poolust, kellel nüüd õigus ja kellel mitte. Et ka nendel uusfarmeritel pole lihtne ja on vaja elatist teenida ning endale maatükk napsata. No sellega ma peale saalist lahkumist küll nõus polnud. Selgelt oli põlishõimudel õigus elada nendele aastasadu kuulunud aladel, kaitsta ja hoida liigirikkust ning õilmitseda vabalt looduse keskel. Nendel metslastel, kes toore jõuga tulid endale ebaseaduslikku maalappi paljaks põletama, ei olnud õigust seda teha. Nad olid mulle nii vastumeelsed, et hea meelega oleks näinud, et keegi nad lihtsalt nurga taga maha koksaks. Aga maha koksati hoopis põliselanikke, kes metsa eest seisid. Anonüümselt ähvardati ka nendega koostööd tegevaid aktiviste.

Ühesõnaga väga lohutu film oli.

Aga lõbusamaid linateoseid on rohkem olnud. Minniga vaatasime hoogsat filmi miniseeliku loojast Mary Quantist, ja ühest hullust ja ägedast seltskonnast, kes 90ndatel oli üles pannud suure biosfääri ja tegi seal sees julget ellujäämiskatset.

Täna aga näidati ühte filmi veinimaailmast. Kui mina natuke peale kella kuut saali jõudsin, olin üllatunud, nähes, et see oli tuubil täis. Enamasti ei ole. Kahte vaba kohta viimases reas kogu saali peale vaid silmasin, publikut seisis ka juba istmete taga. Ühe vaba koha kohta küsisin, aga see ootas kedagi. Teise kohta küsis üks naine mu kõrval, ja see oli tõepoolest vaba. Aga see naine viipas mulle, et istuksin. Vist nägi mu kõhukest. Küll see oli temast kena!

Film oli väga energiline ja väga lahe, prantsuse ja inglise keeles. Seal rääkisid erinevad veiniistanduste omanikud, sommeljeed, veiniarvustajad, restoranide peakokad. Kõigil silmad särasid peas. Tundus, et kes süviti veinimaailmaga tegeleb, on õnnelik inimene. Nad vehkisid kätega, nad rääkisid sellise kirega oma maailmast, eri viinamarjasortidest, maalapi eest hoolitsemisest ja veini toiduga kokkusobitamisest. Seal oli üldine filosoofia, et veini ei peaks kunagi jooma niisama, vaid koos toiduga. Just sellega sobiva toiduga. Et alles nii tuleb esile veini tõeline maitse. Ja et samas mingid toidud teatud veinid tapavad ära, maitse ei pääse esile. Nad kõik tõid näiteid endale eriti meeldivatest maitse- ja veinikooslustest, kusjuures mõned lükkasid teiste eelistused ümber, öeldes, et see on barbaarne ja nii küll ei sobi :D

Kokkuvõttes leiti, et veini nautimise juures on esimene ja kõige tähtsam asjaolu see, kelle seltskonnas seda tarbida. Et hetk on oluline, pere ja sõbrad, ja kõik muu teisejärguline.

Kogu film oli nii päikeseline, nii hea energiaga laetud. Inimesed tegelesid sellega, mis neile meeldis. Restoranide peakokad koos sommeljeedega arutamas, milline vein uue roaga võiks sobida, proovimas eri variante ja otsustamas ühe kasuks. Ja siis sommeljee seda klientidele serveerimas ja selle nüansse seletamas. Küll tekkis tunne, et tahaks restosse minna, toitu ja veini nautida. Ma ei söö liha ega mereande, aga seal näidati nii palju peeneid liha- ja mereanniroogasid, et tekkis nende järele ka isu :D

Küll oli lahe vaatamine, nagu keegi oleks pai teinud. Naerda sai palju ning võrratu prantsuse keel silitas kõrvu. Kui ma enam rase pole ega rinnaga toida, siis saab jälle ka veinimaailmaga sõprust teha... Praegu jäi üle vaid vesistada. Kõik terves saalis tegid nalja, et lähevad hüppavad hiljem poest läbi ja valivad endale veini.

Südametunnistuspiinad

Kaur jäi üle mitme aja hommikusele uinakule ilma suuremate protestideta. Korra kurtis, võtsin ta sülle, ta pani oma pea mulle õlale ja ohkas ning hakkas rahulikult hingama. Sellistel hetkedel on ta mulle kõige armsam, muudkui ütlen talle mõttes: "Oh sa mu pojake..." Ta on nii mõnus soe mütakas, terve süli täis, ja ta pea on nii usaldavalt mu õlal.

Ja siis jäi ta naksti karu kaisus magama ja mina tulin kofeiinivaba kohvi jooma ning kirjutama.

Muidu on tulnud kerge pelgus last päevastele unedele panna, sest ta ei taha viimastel päevadel üldse uinuda. Näen, et ta on väsinud, haigutab ja hõõrub silmi, aga vot magama ei jää. Karjub voodis nagu metsaline ja pole harv juhus, et näiteks seitse korda pean käima teda rahustamas. Minu süütenöör selleks ajaks on juba väga lühike ja seletan talle, et emme ei jaksa enam sind kussutada, sa pead ikka ise jääma. Et võta karu kaissu ja jää. Ja ta heidabki pikali ja võtab karu kaissu, aga paari minuti pärast ajab end taas istuma ja hakkab nutma. 

Eile päeval näiteks viisteist minutit panin teda magama, mis oli isegi tema viimaste päevade kohta mitte kõige hullem tulemus. Ütlesin talle lõpuks, et Kaur, ma ei tule rohkem sind rahustama, ma lähen ise lõunat sööma. Pead ise tuttu jääma, sa oskad küll. Ja ei läinudki. Kuulatasin küll, kurtis seal, aga suht vaikselt. Seal on vahe sees, kas natuke kurdab ja räägib endamisi, või lausa lõugab abi. Lõugama ei hakanud ja jäi ise magama. Seda ma olen mitu korda tähele pannud, et kui talle ütlen, et ma lähen nüüd sööma ja rohkem ei tule su juurde, siis ta jääb ise magama. Võib-olla juhus.

Aga nädalavahetusel käisime hommikusele/päevasele unele mehega teda kordamööda kussutamas, sest ühe närvid said järjest läbi. Teine oli siis natuke taastunud ja sai minna.

Eile magas ta lõunat 39 minutit, mis mulle pole piisav, et puhata. Jõuan ise lõunat süüa ja natuke diivanil Netflixi vaadata ja juba hakkab teisest toast nuttu kostma. 15 minutit magama panna, selleks et ta 39 minutit magaks...ei tasu üldse ära siis panna. Oeh.

Läksin torssis olemisega magamistuppa ja ütlesin nutvale Kaurile, et võiks ikka kauem magada. Kaur siis ei lõpetanud nutmist poole tunni vältel. Tunnetas vist minu olekus pahast tuju. Pärast leppisime ära ja sain ta maha rahustatud ja siis oli natuke paha olla, et lapsele ette heitsin, et ta vara ärkas. Ega ta ise seda kontrolli, ta ilmselt oleks kauem maganud, aga no ei jätkunud und.

Pluss siis guugeldasin ja nett ütles, et kümnekuusele lapsele täiesti normaalne, kui magab vaid ühe tunnise lõuna päevas. Kaur oli maganud 40 min hommikul ja 40 päeval, seega rohkemgi, kui võiks. Siis oli mul veel pahem tunne, sest olin talle valede eeldustega lähenenud. Samas hommikust uinakut veel ise ära jätma ei hakka, vaid siis, kui ta ei tundu enam sel ajal unine. Täna oli ikka väga unine ja voodisse ta läks.

Et jah, tuleb vahel püüda olla üle oma tahtmistest. Jah, ma tahaks vaikuses diivanil sarja vaadata, aga kui laps on ärkvel, siis on ta ärkvel, ja tuleb parem sellega leppida, mitte lapsega pahandada. 

Eks teinekord siis oskan paremini.

Aga mõni hetk on täielik õndsus. Ühel õhtul vaatasime mehega "Muumia" filmi ja tegime üksteisele massaaži ning mu kõhus uperpallitas pisike tüdruk. Panin mehe käe ka oma kõhule. "Tundsid?"

Mees raputas pead.

"Aga nüüd? Nüüd jälle tegi."

Nüüd mees tundis. Olime vaikselt koos rõõmsad. See tunne, kui su lapsuke su kõhus möllab, on midagi nii erilist. Annab endast märku, nagu öeldes: "Hei, emme!" Ja samal ajal sa tead, et temaga on seal kõik korras.