Luksusjõulud

Jõulude ajal olime minu pere juures Puhjas. Mängisime lauamänge, sõime (nautisin üle kõige hapukapsast ja ka norivorstid olid head) ning kõik nunnutasid Kauri. Kaur käis nagu staar sülest sülle ning söömingu ajal olid kõigi pilgud tema kahvliharjutuste peal. Ta sõi suurema küsimiseta sülti, peedi-küüslaugusalatit ja verivorsti. 

Siis oli meil aeg minna oma hotelli Tartusse, sest ema juurde nii suur hulk rahvast ööbima ei mahu. Kauri tõttu pidime minema hakkama juba üpris vara, sest ta uneaeg pressis halastamatult peale. Panime ta küll üle tunni hiljem magama kui tavaliselt, aga lõputult seda kummi venitada ei saanud, eriti kui selja taga oli uusi muljeid ja palju inimesi täis päev.

Hotellis meie tuba ei olnud vanniga, kuid mees pani natuke raha juurde (mina maksin muidu toa) ja küsis meile siiski vanniga varianti. Me mõlemad armastame nii väga vannis loksumist, aga kodus meil selle võimalust pole. Hotell tuli üpris krõbeda hinnaga kokku, aga pühadeajal Tartus nii need asjad ongi. Ja tore oli endale midagi mõnusat lubada. Tuba, kuhu meid siis juhatati, oli lihtsalt hiiglaslik ja nii ilus! Selle parameetrid võtsid mu hingetuks. Täpselt nii ma tahaks kogu aeg ööbida. Seal oli nii palju variante, kuhu panna lapse voodi, et me isegi mõtlesime natuke aega. Lõpuks jäi peale mehe variant, et lapse voodi akna alla ja suured lopsakad kardinad sinna varjuks ümber, et tal oleks pimedam ja vaiksem, sellal kui meie saame juttu ajada ja telekat vaadata ja vannis käia. Nii et see tuba tasus lisaks vannitoavõimalustele väga ära ka oma suuruse poolest - teine tuba, mida muidu plaanisime võtta, oli palju väiksem.

Ma muudkui kujutasin ette, kuidas ma elaksin seal paar nädalat (või pikemalt). Oli mitu lauda, kus ääres saaks tööd teha või lugeda, olid suured maast laeni aknad ja hiigelvoodi.

Mees pani lapse voodisse ja mina läksin vanni nautima. Olin oma perelt varajaseks sünnipäevakingituseks saanud hulga Joiki nahahooldustooteid ning läksin esimesi neist juba lahti pakkima ja katsetama. Istusin vahu sisse, šokolaadi ja roosa savi mask näos, õppisin autokooli materjale ja lugesin raamatut. Vot see on alles elu. Ma olen oma ööbimiskohtade ja hotellitubade suhtes päris pirtsakas, aga pole midagi öelda, mul on lihtne maitse, nagu ütles Oscar Wilde - ma eelistan vaid parimat. Andke mulle lihtsalt luksuslik suur vanniga hotellituba ette ning ma olen igati rahul :D

Olin ainult tunnikese saanud vannis loksuda, kui Kaur ärkas. Kuulasin natuke aega, kuidas ta nuttis, kuid peale veerandit tundi sain aru, et issi seekord temast üksi jagu ei saa, ajasin end vannist üles, kuivatasin ära ning läksin appi. Mind nähes jäi Kaur kohe vait. Ilmselt segas teda kas võõras koht või palju päevamuljeid, arvatavasti ka issi energia läks aina närvilisemaks, kui laps aina nuttis. Minu ilmumisega energia kohe muutus, panin lapse tagasi voodisse ning mees läks ise nautima. Lubasin teisel hommikul uuesti vannirituaalidega jätkata, sest õhtul oli poolikuks jäänud.

"Poolikuks?" ajas mees silmad suured. "Sa olid vähemalt tunni ära!"

"Oleksin tunni veel olnud. Mul oli nii mõnus seal!"

Hommikusöök, mis on järjekordne asi, mida ma väga hotellide juures armastan, oli suurepärane. Eelmine aasta, kui ööbisime jõulude ajal samas hotellis (kõige mõistlikum hinna-kvaliteedi suhe nähtavasti), olid hommikusöögiga mõned agad, nagu et ma pannkooki ei saanud või mees peekonit, aga seekord oli kõik küll tip-top, värske, külluslik ja maitsev. Kaur istus toolis ja muudkui vohmis sisse, mis talle ette anti. Ta oli nagu põhjatu auk. Tark laps, teab, et hommikusöögibuffees peab sööma, palju sisse mahub. Pani putru, võileibu, puuviljasalatit, juustu, tomatit, omletti... Ja kui keegi naabritest lahkus lauast või teenindaja tühje nõusid koristas, lehvitas neile innukalt.

Pärast toas, kui asju kokku pakkisime, pani Kaur oma kausikese, tassi, kahvli ja lusika kõik põrandal olnud vetsupoti sisse, istus ise seal uhke näoga kõrval ja ütles: "Aitäh!"

Aasta kokkuvõte

Käes on aasta viimased päevad. Need on sellised maagilised tunnid, kus vähemalt mina tunnen kõike kuidagi intensiivsemalt.

Hakkab läbi saama üks minu jaoks täitsa teistsugune aasta, perekeskne ja kodune. Mulle on aasta lõpus meeldinud meenutada ja natuke kokku võtta seda möödunud perioodi ja anda ka lubadusi uueks. Need lubadused tegelikult mõjuvad väga inspireerivalt ning kui see nimekiri sulle aasta jooksul vahepeal ette satub, on lahe võrrelda ja vaadata, kus omadega oled.

Mina eelmisel 31. detsembril näiteks tegin lubadused uueks aastaks ning tegin need sellise märkmiku esimestele lehtedele, mida hiljem muuks kasutama sattusin. Seega mitu korda jäin juhuslikult neid lubadusi lappama, mis kindlasti suurendas ka tõenäosust neid hiljem täide viia. Vot ei tea näiteks, kas me oleks oktoobris teinud reisi Hispaaniasse, kui mul poleks üheks lubaduseks olnud "teha sügisel perega reis Hispaaniasse"? Ja jõusaal oli kirjas ning ma olen ikka päris regulaarselt käinud, vaatamata sünnitusjärgsele ajale ja uuele rasedusele.

Igatahes, aasta 2022 oli päris teistsugune kui varem. Üle tüki aja ei olnud mu elus palgatööd ja tegutsemist mingi eesmärgi nimel väljaspool kodu. Just äsja mõtlesin, kui lihtne ja hea oli minu seisukohast näiteks sel aastal korraldada sõitmist jõuluks Puhja - mul ei ole mingit töökohta, graafikuid ega töökaaslasi, kelle võimalike puudumiste ja äralangemistega vaja arvestada. Ei mingit viimase hetke rabelemist ja kaubapanemist poes, enne kui buss läheb. Istusime lihtsalt  nagu miškad autosse, võtsime minu isa kaasa ja sõitsime Puhja.

Sellised asjad nagu unustad ära, kui tükk aega pole töö rütmis olnud. Et milline õnnistus tööpingete ja kohustuste puudumine ikka on.

Terve selle aasta olen veetnud lapsega kodus. Google söödab mulle pidevalt ette aastataguseid pilte ning äsja imetlesime mehega, milline pisike beebi meil ikka aasta tagasi oli! Tilluke ja krimpsus! Niii armas. Küll on hea, et saame kevadel veel ühe sellise.

Jaanuari algul oli meie beebi alles paarinädalane ning sellel perioodil oli kindlasti kõik päris raske. Und oli vähem kui harjunud ja kohustused hoopis teistsugused. Polnud aega endale rahus tassi kakaodki teha, vaid pidi toimetama kellegi teise rütmis. Aga see läks vist päris kiiresti üle, Kaur on üldiselt olnud väga kerge beebi: rahulik, rõõmus ja iseseisev. Mul on täpselt meeles, et tema seitsmenädalaseks saades me otsustasime, et võiks teine samasugune kiires korras järgi tulla küll, me saame hakkama. Et beebid on kokkuvõttes ikka lust ja rõõm.

Sealjuures olen ma ikka päris palju nutnud igasuguste väikeste asjade üle, aga ma pole enda suhtes eriti karm selle pärast. Olen nagunii emotsionaalne inimene, kes asju väga südamesse võtab ning segipaisatud hormoonid on seda veel võimendanud. Oskan juba end natuke kõrvalt vaadata, et jah, praegu olen tükk aega pisardanud, aga tegelikult pole lahti midagi hullu ning mu elu on nii hea. Et kõik need tunded on okeid ja need lähevad mööda.

Üldiselt on mul selle aasta jooksul olnud rõõm avastada, millise mehega ma siis koos elan. Imeline isa ja kaasa, kes lapse jaoks lihtsalt 100% olemas. Kohe töölt saabudes kallistab ja musitab ta meid mõlemaid üle ning läheb lapsega diivanile mürama. Ja Kaur täiega armastab teda ning on suur issikas, mis mulle väga sobib, sest mul nii lihtsam elu. Keegi ei klammerdu minu külge ja võin rahulikult õhtul näiteks trenni minna, ilma et Kaur issiga põrandale toimetama jäädes teist nägugi teeks.

Ja mul on olnud nii palju aega enda jaoks. Alati, kui mehel pole õhtuks midagi ees, on olnud täitsa okei, et lähen õhtul üksi linna peale: trenni, kohvikusse või kinno. Ma käisin sel aastal ikka päris palju kinos! Vahel mees ise küsib, kas tahan kuhugi minna. Mulle on selline enda tuulutamine ja aeg üksi väga olulised ning olen seda õnneks piisavalt saanud. Ma olen täiesti selle mõtteviisi poolt, et ema jaoks on number üks inimene siiski tema ise, olgugi tal nüüd laps või mitu. Ennast tuleb natuke isekalt esimeseks seada ning selle endaga rahul inimese kõrval, kelle vajadused on täidetud, saab vaikselt sirguda ka laps. Last ei tohi panna number üheks ja joosta iga tema vajaduse järel liigselt, ta ei tahagi seda tegelikult ega taha vastutada ema elu eest. 

Mehega püüdsime ka teadlikult sel aastal teha palju asju koos - nii perena kui vaid meie kahekesi, kui kas minu ema või mõni mehe sõpradest last hoidis. See oli nii vajalik ja mõnus enese laadimise aeg.

Oleme päris palju käinud kõik koos ka autoreisidel või spas või suvel rannas. Mõnus suvi oli!

Mingid tahud on aastal 2022 olnud mu elus vähem välja toodud kui enne. Töö, mis enne mulle väga meeldis, oli nüüd mu elust kadunud. Natuke igatsesin seda. Mulle päriselt meeldis minna esmaspäeviti tööle, hakata rahmeldama ja eelmise nädala (enamasti järjest paremaid) müüke analüüsima. Nüüd tuli mul eneseteostust leida kodunt ja see pole väga kerge. Elu koduse emana ei ole olnud raske, aga ta on rutiinne. Põhimõtteliselt teeme me samu asju iga päev. Sellega seoses olen ma muutunud väga kordahoidvaks. Ma koristan kogu aeg. Olen tähele pannud, et korras ümbrus rahustab mind, segamini asjad teevad rahutuks. See on üks viis, kuidas ma praegu ennast teostan, et hoian oma ümbruse ilusa ja puhta (ja ennast mõistuse juures koos sellega). Meil on õhtuti tavaks, et mees vannitab lapse ja paneb magama, mina aga koristan sel ajal elutoa ära. Kõik lapse asjad kaovad korralikult kokku panduda riiulitele, tuled lähevad maha, küünlad põlema, diivanikate korda... kuni see on jälle väike rahustav paradiis meie jaoks. Peamiselt minu jaoks, sest mees väga taolisi asju ei märka. Siis on mul mõnus õhtul lülituda enda lainele ja hakata tegelema enda asjadega. 

Aga jah, tööalasel teemal on palju rohkem teadmatust kui enne. Nüüd kevadel saabuva lapsega jään taas koju, ehk ei hakkagi tööle vahepeal minema, mis on iseenesest mõlema lapse seisukohast mõnus. Saan neid rahulikult kasvatada ja me ei pea Kauri veel vara lasteaeda panema hakkama. Aga mis saab edasi, kui pisipreili on piisavalt vana? Kuhu lähen tagasi tööle? Kas samasse kohta, olen ma sinna ikka oodatud, oskan ma veel oma tööülesandeid? Sellised mõtted vahepeal käivad peast läbi, aga püüan neid eemale peletada. Tegelikult oleks tobe sellega nii vara oma pead vaevata. Küll kõik selgub, kui aeg on sealmaal. Ja nagunii läheb kõik lõpuks hästi.

Sõpradega sain sel aastal varasemast vähem kokku tänu elumuutusele. Mõni sõber ka kuidagi hajus ise ära. Eks kõigil on oma kiired elud, aga natuke kahju sellest on... See on tähtis tahk elust, mille jaoks tuleb ekstra aega leida, sõprussuhted. Ilma nendeta ikka täisväärtuslikku elu olla ei saa. Sellepärast mehega vastastikku utsitame üksteist, et me kumbki ikka väljas käiks ja suhtleks.

Üldiselt on olnud ikkagi hea aasta. Mul on olnud nii palju aega suvel lapsega ringi kärutada või kasvõi aias veeta, kui me veel aiaga korteris elasime. Laps tekile, kus ta maailma uudistas, mina lugesin raamatuid. Sain nautida nii palju tunde, mille muidu oleksin umbses kontoris/poes veetnud. Ja lugemise koha pealt, ma tõesti lugesin sel aastal päris palju. Ostsin posu raamatuid ja käisin ka regulaarselt kogus. Pidevalt on mul 2-3 raamatut pooleli ning iganädalane Ekspress ka. Sunnin end teadlikult vähem Netflixist mõttetusi vaatama ja telefonis olema ning rohkem lugema, sest see on ajule hea.

Täitsa uus teema mu elus on autokool, millega alustasin nüüd detsembris, kuid liiklusteemasid lugesin palju ka suvel meie aias. See on põnev uus peatükk ja seni on mulle täitsa meeldinud. Võimalus end täitsa uuel moel proovile panna ja üle tüki aja ka mingi asjalikum eesmärk elus peale koduste toimetuste ja niisama lebotamise.

Aga kõike kokku võttes sai mul otsa üks hea aasta. Poole aasta pealt jäin ootama uut beebit ja nüüd kasvatan jälle enda sees elu, mis on midagi üliharilikku ja igapäevast, kuid samas kõige erilisem kogemus maailmas. Kolme kuu pärast saab minust juba kahe lapse ema! See kõlab ikka täitsa uskumatult.

Nüüd on mul aeg anda mõned lubadused ja kirja panna plaanid aasta 2023 jaoks.

Plaanid:

aastal 2023, kui kõik läheb hästi, kolime me linnast välja omaenda ridaelamuboksi. Seal saab olema kaks korrust. Trepp! Ja talveaed! Mees ootab seda väga ja mina keskmiselt, sest ma olen täitsa rahul ka siin üürikas elades ja mul pole siin viga midagi. Aga ruumi saame ikka kõvasti juurde.

Sünnitan ma meile tütrekese. Sünnituseni on praegu kolm kuud ning ma vaikselt olen selle peale jälle mõtlema hakanud. Vaatan trenni ajal positiivsete loomulike sünnituste kogemuslugusid jne. Ma täitsa ootan seda, sest esimene kogemus jättis mulle nii võimsa ja hea mulje. Samuti on ikka täitsa lahe jälle pisikest beebit kantseldada ja rinnal toita.

Lubadused:

aastal 2023 teen endale ära autojuhiload

avame ka pisipreilile kogumishoiuse ja teeme igakuise püsimakse sinna, nagu meil Kauri jaoks on

Samuti teen ma iga kuu ülekandeid omaenda kogumishoiusele ja ostan vaikselt juurde mõned aktsiad aktsiakontole

Solvun vähem

Leian aega sõprussuhete jaoks

Hoian oma meest väga, olen õrn ja tähelepanelik ning püüan olla tema jaoks sama hea partner, nagu tema on iga päev minu jaoks

Käin iga päev jalutamas 

Kui peale sünnitust ning kahe pisikesega pole mahti trenni jaoks, hakkan võimlema koduselt videote järgi

Loen võimalikult palju

Hoian telefonis veedetud aja alla 2 tunni ööpäevas

Toitun samade põhimõtete järgi, mis sel aastal: palju puu- ja juurvilja, pähkleid, kaunvilju, kohupiima; vähe magusat

Nagu näha, saab minust 2023. aastal üks täiesti täiuslik inimene :D Ette on näha suurt muutuste aega, mis puudutab meie pisikest pere, aga ka õnnelikku aega. Tahan aeglaselt ja vaikselt nautida meie kahe väikese lapse kasvamist. Need on väga erilised esimesed kuud ja aastad!

Iga algus ei ole hea

Eile oli väga kehv päev. Üleeile käisime esimest korda mehega tühjas parklas tiirutamas, et enne mu esimest sõidutundi natuke praktikat saada. Mul läks enda meelest jumala okeilt, pärast aga ragistasime veidi mehe reageeringu pärast. Ta pakkus kohe tagasi sõites, et võin alati ka automaatkasti minna õppima, mis mu esialgse elevuse maha käitas. Ma nagu ei tahaks kohe püssi põõsasse visata ja olin pahane sellise reageeringu peale. 

Sõidutundi läksin juba pahases tujus ja tund ise ei läinud üldse hästi. Kõigepealt õpetaja tundus ehmatavat, kuuldes, et ma olen rase. Siis teatas, et kui mulle ta suitsetamine ei sobi, võin alati sõiduõpetajat vahetada. Pmst esimese viie minuti jooksul sain soovituse õpetajalt vahetada õpetajat, mis on alati kena viis enesekindlust üles viia. Mõtlesin, kas ta küsis minult sõidu ajal minu kõrval suitsetamise kohta, ja ütlesin, et see mulle mõistagi ei sobi. Kas ta teeb üldse nalja? Igatahes tegi ta siis suitsu viis minutit autost väljas, samal ajal telefonis sirvides.  Mina lihtsalt vahtisin autos nagu lollakas. Minu ajast. Kullahinnaga ajast, mida ma maksan. See ausalt vihastas mind ja noh, ei pannud õigesse meeleseisundisse. Inimene peaks kindlasti suutma poolteist tundi ilma suitsetamata hakkama saada. 

Siis esimesed nelikümmend viis minutit üldse tiirutasime ümber auto, õppisime kapotialust ja rehvidelt kõike välja lugema. See on kasulik ja vajalik, aga kas esimese tunni teemaks parim? Parim oleks õpilane saada kohe rooli ja närv seest ära ning vaadata rehve, ma ei tea, kolmandal tunnil. Ning see, kuidas ta mind küsitles, ei meeldinud mulle, sest ta tegi seda patroniseerival toonil.

"Ahhahaa, sa siis ei tea, mida see kiri siin tähendab? Mis on pascal? Millal sa viimati koolis käisid?"

Ma lähen selliste asjade peale kohe trotsi täis ja nähvan, et jah, ma ei tea, mida pascal näitab, mis siis? Sinu töö on sellest mulle rääkida, mitte mind mõnitada.

Tundi mahtus veel peale umbes ühte tiiru parklas kohe vaiksematele tänavatele väljakeeramine, milleks ma veel ei ole valmis, ja siis ristmikul, kus ma ilmselt ise hoidsin liiga vastassuunda, riivas möödasõitev BMW meie peegleid, mille peale sõiduõpetaja flippis ära, haaras ise rooli ning oma pedaalide abil sõitis bemmile järgi, läks välja ja nad sõimlesid mitu minutit, samal ajal kui mina autos ootasin, jällegi midagi õppimata, lihtsalt oma aega raisates, suu lahti et mis siin toimub. Kas kohe tuleb mingi lööming? Kas see on mingi varjatud kaamera sõidutund?

"Neid ei saa lasta nii käituda," ütles sõiduõpetaja tagasi autosse istudes (peeglil polnud õnneks kriimugi). "Muidu jäävadki nii tegema terve elu."

Siis ta lisas, et see on tal teine kord alles niimoodi autost välja tulla ja seletama hakata.

"Kas täna või?" küsisin ma.

"Ei, elu jooksul."

Noh...kui sa nii ütled.

Tagasisõiduks algkohta vahetasime kohad, kusjuures küsisin, kas mõnedel lastakse juba ise läbi linna sõita tagasi. Õpetaja ütles jah, ta enamikel laseb. Küsib, kes tahavad, ja enamik tahab ja on pärast rõõmsad. Noh, mina selleks kindlasti valmis polnud. Ma reaalselt veel õpin pidurdama ja käike kasutama ja auto gabariite tundma. Ma oleks tahtnud esimest tundi, kus ma lihtsalt mööda platsi ajan ja siis lõpus mööda vaiksemaid tänavaid. Alustan lihtsalt manuaalsest harjutamisest vaikuses ilma teiste liiklejateta.

Tagasisõidul veel õpetaja rõhutas, et ta ei pea mind teistest halvemaks (see tähendab täpselt, et ta peab mind teistest halvemaks) ja et ta üldse kardab rasedal minul sõita lasta. Ütles veel mitu korda, et vabalt võin selles koolis õpetajat vahetada.

Ühesõnaga, sõidutund, kus õpetaja esimesel korral mitu korda soovitas õpetajat vahetada, ei jätnud mulle sisse just meeldivat tunnet. Ma olin olnud sellest protsessist nii elevil ja nüüd oli kogu see elevus ja rõõm kadunud. Lisaks tundsin ka, et mees kodus ei toeta mind ja on õpetajaga ühel nõul. Seda suitsetamise teemat näiteks pidas ta täiesti normaalseks.

Mehega leppisime ära (selleks, et hilisõhtul uuesti tülli minna, kuna ta umbes vaatas mind vale näoga vms) ja sisendasin endale, et pole hullu - reedeks sai kokku lepitud ka uus tund - kuid eile hommikul hommikusöögi ajal lihtsalt hakkasid mul pisarad tilkuma. Ma leinasin oma kaotatud rõõmu sellest protsessist ja seda, et ise pean oma suurim toetaja olema. Muudkui nutsin hommik otsa vahedega. Päeval, kui olime just Kauriga õuest tulnud, tuli ka murelik mees poole päeva pealt koju. Ma olin paar tundi juba mitte nutnud, kuid teda nähes hakkasid mul jälle pisarad sops-sops tilkuma. Suutsin need siiski peatada ja vaikselt rahunesin maha. Läksime Kauriga Nõmmele kelgutama ja pärast pandi mind trenni juures maha. Miski ei aita halval päeval hormoone paremini uuesti joonele saada, kui enda liigutamine. Õhtul istusin veel kohvikus ja koju laekusin juba õnnelikumana. Vaatasime koos sarja ja pärast võtsin uuesti ette autokooli loengu. Polnud tunnet, et tahaksin, kuid tegin seda siiski, ja sain sama õhtuga loengu läbi.

Mõnikord ongi mingi algus sitt ja pole mõtet seda ilustada. Ja ongi mingi päev kohe väga kehv. Siis tulebki lihtsalt lasta sellel kehval päeval olla ja loota, et järgmine on parem. Täna hommikul ärkasime kõik rõõmsalt, igaüks omas voodis, ja kõik tegid kohe potti pissi :D Mees läks trenni, olles enne armsasti meile hommikupudru valmis teinud, mida ma isegi ei kuulnud teda tegevat, olles peale Kauri riietamist ja elutuppa mängima toomist kaheks minutiks veel tahatuppa lesima läinud. Kuulsin vaid, kuidas Kaurile hüüti: "Kaur, ei! Ei lülita radikat välja!" Ta käib kogu aeg elektriradikat välja klõpsamas, väike säästuhunt. Meie üritame kodu soojaks saada ja siis näeme, et jälle on radikas külm, sest väike tehnik on asjatamas käinud.

Ja nüüd ootab mind värske Ekspress koos teega, kuni boyo hommikutudu teeb.

Jõulueelne kergus

Mingi kergus ja helgus on sees. Tegime lapsega sooja ilma puhul pikema jalutuskäigu ja tipasime üle tüki aja Telliskivisse. Juba poodi astudes lehvitas Kaur turvamehele, keda ma muuseas tunnen. Tal on nüüd lehvitamisrežiim kogu aeg peal, tänaval, kui keegi kaks sammu jõuab meiega samas rütmis käia, saab ta ka lehvituse osaliseks.

Pliidi peal keeb juba tunde sült, mida mind jäeti valvama, sellal kui mees läks oma pojaga šoppama, teda ära viima ning siis massaaži (talle kulub väga ära). Eile käisid nad ka koos kinos, saavad koos poiste aega. Ühtlasi tähendab see, et õhtul lähen mina linna peale, lähen trenni ja võib-olla kohvikusse, kui ajaliselt jõuab. 

Homme juba autoreis Puhja poole! Küll on tore. Ja ööseks läheme hotelli, mis on alati teretulnud vaheldus. Hotellihommikusöök!

Kaur püüdis raamatu järgi juba kuke kiremist järgi teha, mis oli lõpmata armas. Ning arvas, et lõvi teeb "mää". Kes teab, mõni tallenahas lõvi ehk teebki.

Nüüd arvan, et jõuan ehk natuke autokooli loengut kuulata, enne kui lapsiin ärkab.

Esimesed joonistused

Mees tõi oma teismelise poja asjade seast kustutatava tahvli koos markeritega ning posu väikesi autosid Kauri jaoks. Taolist tahvlit olin ma talle juba mõelnud hankida ka. Paar nädalat tagasi olin proovinud Kaurile paberile markeritega joonistamist näidata, aga siis ei saanud ta asjale pihta. Nüüd on ta valmis, sest sattus uuest tahvlist kohe väga elevile!

Algul tegin paar joont ette ja siis läks lahti. Kaur naeris rõõmust ja muudkui vedas jooni. Vahepeal võttis markeri valepidi kätte, siis õpetasin, et võtku teine ots, ja vahetas ümber. Mul oli helge teda vaadata. Meie väike poiss, ja joonistab esimest korda!

Selle tegevuse juures peab olema ekstra tähelepanelik, sest murdosa sekundiga sihib marker juba lapse riideid, põrandat ja tegelustekki. Ehk see on mulle väga intensiivne tegevus ja Kaur saab seda korraga teha lühikest aega. Kui esimest korda tahvli talt ära võtsin, hakkas ta nördimusest nutma.

Eile, kui issi koju oli jõudnud, võtsin Kauri kõrval lahti tema loomapiltidega beebiraamatu karu koha pealt.

"Kaur, mis häält karu teeb?"

"Mõmm," ütles Kaur kuulekalt, mina särasin nagu jõuluküünal. Meie laps oskab mõmm öelda!

Raseduse rõõmud

Käisin ämmaemanda juures. Preili beebiga oli kõik kõige paremas korras, mul endal suht ka, ainult rauatase on langenud, praegu on 113. Sealjuures olen ma kogu raseduse aja religioosselt iga päev rauatablette võtnud, vahepeal isegi 2x ööpäevas, aga see tundus veidi seedimisele hakkavat.

Jube raske on seda taset üles saada, aga tuleb väga jälgida, sest see on nii minu kui beebi tervise jaoks vajalik. Sünnitusel oodata ka verekaotust, ja et pärast jaksaks teha ja toimetada, siis ikka tuleb varakult varud üles ajada.

Ehk pean piirama musta tee ja kohvi tarbimist? Aga noh, ei taha kõiki rõõme ka enda elust ju välja lõigata... Samuti pani ämmaemand südamele magusast hoidumist. Vähemalt kaal on tõusnud vaid 0,8 kilo eelmisest visiidist. Seda ka jälgin religioosselt, kusjuures kõik kaalud näitavad eri numbreid: kodus, arsti juures, jõusaalis. Muidugi kaal veidi päeva lõikes kõigub nagunii, aga mitte sellisel tasemel kui nende kaalude vahe on. Näiteks jõuka kaal, ma olen veendunud, näitab yololt 2 või 3 kilo mu kodukaalust vähem. See on päris suur vahe ja mul kerge kahtlus, et nad jõuka kaaluga kuidagi jahmerdanud, et see vähem näitaks. Aga noh, suht meeldiv on astuda iga kord enne trenni kaalule ja näha seal kuuendat kuud rasedana 66 kilo. Kuigi tean, et see arv kilo või paar ikka suurem. Aga psühholoogiliselt mõjub see hästi, nii et usume jõuka kaalu.

Igatahes tulin mina ämmaka juurest, kõht nii tühi. Polnud jõudnud enne minekut süüa, magasime kõik veidi sisse. Mul oli süda kergelt paha juba näljast, aga poisid veel magasid. Vaatasin kergelt sassis kööki - pidin enne hommikusööki seal veidi veel koristama, ja hakkasin nutma. Tere tulemast, rasedus.

See, et köök oli veidi sassis, oli nii minu kui mehe süü. Pott, mida ma pidin pudru tegemiseks pesema hakkama, oli näiteks minu enda eile tehtud pastat täis. Aga ütle seda minu hormoonidele. Nutsin putru tehes, söömise ajal veidi rahunesin, siis panin edasi. Kaur oli õnneks rõõmus, mees ehmunud olemisega. Kui hakkasin pesu pesema panema, hakkas ikka täitsa kurb. Mõtlesin, et laps nüüd hommikuund ei maga, kuna poisid nii pikalt põõnasid, ja tundsin end nii väsinuna.

Lõpuks läksin mehe külje alla ja rahunesin maha. Aga jah, tund aega nutta, sest me magasime veidi kaua ja köök oli sassis? Samal ajal olles just kuulnud, et lapsega on kõik kõige paremas korras... Ei oska seda kuidagi ratsionaalselt seletada.

Mees juba pakkus, et töötab täna kodunt ja viib Kauri kärutama, et ma saaks puhata, aga ma ei taha ta tööd segada. Ta oli eelmine nädal tõbine ja niigi mitu päeva kodus ja eile läks notari pärast hiljem tööle ja täna minu ämmaka pärast... Las ta ikka rahulikult läheb ja teeb oma päevatööd ka. Tagatipuks viis ta Kauri voodisse ja see jäi ühegi vastuväiteta uuesti spatti, nii et sain üllatunult diivanile Ekspressi lappama istuda. Proff issi.

Preili beebi muudkui möllab sees ja annab endast teada.

Igaüks omas voodis

Kaur magas eile üle tüki aja öö läbi nii, et hommikutundidel ei pidanud teda liigselt varajase ärkamise tõttu meie voodisse kolima. Tossas nagu nott, paar korda öösel käisin lutti tagasi panemas ja valge müra jänest käima lülitamas. Küll oli hea öösel kell viis mehe tulikuuma kaissu pugeda, ilma et seal mingit kaurikujulist blokaadi vahel olnuks!

Mees oli hästi magatud ööst ja omas voodis laiutamisest nii energiline, et läks lausa trenni. Kaur tõusis kolmveerand seitse, mis on umbes pool tundi natuke liiga vara minu jaoks. Tõstsin ta potile, vahetasin mähkme ja võtsin siiski suurde voodisse, et äkki veerand tundi oleme seal? 

"Ka-ka!" ütles Kaur energiliselt ja vajus mulle ilamusidega otsa. "Koogi-kook!" (Kogu ülejäänud päeva rääkis ta kurguhäälega midagi koogist.) Ta hakkas hüsteeriliselt naerdes mööda tekikuhilaid ronima ja püüdis kõigest väest voodist alla kukkuda. Polnud midagi teha, hommik oli käes mis käes. Parem end üles ajada, Sky Plusi hommikuprogramm käima panna ja puder tulele, sest kui laps on üleval, on "Memmemmemmm!" näljakisani umbes kümme minutit aega. Kui enam öösiti ei sööda, on asi hommikuks kriitiline ning väike kõht vajab ruttu täitmist.

Nädalavahetus möödus suhtlemise tähe all. Laupäeval tegime meie pool väikese lauamänguõhtu. Kogu selleks valmistumise aja Kaur nuttis ja virises, sest kuigi kohal oli kolm inimest (mehe poeg oli ka meil), siis keegi ei tegelenud temaga. Lihtsalt minuga kodus olles saab ta tunduvalt rohkem tähelepanu ja on enamasti ideaallaps, rõõmus ja särab üle kogu näo. Ta kodus eriti kunagi ei nuta, vaid tegutseb põrandal ja laseb ka mul tegutseda. Aga iga uus muutuja ehk uus inimene kodus mõjutab ka Kauri käitumist. Kui meil mingi üritus tulemas, on vist õhkkond närvilisem, sest Kaur laseb siis alati nutujoru lahti.

Õnneks lauamänguõhtu enda ajal ta oli perfecto laps, läks kohe varsti peale külaliste saabumist magama ega ärganud enam, vaatamata valjule jutuvadale ja kiljumisele, kui jenga-torn järjekordselt ümber läks. 

Pühapäeva hommikul oli meil pannkoogihommik taas väikse Sofia ja ta vanematega. Kaur ehmatas Sofia oma agressiivse sõprusega jälle ära, nii et ta tuli üksi mängima saata, sellal kui Sofia ema süles rahunes. Aga muidu oli tore!

Vahepeal siin pisardan ka ilma suurema põhjuseta, aga õnneks olen suht ruttu rahunenud ka. Mehele lisastressi, nagu tal poleks praegu isegi kiire ja stressirohke aeg koos pangalaenu teemade ja lisaäridega, mis nõuavad palju ringirahmeldamist...

Autokooli teooria 1. mooduli testi tegin äsja ära...teisel katsel. On seal alles trikikad küsimused. Ja kasutasin veel päris ohtrasti neti abi ka, selleks et esimesel katsel läbi kukkuda, ups. Seal peab tõesti nende testidega arvestama, et läbi saamiseks tuleb liiklusreegleid tagant ette ja eest taha teada... mis iseenesest on ju hea tendents.

Nüüd peaksin esimese sõidutunni aja saama kirja panna!

Autokool & ühe aasta visiit perearstil

Autokoolis saan juba esimese teooriaõppe mooduli kohe läbi. Üks loeng veel on ja siis test ning peale seda saab paralleelselt teooriaga hakata sõidutunde võtma. 

Mulle päris meeldib. Ma olen suure osa teooriaga pealiskaudselt tuttav, sest suvel, kui üks mehe sõber endale C-kategooria lubasid tegi, võttis ta Liikluslabist ka teooria e-õppe paketi ning jagas seda meiega - maksin poole kinni. Seal polnud peale loetud loengud, vaid slaidid, aga ta oli hästi tehtud, hea graafika ja palju seletusi. Jõudsin seal kõik teooria läbi käia, aga teste juurde lahendada eriti enam mitte, siis sai paketi kasutusaeg otsa. Nii et mingi põhi on all, aga samas käisin selle ikkagi pealiskaudsemalt üle, sest polnud tunnet, et käin juba päriselt autokoolis ja teen seda enda jaoks jne.

Nüüd autokoolis oli esimene loeng lausa eraldi õppemeetoditest. Manitseti võtma vastutus enda eest: kool ega õpetaja ei õpi sinu eest, nad vaid aitavad, aga oma tulemuse eest vastutad sina. Kästi paika panna kindel plaan, millal mida teha, mis ajaks mis moodulid läbida, ja hoida head tempot. Et kui ta venima jääb, siis jääbki. Otsast juba unustad teooriat siis. Et kohe naksti hakata kõigega pihta, siis on eduvõimalus suurem kui vaikselt kulgedes.

Ma nüüd neid esimesi, näiteks liiklusmärkide ja valgusfooride loenguid olen väga põhjalikult võtnud. Kogu aeg panen slaidid pausile ja teen endale konspekti ise juurde. Kaur sai mehe töökoha jõulupakist vildikad, aga need tegin lahti hoopis mina ja võtsin värvilise konspekti tegemise juurde abiks. Jah, kõik need liiklusmärgid ja foorid jne on mul ka liiklusseaduses olemas, aga niimoodi ise läbi kirjutades-joonistades kinnistub kõik hästi palju paremini. Hea on teooriaga kohe tugev põhi alla saada, muidu hakkad hiljem tagasi minema ja otsima, mis on mis.

Nii mitmestki asjast saan nüüd paremini aru kui enne. Mõned fooriteemad ja viidad olid mul enne segaseks jäänud, aga nüüd mõikan, mis on mis ja milleks. Eile läbisin näiteks pooletunnist loengut terve õhtu, sest kogu aeg panin pausile, aga see-eest tunnen, et tõesti sain materjalist aru.

Ja e-õppega on hea, et saan seda teha oma tempos, endale sobivatel õhtutel. Enamikel vabadel õhtutel olen siin autokooliga tegelenud ka. Lahe on jälle aju kasutada, muidu kulus mu vaba aeg suures osas lebotamisele ja Netflixist tõsielusarjade vaatamisele, ja selline eesmärgitu tunne tekkis sisse, et mida ma oma eluga teen.

*  

Kauril väike nohu, õnneks alles aastaselt esimest korda. Esimene öö kurtis meile ega saanud magada, edasi on parem olnud, midagi hullu pole. Ninaimuriga ta meid ligi ei lase, aga inhalaatorist on hakanud päris kenasti hingama, eriti issi süles. Vahva vaadata, kuidas ise paneb oma nokakese sisse ja hingab auru.

Määrin teda igal õhtul ja hommikul hanerasvaga ka, rinnaesine, jalatallad ja ninakene ka. Muidu meil sama graafik, õues käime ikka, värsket õhku on ka nohuninale vaja. Köha õnneks seekord ei tulnud ega palavikku ka mitte.

Saime mehega mõlemad paar päeva pärast Kauri ka lopsaka nohu, aga tundub, et sellest midagi hullemat mitte.

Eile oli meil perearsti juures ühe aasta visiit, kus ma ei mäleta kas pidi tehtama ka mõni vaktsiin, aga läksime lihtsalt kohale. Tagasi mõeldes oleksin võinud enne kirjutada, kas oli mingi vaktsiin plaanis ning et lapsel kerge nohu, kas see takistuseks?

Läksime kohale, ooteruum tühi, aeg tiksub täis, keegi meid ei kutsu nagu tavaliselt. Kaur käputas ringi nagu energiajänku, muudkui lasi mööda tervet korrust edasi, mina järel. Mul oli mask ja saapad väga soojas ruumis ning ma väsisin kohe väga ära. Seal on nüüd mask kohustuslik, aga ma ausalt ei saa rasedana maskiga hingata. No pane või pilt tasku. Kaur ei püsinud sekundikski ka paigal. Vahepeal tõstsin ta diivanile enda taha ootama, siis rüüstas ta mu rahakotti ja võtmeid ning püüdis igal võimalusel maha ronida.

Kümme minutit ajast üle, koputasin korduvalt arsti uksele, kedagi välja ei tule. Keegi oleks võinud uksele tulla ja öelda, et vabandage, läheb nii ja nii kaua vms, aga ei midagi. Kuulda oli küll, et keegi sees oli. Ma läksin nii närvi. Mind eluaeg on sellised olukorrad väga närvi ajanud ja ma vihastan väga. Aga väga energilise lapsega seal kakskümmend minutit oodata, tal järgi joosta, endal minestamise tunne peal? No dai boh.

Lõpuks ilmus uksest üks mulle võõras õde. Minu jäise märkuse peale, et meie aeg oli juba kell üksteist!, ei vabandanud, ütles vaid, et arsti praegu pole. Tegi pikkuse ja kaalu mõõtmise toimingud ära ja tahtis hakata lapsele säärde vaktsiinisüsti tegema, kui mainisin, et lapsel kerge nohu, kas see on takistuseks? Midagi hullu samas pole, laps on energiline ja palavikku pole. Õde oli nõutu, aga saatis meid tagasi ooteruumi, kuni arst tuleb ja targem on. Mõtlesin, et plahvatan. Jõuga püüdsin end rahustada. Täpselt sarnase olukorra pärast ükskord varem püüdsin perearsti vahetada, aga mehe perearst ei tahtnud meid lapsega. Mind jäeti  koos lapsega ootama, vaatamata ette kinni pandud ajale, ei ühtegi vabandust ning küsimuste peale õlakehitamine. Seal kabinetis alati kehitatakse kõige peale flegmaatiliselt õlgu, nad nagu ei tea mitte midagi mitte millestki. Ma oma last olen kasvatanud Google'i ja raamatute abil, kindlasti pole ma perearsti kabinetis midagi kasulikku kuulnud.

Lõpuks tuli arst, ütles, et nohuga siiski vaktsiini ei teeks, ning kutsus meid nädala pärast tagasi. Olin enda peale ka natuke tige, sest kui oleksin eelnevalt kirjutanud ja küsinud, oleks terve see mõttetu visiit ära võinud jääda. Arst tahtis ka teada, kas Kaur juba kõnnib - ütlesin, et mööbli najal, aga ise mitte - ja räägib - ütlesin, et kordab mõnesid sõnu vahel, aga lobiseb ikka omas keeles. Arst vaatas ringi trööpavat Kauri ja märkis, et too igatahes väga energiline ja "treenitud". Ütles, et kui füüsiliselt nii aktiivne, siis kõne tuleb natuke hiljem. Ei jätku ajus nii palju ressurssi. 

Ütles ka, et aastaselt tuleks kindlasti hakata lapsele liha andma. Ütlesin üllatunult. et Kaur sööb liha juba pooleaastasest saadik pea iga päev. Need on need soovitused, igaühel omad. Neuroloog oli väga kindel, et liha peab kohe andma hakkama, sest lapsel kuuendaks elukuuks rauavarud otsas, ja see kõlab loogiliselt. 

Jumal tänatud Google'i eest ikka ka.

Kaur tegi seal ooteruumis teiste lastega ka tutvust. Üks umbes pooleteiseaastane poiss piilus teda ettevaatlikult ema kõrvalt, aga Kaur käputas pikema jututa poisi poole, lobises rõõmsalt midagi ning võttis tema auto ära :D Tahtsin seda kohe tagasi anda, et nii ei tehta, aga poisi ema ütles, et võime vaadata küll. Järgmiseks Kaur ründas poisi kampsuni nööpe. Võtsin ta eemale ja vabandasin, et Kaur väga nööpe armastab, too ema naeris, et tema poiss ka. Siis sai teine poiss oma arsti juurde sisse. Viisin ruttu auto talle tagasi, Kaur aga hakkas iseenesestmõistetavalt nende järel võõrasse kabinetti käputama :D

Kogu selle aja teine laps lihtsalt vaatas natuke ehmunult, kui Kaur toimetas. Seltskondlikkusega tal tõesti probleemi ei ole, aga teiste isiklikku ruumi ja viisakust peame hakkama õpetama :D

Üheaastane Kaur

Meie pisikene boyo saab homme üheaastaseks! Sellega ongi tema beebiajad möödas ja nüüd on meil kodus hoopis väikelaps.

Kaur kõnnib endiselt palju mööbli najal ringi, aga lahti pole veel lasknud, et iseseisvalt samme teha. Mees vahepeal üritab teda käest võtta, aga mina ütlen kõrvalt, et las ta olla ja hakaku kõndima omas tempos. Sellega pole kiiret mitte kuhugi.

Sõnade poolest on nii, et Kaur ütleb endiselt mõnikord järgi midagi "aitähi" sarnast, kui talle seda öelda. On osanud öelda nii "emme" kui "issi", kuid kummagagi vist ei seosta meid. Tavaliselt ta teeb "eemmemmmemmm", siis kui on näljane. 

Samas sõnadest aru saamist on küll juba täheldada ja see on väga lahe protsess jälgida. Hakkab issi kuhugi minema ja palub Kauril endale tšau-tšau teha, siis Kaur peale väikest mõtlemist tõstab käe ja lehvitab. Küsin mina Kaurilt, kas ta oma uinakujärgset piima tahab, siis hakkab Kaur käsi kokku lööma, "Memmemmemm!" tegema ja piimapulbri asukoha poole riiulil vaatama. Ka "lähme sööma" on tuttav.

Üldse tundub, et ta saab päris paljust aru, rohkem, kui me teame.

Käisime eile Paavli kaltsukast läbi ja leidsime Kaurile kaks õuekombet juurde, sest ühest, mis me ostsime kas kuu või kaks tagasi, on ta juba välja kasvanud. Võtsime talle sealt ka ühe kastiauto, sest oma ainukese autoga, roosa tuletõrjeautoga mängib ta üpris sageli. Kaur oli auto üle rõõmus. Laadisin sinna sisse mõned ta mänguasjad: konn Konna, Kalmaari-Kalmari ning Sipsiku, ja näitasin, kuidas ta neid sõidutada saab. Hakkasin eemale minema, kui Kaur kõlavalt mulle järgi ütles: "Konna!" See natuke ehmatas ja oli päris lahe ka, sest ta ütles seda hoopis teise häälega kui muidu. Võrratu saab olema jälgida, kuidas need sõnad tulema hakkavad.

Päris mitu korda, kui Kaur istub potil, on ta peale minu küsimist, kas ta kakat ei taha teha, teinud sinna ka kaka. Liiga palju kordi, et tegu oleks kokkusattumusega, nii et ilmselt pissi ja kaka sõnadest saab ta ka aru.

Olen võtnud eesmärgiks, et päevastest unedest võiks Kaur väljuda kuiva mähkmega, ja hakanud teda iga kord rangelt enne ja pärast uinakut potile viima. Pärast uinakut viisin alati, aga enne uinakut tavaliselt siis, kui tahtsin mähet vahetada. Nüüd teen seda rangelt iga kord, panen talle uue riidemähkme, millest on hästi aru saada, kas sinna on pissitud, ja seletan juurde, et palun piss potti teha ja kuiva mähkmega magada. Enamasti nii lähebki, mõni üksik kord ta küll potti midagi ei tee ja näha, et viis minutit hiljem mähkmesse on teinud. Aga juhtub ikka.

Jubedalt tahaks mähkmetest täitsa lahti saada ja selle osa oma kulurealt ära kustutada. 

Juba on tunda, et teatud arenguperiood on läbi saamas ja laps otsib rohkem enesekehtestamise võimalusi, hakkab aru saama, et ta on täitsa eraldi isiksus. Viimatistel aegadel on Kauriga olnud lust autos sõita, poes ostelda - mul pole toidupoes kunagi mingeid probleeme, ta on heatujuline väike ostlemiskaaslane, kes suhtleb rõõmsalt müüjate ja teiste järjekorralistega - ja kus iganes ringi käia. Nüüd kuskil nädal aega on talle ilmunud kiljumise komme ja kannatamatus kaubanduskeskuses ringi käies. Täna lasti meid poejärjekorras lahkete vanemate naiste poolt ette, sest üks tegelane kiljus niimoodi. Võib-olla on see hääleaparaadi harjutamine kõne arengu raames, kindlasti on see ka tähelepanu võitmise püüd ja moodus end kuuldavaks teha. Esimene õhtupoolik, kui ta mul kodus aina kiljus, ma läksin närvi. Palusin tal korduvalt lõpetada, aga tema seisis, hoidis toolist kinni, vaatas mind ja kiljus täiest kõrist edasi. Hakkasin mõtlema, mis naabrid selle peale teevad. Natuke kiljusin talle vastu ja andsin pepulaksu ka, aga kumbki tehnika ei töötanud üldse. Pepulaksu pärast oli mul hiljem halb olla ka, sest esiteks sellest polnud abi ja teiseks, mis signaali see lapsele saadab? Nõme tunne oli ka, et olin oma last löönud. Jõudsin otsusele, et enam nii ei taha teha, ja otsisin netist infot, mis teha, kui laps piire proovib. Seal öeldi, et nüüd ongi see piiride kompamise aeg käes ja et see on pigem hea nähtus, sest näitab lapse arengut. Tal on põnev näha, kuidas vanem reageerib. Eks ole minagi Kauri pilgus märganud naeru, kui ta järjekindlalt teeb edasi seda, mida keelatakse. Nagu tahaks öelda, et aga mis sa nüüd teed?

Netis soovitati mitte minna endast välja, mitte tõsta häält ega karjuda (see lisaks kõigele absoluutselt ei tööta), vaid jääda leebelt järjekindlaks. Kasutada mitte keelamise tehnikat, vaid selles vanuses pigem tähelepanu kõrvalejuhtimist muu tegevusega.

Eks tuleb nüüd hakata jah lapsekasvatamisele teadlikumalt lähenema ja ennast harima. Kui Kaur teisel õhtul jälle kiljus, seekord nii minu kui mehe kodus olles, võtsin vanaema kingitud käe otsa käiva nukuhiire ning hiir läks Kauriga juttu puhuma. Kaur unustas kiljumise täitsa ära ning õnnis vaikus oli taastatud.

Aga enamuse osa ajast on meie peatne üheaastane endiselt väga rõõmus ja asjalik poiss, kes oma võrratu energiaga meid iga päev rõõmustab. Ma tunnen tema vastu sellist hellust ja armastust ning ta kuuleb küll mitukümmend korda päevas, kui kallis ta emmele on.

Praegu viis issi lapse esimest päris juukselõikust saama ning saatis ka kaubanduskeskusest pilte, kuidas tegelinski seal askeldab:

Oi mis viks ja viisakas sile poiss

Hiilisin jõulupeole

Mehe jõulupeole muidu ei olnud kaaslased kutsutud, aga paar inimest ütles viimasel hetkel ära ja nende eest oli juba makstud, niisiis firma sekretär ütles mehele, et otsige aga lapsehoidja ja las ma tulen ka. Olin insta nõus, sest pidu on mulle väga vaja! Mees küsis ühepäevase etteteatamisega oma sõbrannalt, kes on ühtlasi meie korteriperemehe naine, kas ta tahaks Kauri õhtul vaadata, ja Krõõt oli õnneks nõus. Nad elavad kenasti meie lähedal ka, viis minutit jalutada.

Tore oli end jälle üle tüki aja üles lüüa, uued sukkpüksid jalga tõmmata, juukseid lokitada ja meiki teha, kusjuures avastasin, et olin kõik oma lauvärvid kolimise ajal ära visanud, kuna nad olid piisavalt vanad. Mul oli aga tuju ikka silmi pähe teha, kasutasin "eesti nokitseb" varianti ja tegin endale silmameigi mingi vana kulmupliiatsi ja põsepuna abil. Täitsa nitševo sai.

Krõõt oli Kauri paar korda jalutanud ja meile puhkust pakkunud, suvel ja kevadel, ehk piisavalt ammu, et laps teda enam kuidagi mäletada ei saanud. Aga õnneks Kaur on tõesti seltsiva ja julge loomuga. Seletasime talle mitu korda enne, et täna teda tullakse hoidma, kui emme ja issi peole lähevad, ja Krõõda saabudes ka veel üle, et tädi Krõõt mängib sinuga paar tundi ja paneb tuttu. Kaur ei teinud erilist numbrit kogu asjast. Mees veel kuulatas välisukse taga, kas tuleb nutujoru, aga õnneks ei midagi. Jäid mõnusasti kahekesi mängima, Kaur oli oma mänguasjadest muusikat pannud, tantsinud ja niisama kogu aeg ringi askeldanud. Magama minnes küll pool tundi oli lohutamist vajanud ja süles uinunud, aga selle eest olime hoiatanud ka, et nii võib minna. Emme ja issiga ta jääb ööunne kohe ja ise, aga võõras inimene on ikka teine asi ja siis võib oodata, et tuleb natuke plutitada.

Meil peol oli aga nii tore! Toimus see Tallinki hotellis otse kesklinnas, kus oli väga ilus olla. Õhustik oli sume, peokorraldus hea - alustati kiirete kõnedega, piisavalt oli meelelahutust, kutsutud oli ka improteatritrupp, kes rahvast kaasa tõmbas. Toit oli maitsev ning vahepeale oli jäetud ka piisavalt suhtlemispause. Igati kulus see meile mõlemale ära. Ma olin üks vähestest kaaslastest, kes kellelgi kaasas oli, ilmselt teised olid ka äralangejate asemel kaasa saanud. Kui tehti firmapilti, olin mina kõige ees naeratamas, kuigi ma isegi ei tööta seal :D

Aeg aina lendas ja kuigi olime algul lubanud suure suuga üheksaks tagasi olla, siis ei tõmmanud väga sinna koju. Juba oli kell kümme läbi, aga meie veel seal. Krõõt ka kodunt kirjutas, et pole vaja hirmsasti kiirustada. Kaur oli peale uinumist ilusti unemaailmas ega ärganud rohkem õhtul. Me tahtsime väga tantsida ka ja kella kümnest lõppes ametlik meelelahutuse osa ning tantsuplats jäi vabaks. Kahekesi siis keerutasime seal natuke, enne kui ära tulime. Arvan, et teistel kestis pidu veel pikalt, kõrvallauas tehti juba shotte :D

Ilusad hetked

Ärkasime kõik nagu Disney printsessid: välja puhanud, energilised ja rõõmsad, hea veel et ringi tantsima ja laulma ei hakanud. Oli esimene öö, mil Kaur, saamata süüa, magas täitsa omas voodis öö läbi ja magas hästi. Ta ärkas kolm-neli korda ja kumbki meist käis kordamööda talle veelonksu andmas ja lutti tagasi panemas, mille peale ta magas edasi. Polnud isegi vaja teda kordagi voodist välja tõsta ega kussutada.

Öise söömise ära jätmine on selles vanuses lapse jaoks kindlasti õige asi ning tasub juba paari ööga ära! Lapsel endal on ka hea ja mõnus öö läbi lihtsalt magada, ilma et peaks piimajoomisele mõtlema.

Meil ka oli ikka märgatav unekvaliteedi tõus vaid kahekesi oma voodis. Niiii mõnus oli laiutada. Ma olin hommikul värske nagu kevadine kannike. Kauri esimese rõõmsa kääksatuse peale tõusin ja võtsin rõõmsa poisi potile, samal ajal kui mees läks hommikusööki valmistama. Ja õues sadas ilusat lopsakat lund, kõik näeb praegu välja nagu jõulufilmis. (Eriti mõnus, kui sul pole parajasti kohustust hommikul end riidesse toppida ja tänavale minna, et tööle jõuda. Mina vaid lipsasin korraks välja postkastist oma Ekspressi tooma ning nautisin ilusat tuisku, nagu ikka võiks nautida inimene, kes saab kohe tagasi tuppa sooja minna.)

Ja veel põnevaid uudiseid: ma läksin autokooli! Tegin esimese makse ära ja sain sisse e-õppekeskkonda, kust eile siis tutvustavat videot vaatasin. Ma olen päris elevil. Video jäi lõpetamata, sest läksime magama. Mees võttis mu oma kaissu ja ütles pimedas toas vaikselt: "Sa oled minu!"

"Ja sina minu," ütlesin mina. "Aitäh, et sa oled minu."

Mehe silmad särasid pimeduses ja natuke aega lihtsalt lesisime ja vaatasime üksteist. 

"Millest sa mõtled?" sosistas ta.

"Ma olen õnnelik."

Ja ma olin tõepoolest just mõelnud, kui õnnelik ma olen ja kui palju mulle on antud. Kõhubeebi tegi kõhus bum-bum-bum, voodis magas terve ja ilus laps rahulikku und, olin just alustanud autokooli ning lesisin oma elu armastuse kaisus. Millise kerguse ja sügava rahuloluga see täidab, tunda, et oled nii armastatud, ja samas, et sul on keegi, kes sinu armastuse vastu võtab, seda tahab ja vajab. Ma ei karda maailmas mitte midagi, kui mul on kodus selline tagala.

Rasedushormoonid

Mõtlesin eelmisel nädalal, et ma selle raseduse ajal olnud kuidagi tasakaalukas: pole üles-alla käivaid emotsioone ega mitte millegi peale nutmist nagu olnudki. Tunnen end lihtsalt tavalise minana.

Siis nädalavahetusel ikka hakkas natuke viskama rasedushormoone ka, et väga igav ei hakkaks. Reedel mees küsis, kas minu meelest lapsega kodus olemine on rohkem töö või puhkus. Ma ei osanud vastatagi, sest noh, raske mul just pole, kõik jookseb nagu kellavärk, laps on rõõmus ja kraps ja ma ise ka, päevaunede ajal tegelen millega tahan, koristame ja mängime rõõmsalt lapse üleval olles... Aga see on siiski praegu mu töö, ehk et saan riigilt selle eest palka. 

Mees jätkas ise, et ühe lapsega vist siiski rohkem nagu puhkus, kahe lapsega aga läheb alles tööks. Ma kõndisin teise tuppa, natuke pahandatud, aga surusin selle endas alla, et ära tee tühjast tüli.

Noh, seda ei ole kunagi mõtet teha, vähemalt minu puhul. See mõte jääb kuhugi alateadvusse püsima ja tuleb lihtsalt hiljem võimendatuna pinnale.

Järgmine hommik sõime kõik erakordselt rammusa hommikusöögi: mees tegi munavõid, millest lihtsalt pool oli või, ja oli ostnud veel sõrnikuid, need olid maailma kõige rammusam toit üldse. Märkasin, et mees oli ka lapsele ette pannud sõrnikut, ja sellest sai see sütik, et ma ära flippisin. Miks lapsele magusat anda, kui ta ise ei oska seda küsidagi? Me ju oleme kokku leppinud, et laps magusat ei söö. 

Mees läks autot pesema ja rehve vahetama ning mina jäin üksi oma mõtetega praadima. Põhimõtteliselt kohe, kui uks ta selja taga sulgus, puhkesin nutma. Nutsin vist tund aega, samal ajal kui Kaur rõõmsalt mängis ja hommikuuinakule läks, ta õnneks ei pannud mind väga tähele. Mul muudkui ketras peas, et ma mehe arvates siin järelikult päevad otsa puhkusel ja tema teeb siis väljas päris tööd. Jah, mul polegi raske, aga see on ehk minu teadliku pingutuse tulemus? Ma äkki nii superema lihtsalt, et olen sisse seadnud hea rutiini ja suunan last ilusti nii, et me mõlemad rahul?

See, et laps ilusti päevaunesid magab? Ma olen teda õpetanud ise uinuma, mitte kussutades või toiduga. See, et laps peaaegu kõike sööb ja teeb seda asjalikult ise? Mina ütlesin kuue kuu täitudes, et hakkame talle kohe andma päristoitu ja andma kõike, mitte midagi välja jättes. Julgen arvata, et magusate püreedega alustades meil oleks praegu vaja hakata tegema trenni, et näed, Kaur, see on tahke toit. Tutvu.

Ja see, et ma ise rõõmus ja täie mõistuse juures ning kodu alati korras, on ka teadliku pingutuse tulemus. Me käime iga päev kahel jalutuskäigul, ükskõik mis ilm on. On vaja liikuda ja veri käima saada, et vaimselt ka õnnelik olla. Iga päev on tolmuimeja põrandale lastud, pesu pestud, volditud ja kapis, köök korras. Kunagi ei käi mul lapse ülevaloleku ajal telekas ega istu ma tema kõrvalt telefonis, vaid lasen tal ise päris maailmas tegutseda ning tegelen temaga kõrvalt piisavalt ning loen palju ette.

Ühesõnaga muudkui ketrasin oma peas seda kõike, nagu mees oleks mulle kunagi midagi ette heitnud. Asja vallandas vaid üks süütu märkus. Tegelikult mees kiidab mind iga päev, kogu aeg kommenteerib, et olen super. Sada korda kiida ja üks kord tee üks kahtlane märkus, ja see märkus saab kõik tähelepanu endale :D

Tuli mees tagasi koju, olin juba rahunenud. Läksin talle kaissu ja ta küsis, mis lahti. Mu esimeste sõnade peale ta ohkas. 

"Ma teadsin kohe, et ütlesin eile lollisti. Ma ei mõelnud seda üldse nii."

Siis käisin talle ka lagedale, et mul oli konkreetselt paha nii rammusast hommikusöögist ja ma ei saa endale rasedana niisugust toitumist lubada, vaid pean jälgima iga kilo. Ja et kas ta palun ei tooks enam koju magusaid asju, sest päevad otsa kodus olles on suurem tõenäosus, et kui need seal kapis on, siis ma võtan ja söön neid, aga kui seal midagi ei ole, siis ma toitun ainult tervislikult. Ma tõesti ei osta endale iialgi poest midagi magusat, mul on maksimaalselt tervislik ja kõiki toidugruppe kattev ostukorv.

Siin on küll nii, et tuleb võtta isiklikku vastutust ka. Mina olen see, kes neid asju endale suhu paneb, keegi ei veena mind ega sunni sööma. Näiteks kartulikrõpsude juures võtsin vastutuse ja lubasin mehele, et kogu ülejäänud lapseootuse aja ma ei söö mitte ühtegi krõpsu. Mees muidu kogu aeg täiendab varusid ja toob suure paki juurde, kui üks on otsas. Mees naeris mu peale, aga see tegi mind just kangekaelseks ning praegu on vist kuu aega olnud meil kapi otsas mingi krõpsupaki jäänused, mida keegi puutunud ei ole.

Aga jah, ta võiks mind mu missioonil aidata ning mitte tuua koju asju, mida ma praegu süüa ei taha. Tihti ongi need täpselt mulle toodud, ta ise ei saagi näiteks pähklitega asju või makroone süüa.

Selle vestluse peale mees viskas või viis kuhugi ära magusad asjad, mis meil veel elamises olid, ja praegu on puhas vuuk. Leppisime ilusti ära.

Paar tundi hiljem tagasi mõeldes juba oli suht selge, et suure hommikusöögi peale nutmine pole päris adekvaatne ja ilmselt hormoonid panid möllu :D

Sõitsid saanid, sõitsid reed

Nägin mina sotsiaalmeedias muudkui väikelapsi kelkudel ja teatasin mehele, et Kaur tahab ka kelgutama. Mees skooris Facebooki turuplatsilt kümneka eest roosa beebikelgu ning suundusime kohe Nõmmele kelgutama. Ilus, hämar ja vaikne oli. Kaur oli suhteliselt flegma näoga, kui ta kelku istuma panime. Ei osanud sellest asjast midagi arvata, kurta ka mitte. Ta kipubki uute nähtuste suhtes selline hästi vaikne ja osavõtmatu olema, lihtsalt istub ja vaatab sind. Seebimulle mitu puhku jõllitas vaikselt, enne kui peale mitut nädalat hakkas neid lõpuks käega natuke püüdma. Paar nädalat tagasi viisin ta esimest korda lumme istuma ja ta lihtsalt istus seal, ei teinud mitte midagi ning vaatas mind. Isegi ei püüdnud lund katsuda, vaid oli täiesti flegma. Mina ergutasin teda ja pildusin lumega, aga Kaur ei osanud sellest asjast midagi arvata. 

(Lõpuks korjasin ta tagasi kärusse ja läksime maja välisukse ette - lumemöllu olin teinud otse maja taga, et saaks kiiresti pärast majja sooja. Siis selgus ootamatult, et maja välisukse lukk ei avane. No tee, mis tahad, ei tule lahti. Enne polnud sellist asja olnud, aga korraga oli. Seepärast see naabrinaine, kellega ma läbi ei saa, enne seisis pikalt seal ukse juures, kui meie maja taha suundusime...

Olukord oli üpris nutune, just nimelt Kauri jaoks, sest tal oli reaalselt külm. Märjad kindad olin ära võtnud, et kohe saame sisse, Kaur nuttis ja tahtis sooja, aga sisse me ei saanud. Mul polnud telefoni ka kaasas, jätan selle tihti jalutama minnes koju, et rahus õueaega nautida.

Ega siis muud, kui ema minus pani sellele uksele paar kõvemat litakat ja keeras eriti osavalt, nii et ukse lahti saime. Lükkasin Kauri sisse ja läksin naabrinaist otsima, kes endiselt kuskil teise majanurga juures pidi kügelema. Sellest hetkest meie vihavaen natuke rauges ja ta isegi tänas mind.

Mees kirjutas sellest juhtumist korteriühistule ja korteriperemehele. Ühistu esimees vastas, et uks läheb pingesse sellest, et jääd ja lund ukse vahel ning iga väljuja peaks jälgima, et seal vahel puhas on. Luku süü see ei olevat. Selgelt neil oli see probleem juba ka varem ette tulnud, sest naabrinaine hakkas kohe peale sissesaamist harjaga ukse vahel vehkima. Aga meile kui uutele inimestele polnud keegi mõelnud enne öelda, et see uks käitub külmaga niimoodi ja vaadake ette. Siin on tõesti mõttetu ja kasutu korteriühistu, nagu ma juba mitut puhku olen täheldanud...

Igatahes õhtul oli esimees luku siiski üle vaadanud ja sinna silikooni vms valanud, sest lukk siiski oli ka jääs olnud. Sellest ajast saadik pole rohkem õnneks ette tulnud taolist asja, aga veidi Murphy seadus, et just siis tuli ette, kui ma olin reaalselt lapse märjaks teinud ja ära külmetanud ja kohe oli vaja sisse saada. Tavaliselt kunagi sellist juhust pole.)

Igatahes kelgumäel valisime paar eriti leebet nõlva välja ja lükkasime Kauri üksi minema... looduslik valik, kas saab hakkama või ei :D Kaurike libises sulnilt ega kukkunud kuhugi ümber. Näitas lõpuks üles ka veidi elevuse märke, naeratas, kõkutas ja tõstis käe, et ma talle patsu lööksin - ta viimasel ajal suur viipaja ja lehvitaja, mu trenn hakkas kuhjaga vilja kandma. Täna võtsin ta unest ja ta viipas armsasti magamistoa peeglist paistvale iseendale tervituseks.

Meie mehega muudkui imetlesime Kaurikest kelgumäel ja musitasime vaikselt, tuletades meelde, et Nõmme mäed on ju meie esimese kohtingu paik. Nüüd, vähem kui kaks aastat hiljem, oleme siin ja kelgutame oma pisipojaga... kas pole lahe? Selles hetkes oli tõelist piltpostkaardilikku õnne.

Esimene sõna!

Laupäeval sõitis meile minu ema külla, mis tähendas, et meie mehega saime uttu tõmmata ja kohtingule minna. Läksime kõigepealt Kumusse, vaatama uut põnevat näitust "teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres". See oli tõega lahe. Interaktiivne, nii et läksid sinna nagu sisse. Meil jäi ajast väheks, kuna jõudsime muuseumi tund enne sulgemist ning pool tundi uitasime veel baltisaksa näitusel ja mujal ringi, enne kui aru saime, et peame kiirustama, kui tahame oma põhieesmärki ka näha. 

Lähen järgmisel nädalal tagasi ja vaatan Heleniga koos sama asja. Pealegi oli mitu näitust veel, mis mul seekord Kumus vaatamata jäid.

Kui seal saalis ekraanide vahel jalutasime, nägime ühte pere väikeste poistega, kusjuures isa kutsus, et Kauru tema juurde tagasi tuleks.

Küsisin temalt, kas neil on kaksikud. Olidki pooleteiseaastased kaksikud Koit ja Kaur. Ütlesime, et meil ka väike Kaur kodus. Lahe, et neil oli sama hüüdnimi ka. Kaks Kauri olid välimuselt ka üpris sarnased, nende Kaur lihtsalt natuke suurem ja kõndis kenasti ise.

Meie aga suundusime vanalinna, kus tahtsime enne Reval Spasse suundumist midagi süüa. Kõik kohad vanalinnas olid täiesti täis. Nii, et ühtegi vaba lauda kuskil ei olnud. Selles mõttes lahe, et vanalinnas elu jälle keeb ja jõulueelne möll on. Läksime otse Revalisse, kus ka väike kohvik küljes. Seal oli toiduvalikut küll, ainult mitte midagi ilma lihata. Mees piilus mind murelikult, kas hakkan juba ära flippima, mida ma ausalt öeldes hakkasin, sest olin pikast vanalinnas külma käes uitamisest väga näljane ja ilma söömata spasse minek ei tulnud kõne allagi. Lõpuks võtsime mulle lihtsalt friikad, milline delikatess. Menüüsid koostades võiks tõesti mõelda ka taimetoitlastele. Kuidas saab olla kakskümmend valikut lihaga ja null ilma lihata?

Spas oli kahekesi tõesti mõnus. Olin igatsenud just niimoodi tund aega mullivannis sulpsumist, et poleks vaja lapse järel joosta. Kui kolmekesi spas käime, siis üks tavaliselt tegutseb lapsega, teine käib saunades, siis vahetame. Siis saunas istudes ka nagu kell tiksub kuklas, et peab kiirustama. Nüüd oli väga hea aeg maha võtta. Revalis nad küll hoiavad ka nüüd raha kokku - spa on laupäeval vist 11ni lahti, aga riburada hakkavad kella kaheksast õhtul saunad kinni minema. Vastuvõtus nimekiri, mis saun mis kellast sulgub. Kui ma tulen laupäeva õhtul lõõgastuma, siis jah, ma soovin sauna minna. Ma ei taha oma peas kalkuleerida, et oi, mis kell nüüd on, ah, see saun juba läks kinni, see vist on veel lahti. Ma tahan nagu normaalne inimene end lõdvaks lasta. Lisaks oli seinal nimekirja all (Comic Sans fondis), et saunad lähevad kinni kümme minutit enne sulgemise kellaaega. See tähendab... saunad suletakse kümme minutit enne sulgemist. Mis loogika seal on? Seletage keegi palun? No siis kirjutagegi, et infrapunasaun sulgub juba 19:50. 

Okei, no muidu oli täitsa tšill olemine, aga enne lahkumist veel leppisime mehega kokku, et kumbki lõõgastub veidi oma riietusruumi saunas ja väljas saame kokku. Hakkan riietusruumi sauna minema, see on külm ja pime. Leilisaunad pidid ju lahti olema? Teine paljas tüdruk riietusruumis ka imestas. Ütlesin, et tavaliselt nädalavahetusel ikka lahti olnud need. Ta noogutas ja küsis vastu, et aga kuhu soe vesi veel kadus? Hakkasime dušše läbi proovima, kõigis oli pesuvesi heal juhul leige, kui kaks minutit oodata ja joosta lasta, et külmas. Kui kaks tundi tagasi spasse tulin, läks vesi veel kuumaks, nüüd ühtäkki külm. Oi ma vihastasin. See on juba eiteamis. Ma ei tule kuuendat kuud rasedana spasse, et oma juukseid õhtul kell üheksa külma veega pesema hakata, kurat. Sellest administraator välja minnes kuulis ka ning lubas torssis näoga teate edasi anda. Riietusruumide saunad aga olid seinal nimekirjas eraldi, et need on jah nv täitsa kinni. Mis sest, et need on ka leilisaunad, onju. 

Selline koonerdamine on tõesti tobe. Pangu siis juba piletihinnale otsa, aga pakkugu normaalset teenust.

Kodus ema ütles, et Kaur kordas talle söögiajal järgi: "Aitäh!" Järgmisel hommikul kuulsin ise ka. Kaur istus poti peal ja mängis oma kummist kaelkirjakuga. Siis ulatas ta Kirja mulle ja ma tänasin ning ta ütles järgi: "Aitäh!"

Juhhuu! Lapse esimene sõna! Selline, mida ta kasutab õiges kontekstis ja täitsa sõnana. Ja muuseas sama esimene sõna mis mul kunagi. Lahe, et see enne aastast sünnipäeva ära tuli, ma juba ammu ootasin.

Öösel on restoran suletud

Teises toas jäädi norinal kohe spatti, mees läks juba tunnike tagasi parima sõbraga meesteõhtut veetma ja soovis lahkudes meile rahulikku õhtut.

"Eii!" hüüdis Kaur kõlavalt ning mees vaatas mulle kaastundlikult otsa. Või siis nii...

Arvan, et teen endale mõned maitsvad võileivad ja kakao ja hakkan Marili GO3 lehelt viimast "Tantsud tähtedega" osa vaatama. Jei! Emmeaeg. Tuba ka läigib, küünlad põlevad ja jõulutuled põlevad mahedalt. Küll on hygge olla.

Kaur on nüüd esimesed kaks ööd oma noorest elust veetnud nii, et ei saa öö läbi mitte tilkagi süüa. Saab vett ja lutti, aga piima enam mitte, minu nõudmisel. Esimene öö ta ikka päris kurtis ja kolis juba poole öö pealt meie voodisse, et ta kuidagi tasa saada. Seal kurtis, naksus ja nahises suurema osa ööst, nii et palju und ei saanud me keegi. Aga alla ka ei andnud ega piima soojendama läinud. Eile öösel ta ärkas juba vähem, aga üks hetk öösel tegi siiski piisavalt kära, et jälle meie vahele uinuma saada. Ma saan aru, et see on hädaabinõu, kui ta muidu rahulikuks ei jää, aga mulle pikemas perspektiivis ei sobi, et ta meie vahel tudub. Peamiselt sel isekal põhjusel, et ma tahaks hommikul esimese asjana mehe tulikuuma kaissu ronida ja mõnusasti kudrutada, aga kui üks väike tegelinski on ees, siis ma seda ei saa. Hoopis mulle hakatakse näppe silma toppima, juustest tirima ning öeldakse mulle "kaka".

Muidugi on sel ka armsad küljed, näiteks ta kuriseb ja pläriseb hommikuti mahedasti ning ka kolmekesi saab voodis nurruda ja last hüpitada. Ja öösel, kui ma ärkan ja oma padja kõrval ta pisikesi käekesi näen, käib nunnundushoog läbi küll, et pisikäeeed! Oh sa mu väike nukuke. Kuid üldiselt mulle aitab ning tegin mehele ettepaneku, et tema võib täna diivanil magada, kõrvatropid kõrvas, ja mina võimlen Kauriga ning vaatan, et ta öösel oma voodisse jääks. Igasugu öiste jonnidega on mõnes mõttes üksi isegi lihtsam tegeleda, sest tead, et oled ainult sina ja sinu teguviis jääb peale. Muidu ikka kiikan teise silmaga, mis mees voodis teeb, või kui peaksin kolmandat korda järjest ise üksi tõusma, olen juba pahane...või kui hoopis mees kolmandat korda järjest last plutitab, on mul voodis piinlik, et sooja teki alla jään ega end appi ei venita :D

Igatahes küll me lapse taas oma voodisse saame ning kui ta juba teiseks ööks märgatavalt vaiksemalt magas, siis võib eeldada, et öisest toitmisest ülesaamine läheb väga kiiresti.

*

Kauril on iga päev mõni väike edasiminek, mis mu emasüdamele palju rõõmu teeb. Ta on hakanud mulle patsu andma, st paneb oma käe tavaliselt vankris kärutades üles ning on väga rõõmus, kui talle patsu annan. 

Täna poejärjekorras mu taga olev mees vaatas Kauri ja Kaur siis tõstis talle nagu tervituseks käe, endal natuke ebalev nägu peas. Mina jälle uhke ja kohe kodus mehele rääkima, et laps juba oskab tervituseks viibata. No lahedad on sellised pisikesed asjad!

Või kui ta üritab minu aevastamist järgi teha. Ma aevastan üpris sageli ning viimasel ajal kostab Kaurilt seejärel täpselt sarnast häälitsust. Noh, tema ei tea, tema ülesanne on ju praegu kõike matkides elama õppida, kust ta peab teadma, mis on vajalik ja mis niisama kehaline häälitsus :D 

Samuti üritab ta loomahäältest koera haukumist järgi teha. Tal on beebiraamat loomade piltidega, mida iga päev vaatame ja loomi nimetame ning nende hääli järgi teeme. Kaur üritab iga kord koera haukumist järgi teha ja miskipärast ainult seda. On südamelähedane.

Iga päev üks kord kuulame temaga ka A-rühma legendaarset räppi "Legendaarne", ja peale esimesi ebalevaid kordi, kui laps lihtsalt mind vahtis, on ta hakanud kaasa tantsima. See on niiii armas! Plaksutab käsi ja vehib nendega, naerab, ning kui juhtub samal ajal seisma, siis nõtkutab põlvi. No küll on vahva.

Üldse on ta meil selline rõõmupall ja jube hea energiaga väike poiss, et mul suur õnn tema emme olla. 

Osturetk Paavlis

Viks ja viisakas suure poisi kampsun

Läksime natuke hoogu

Peaasi, et Hufflepuffi ei sõõlata...

Kosmosekampsun issi rõõmuks

Kuigi mulle meeldib vaadata poodides armsaid lasteriideid, eriti nüüd uut last oodates pisikesi beebitüdrukute rõivaid (niii tillukesed!), siis nende ära ostmise usku ma eriti pole. Ma olen oma lapsele ostnud väga vähe riideesemeid, need ka enamasti Paavli kaltsukast. Uuena olen ostnud vist vaid sokke. Me oleme hästi palju riideid saanud sõprade-tuttavate käest või on neid meile kingitud. 

Aga tavapoest lapsele riideid ostma mul käsi lihtsalt ei tõuse. Esiteks pole ma selleks enda eelarves raha ette näinud, teiseks oleks see keskkonnale koormus ja kolmandaks olen ma tähele pannud, et kasutatuna ostetud või saadud asjad on parema kvaliteediga. Ei lähe topiliseks, veni välja jms. Mis juba tee on edasiandmiseks leidnud, on üle elanud arvatavasti hulga pesu ja kandmist ning ikka ilusaks jäänud. Aga tüüpiline odavamast poest ostetud riie võib üpris kiiresti kasutamiskõlbmatuks muutuda, sest pesta tahavad lasteriided üldjuhul ikka juba pärast ühepäevast kandmist. Vähemalt minu räpanoka puhul küll.

Igatahes seekord oli Kaurile vaja soojemaid kampsuneid või dressipluuse talviseks perioodiks, sest meil on toas pigem jahe. Küte on meil siin üürikas elektriradikaga ning kasutame seda üpris säästlikult. Laps igal juhul vajab soojemaid asju juurde, sest kõigist oma kampsunitest on ta hopsti välja kasvanud.

Võtsin Kauri süles Paavli lasteosakonda kaasa, seal aga taipasin, et oma rasket mürakat ma pikalt süles ikka ei kanna, panin ta aega veetma ühesse kastidest põrandal, kus ka riideid hoiustatakse. Ise seisin ees ja blokeerisin, et ta välja ei saaks, ja lappasin kampsuneid läbi. Kaur oli suhteliselt rahulik ja kasutas aega tüdrukutega tutvumiseks. Üks pisike tüdruk märkas teda ja hüüdis oma kärust: "Tita!"

"Hei beibi," vastas Kaur mahedalt.

Valisin talle viis armsat kampsunit, ei saanud pidama. Mõned mõeldes issile, mis talle meeldiks. Ühe peal on robotid ja teisel kosmos. Enda peale mõeldes võtsin Sigatüüka embleemiga pisikese dressika, mis Kauri seljas nii nunnu on ja mulle juba nii palju rõõmu valmistanud.

Oeh, ei saa salata, et üks osa lapsekasvatamise rõõmudest on neid armsalt riidesse panna!

PÖFFi kokkuvõte ja niisama ilus elu

PÖFF on selleks aastaks läbi. Oli päris meeleolukas, mina sattusin vaatama viit filmi. Kolme planeerisin ja hankisin piletid varakult ära, aga kahele läksin täitsa eksprompt, kui tuli mõte, et võiks õhtul midagi teha.

PÖFFi juures on see lahe, et vähemalt mina ei sattunud ühelegi Ameerikas tehtud filmi seansile. Neid näeme ju niigi kogu aeg, aga PÖFFil on esindatud ka teised riigid. Avardab päris palju perspektiivi. Nägin üht saksa filmi (ainus, mis mulle eriti korda ei läinud), ühte iiri filmi "Vaikne tüdruk", mille lõpus nutsin, sest see oli nii liigutavalt tehtud, ja päris palju löristamist oli minu ümber veel. Lugu väikesest tüdrukust, kes kasvab üpris hoolimatute vanematega ja kiusavate õdedega... samal ajal mul kõhus beebitüdruk põtkis, muidugi läks mulle korda.

Siis nägin veel Lõuna-Koreast "Otsus lahkuda", mis oli väga hea, ja Iisraeli "Valeria läheb mehele", mis samuti minu meelest väga õnnestunud ja pani mõtlema. Viimaseks jäi täitsa PÖFFi viimasel õhtul näidatud eesti film "Läheduse raamid", mille seansil käisime Heleniga. Selle olime tegelikult juba enne festivali algust välja valinud ning piletid hankinud, aga saime lihtsalt vaid kõige viimasele seansile koha. Ja väärt lõpp see festivalile ka oli. Film ise polnud midagi nii muljetavaldavat, aga lahe oli, et esiteks anti meile seda sisse juhatades teada, et tegemist on interaktiivse filmiga. See tähendab, et teatud kohtadel seanss peatati ja tehti kiire publikuhääletus kätega, kus suunas kahest film peaks jätkuma. Seda polnud enne mitte kuskil reklaamitud, oli hästi hoitud üllatus! Olin elevil. Just päevake enne seda olin mehega rääkinud Netflixi filmist Black Mirror: Bandersnatch, mis on ka interaktiivne ja mida meist kumbki veel pole näinud. Olin avaldanud huvi seda lähiajal vaadata. Ja nüüd sain interaktiivsuse kogemuse lausa kinos!

Teiseks oli peale filmiseanssi küsimuste-vastuste voor režissööriga, mis oli samuti üllatus ja väga tore üllatus. Publik hästi palju küsis ja arutles, meie Heleniga tegime ka häält. Palju juttu oli ka "Bandersnatchist", mida ma nüüd kindlasti pean nägema.

Helen veel teadis seda režissööri ka ja tema jaoks oli see ka loominguliselt kindlasti väga huvitav küsimuste-vastuste voor, kuna ta küsis autorilt loomeprotsessi kohta (Helen ise teeb lühifilme) ja too kiitis küsimust enne vastama asumist. Üldse lahe ja ootamatu ja efektne lõpp selle aasta filmidele.

Kodus ka avastasime mehega Netflixist midagi ühiselt vaadata. Meil on raske midagi sellist leida, sest meil on nii erinev maitse. Mingeid "Black Mirrori" osasid eelmisel aastal üritasime vaadata, aga oli aru saada, et need olid mehe jaoks liiga sünged ja meeldisid pigem mulle. Mulle aga ei lähe eriti korda tema vanad ja uued Star Treki või Tähevärava seriaalid. Nii vaatame tihti koos mingeid kokandusvõistlusi, mis ei paku just erilist vaimustust meeltele ja on pigem hädaabi. Lisaks ajavad need ka näljaseks. Nüüd aga algas uus sari Wednesday, tehtud Addamsite maailmast. Wednesday on saanud teismeliseks ja läinud internaatkooli. Laheda osa teeb seal ka Christina Ricci, kunagine Wednesday kehastaja. 

Algul mulle see sari eriti korda ei läinud ja vaatasin pigem mehele heameele tegemiseks. Olen kahe Addamsite filmi suur fänn ja raske oli üle minna uutele kehastajatele ning neid aktsepteerida. Aga siis harjusin ära ja leidsin, et uues sarjas on tõesti päris vaimukas dialoog ning Wednesday osatäitja ka päris lahe. Lisaks pole kõik sugugi ilmselge ehk me muudkui mõistatasime, mis toimub ja kes on mõrvade taga. Eile vaatasime kaks osa järjest ning jäänud oli veel viimane osa kaheksast, mille mees tahtis suure elevusega peale panna, aga veensin teda selle tänaseks jätma. Siis on midagi oodata ning ei teki üledoosi kolmest järjestikusest osast. 

Tore ka vaadata kõrvalt, kuidas mehele see sari meeldib ja tal silmad säravad. Muudkui silitasin teda ja vaatasin vaikselt silmanurgast, samal ajal kui mul beebitüdruk kõhus põtkis.

"Mis on?" küsis mees.

"Sa lihtsalt nii väga meeldid mulle," ütlesin teda musitades. Ma olen siiamaani iga päev nii õnnelik, et elu meid kokku viis, sest me sobime nii hästi. Ma armastan oma meest, aga ta ka meeldib mulle inimesena ja kõigena, mis ta on. Kuidas ta koduses elus osaleb ja meie kõigi eest hoolitseb ja mind end kogu aeg tundma paneb nagu printsessi. Ja mulle meeldib, kuidas ta mõte töötab ja ta alati kõigele lahendusi otsib ja igas asjas võimalust ja uut ideed näeb.

Ma loodan, et oleme ka kümne aasta pärast samasugused. Selle võtmeks on iga päev üritada särtsu elus hoida. Et kui teine koju saabub, siis üks jätab oma toimetused, karjub: "Kalluu!" ja jookseb teist musitama. Kui esmaspäeval näiteks trennist tulin, näljane, sest olin unustanud oma peale-trenni-õuna maha, siis ootas mees mind juba uksel, käes lõikelaud viilutatud õuna, hurmaa ja mandariiniga, ja hakkas mind toitma, samal ajal mul ise mütsi ja saapaid jalast võttes :D

Vennad on parimad

Jõuluturg reedel oli väga ilus, aga mul oli seal meeletult külm. Ma ei tea, mis seal kesklinnas toimub, aga seal väga-väga rõskelt ja niiskelt kontidesse pugevalt külm. Märkasin seda ka eile, kui kesklinnas asjatasime. Meil Põhja-Tallinnas on pehmem ja mõnusam temperatuur. 

Jõuluturu putkad olid nunnud ja seal oli ka vanaaegne karussell, mida igatsevalt vaatasin. Järgmisel aastal saab Kaur juba minna! Valgusetendus oli küll veidi igav, seda vaatasime ainult pooleldi. Tahtsime glögi ka, ma ütlesin mehele, et võtame kahe peale ühe, aga ta tellis mõlemale eraldi. Esimese lonksu tahtsin juba välja sülitada ja sain siis aru, miks alateadlikult olin tahtnud esialgu ühe joogiga proovida. Sest seal jõuluturul serveeritakse väga kahtlasi ollusi ja kvaliteet võib kahtlemata olla alla arvestust, kui ei vea. Eelmine aasta võtsin kakao ja see osutus lihtsalt kuumaks veeks ja kakaopulbriks ning oli nii tülgastav, et mina seda juua ei suutnud ja pidin maha kallama. Sel aastal sama: see nö glögi polnud glögi kunagi lähedalt näinud. See maitses lihtsalt nagu kuum suhkruvesi ja ajas mul südame pahaks. Seal polnud ühtegi marja või puuvilja identifitseeritavat maitset. Jätsin enda oma pooleli, sest raseduse ajal on mul targematki teha, kui puhast suhkrut näost sisse kallata.

Tegelikult soovin, et oleksin seda müünud putkasse tagasi läinud ja küsinud, mis kurat see oli. Et nad vähemalt tagasisidet saaks ja mõtleks, kas 3-4 euro eest ikka kõlbab sellist löga serveerida.

Aga muidu oli ikka lahe, põrkasime Mikoga ka platsi peal kokku ja ajasime juttu. Tore oli ka see, et mehe teismeline poeg oli üle pika aja nädalavahetuseks meile tulnud ja ka turul kaasas. Oli täiega selline perenädalavahetus.

Ja üldse, kas pole hämmastav, et esimene lumi siiamaani maas on! Seda juhtub ikka päris harva. Nii ilus ja lumine on väljas.

Reedel peale turgu pakkisin kähku trenniasjad kokku ja sõitsin bussiga tagasi kesklinna, et jõuda natukene ellipsile ja lindile kõndima, kuna viimatine kord jäi juba esmaspäeva ja kaks korda nädalas olen üldiselt jõudnud. Väga napikas teema oli, väljusin kümme minutit enne jõuka sulgemist ühe viimase inimesena. Aga hea tunne oli ja jõudu oli palju sees.

Pühapäeva hommikul, kui Kauriga veerand kaheksa tõusime ja hommikust sõime, püüdsime vaiksemalt võtta, sest mehe poeg alles magas teises toas. Kaur pole tavaliselt üleliia lärmakas hommikuti, kui talle vaid söök kärmelt ette anda. Eile aga ta lihtsalt kiljus. Istus maas ja kiljus ka peale söömist, justkui meelega, et vend ilusti üles ärkaks. 

Kui nõudepesumasinat tühjendasin, käputas Kaur mulle appi nagu alati ja hakkas masinast nõusid välja võtma ja maha viskama. Tavaliselt võtab ta enda kergeid plastmasstaldrikuid, aga seekord sai küüned taha suurele raskele potikaanele, mis maha virutades muidugi megalt kõminat tegi.

"Mis kurat seal toimub?" hüüdis vend teisest toast. Võtsin Kauri kaenlasse ja viisin ta hommikuunele ära. Parajasti siis, kui Kaur oli magamistoas magusasti suikunud, tuli vend oma toast, sest unest polnud selle möllu peale ammu jälgegi. Kaur oli nagu käed puhtaks pühkinud, et minu töö on siin tehtud, ja ise rahuga spatti läinud.

Kui me saame kahekorruselise ridaka, siis lahendab see tolle probleemi hästi, sest ülemine korrus ikka blokib märksa kenamini selliseid hommikusi helisid. Meie saame lastega all toimetada ja vanem vend võib üleval suuremas probleemita edasi tukkuda.

Alaku advendiaeg

Praegu on selline ilus aeg, mil kõike jõuludeks ehitakse. Esimene advent ka ukse ees. Alles paar nädalat tagasi jalutasime laupäeval kolmekesi vanalinnas ning siis polnud veel midagi kaunistatud ega kuuskegi veel Raekoja platsil olemas. Märkisin mehele, et selline asjalik hilissügisene vanalinn ka lahe vaadata, kui pole liialt vara veel kaunistusi väljas. Las november ollagi selline täiega sügiskuu, sellel on ka oma võlu.

Mees jäi eriarvamusele :D

Käisime seal Vene saatkonna ees ka, kus hoone kogupikkuse ees olid piirdeaiad ja piirdeaedade küljes erinevad Ukraina sõja vastased plakatid. Uurisime need kõik läbi ning pärast olime natuke aega tavalisest vaiksemad.

Aga varsti peale seda toimetati suur jõulupuu platsi keskele kohale ning täna, reede õhtul on jõuluturu pidulik avamine. Seda tahame küll näha, pealegi on meil täna mehega aasta ja kümme kuud koos oldud, nii et lähme seda tähistama väikese vanalinna-jalutuskäiguga. Valgusetendust pidi ka näidatama.

Stroomi rannas nägime ka eile Kauriga, kuidas suurt jõulupuud ehiti. Kui sageli sa ikka sellisele asjale peale satud? Üks vana naine vaatas, kuidas me seisime ja kaesime, ning ütles vene keeles naeratusega, et kuuske ehitakse.

*

Eile käis meil mehe sõber elektrik ja tõi seitse suurt paksu kataloogi erinevate valgustitega, mis ta äsja ilmselt kuskilt messilt oli toonud. Ta vist toob oma firmaga neid maale ning mees kui tema sõber ja arvutiasjade ajaja võib saada valgusteid natuke soodsamalt. Elektrik võttis paberi ette ja püüdis kõigepealt kaardistada meie esmaseid ootusi, näiteks kas külm või soe valgus, aga meil ei olnud isegi sellest aimu. Nii et meile jäeti kõik seitse kataloogi ülesandega need läbi töötada ja teada anda. 

Kaur sõi parajasti õhtust, kui elektrik tuli, ja kogu söömise aja jälgis ta meest üksisilmi, ühtelugu lusikat oma suhu unustades. Ka peale sööki ei jäänud ta põrandale mängima, vaid pidi kogu aeg teada saama, mis köögilaua taga räägitakse ja mis asju seal aetakse. Vaene issi pidi siis teda kogu aja süles hoidma. Kaur kiikas katalooge, vaatas arvutist plaane ja patsutas vahepeal issit õnnelikult pealaele. Kunagi räägime talle, kuidas ta oli uude majja valgustite planeerimise koosoleku juures tähtis tegelane.

Just siis, kui elektrik hakkas lahkuma, tegi Kaur mähkmesse lopsaka kaka. Mina ei märganud seda piisavalt vara (kui piisavalt vara reageerida ja ta potile viia, võib mähe veel puhtaks jääda ja ta teeb kogu kupatuse potti) ja hakkasin teda kiirustades poti poole viima. Lehvitasime veel elektrikule ukse peal - Kaur on lõpuks lehvitamise ära õppinud, asi, mis mulle pöörast heameelt valmistab, sest see on nii armas! Kauril jäi lehvitamise programm veel peale ja ta viipas ka magamistoas vetsupoti suunas tükk aega.

Valgustid võtsin ette ja töötasin kohe eile õhtul läbi. Õnneks viis kataloogi olid kas üleni LED-ribade kohta (kallid ja mitte minu maitsele) või mulle ei meeldinud sealt midagi, aga kaks kataloogi sain küll märkmekleepsudega paksult täis märgitud. Vahepeal jooksin mehele teise tuppa näitama, kui midagi eriti ilusat või koledat märkasin. Nüüd peab tema omakorda kõik läbi vaatama ja saab näha, mis ühtivad. Meil on suht erinev maitse, aga valgustid on kindlasti asi, mille puhul ma olen valmis kompromisse tegema. Need pole nii olulised ja neid saab kunagi edaspidi ka vahetada, kui ära väsivad või meie neist väsime.

Ahh, aga põnev värk ikka, oma tulevasse koju laelampe valida! Meie ühisesse koju!