Autokoolis saan juba esimese teooriaõppe mooduli kohe läbi. Üks loeng veel on ja siis test ning peale seda saab paralleelselt teooriaga hakata sõidutunde võtma.
Mulle päris meeldib. Ma olen suure osa teooriaga pealiskaudselt tuttav, sest suvel, kui üks mehe sõber endale C-kategooria lubasid tegi, võttis ta Liikluslabist ka teooria e-õppe paketi ning jagas seda meiega - maksin poole kinni. Seal polnud peale loetud loengud, vaid slaidid, aga ta oli hästi tehtud, hea graafika ja palju seletusi. Jõudsin seal kõik teooria läbi käia, aga teste juurde lahendada eriti enam mitte, siis sai paketi kasutusaeg otsa. Nii et mingi põhi on all, aga samas käisin selle ikkagi pealiskaudsemalt üle, sest polnud tunnet, et käin juba päriselt autokoolis ja teen seda enda jaoks jne.
Nüüd autokoolis oli esimene loeng lausa eraldi õppemeetoditest. Manitseti võtma vastutus enda eest: kool ega õpetaja ei õpi sinu eest, nad vaid aitavad, aga oma tulemuse eest vastutad sina. Kästi paika panna kindel plaan, millal mida teha, mis ajaks mis moodulid läbida, ja hoida head tempot. Et kui ta venima jääb, siis jääbki. Otsast juba unustad teooriat siis. Et kohe naksti hakata kõigega pihta, siis on eduvõimalus suurem kui vaikselt kulgedes.
Ma nüüd neid esimesi, näiteks liiklusmärkide ja valgusfooride loenguid olen väga põhjalikult võtnud. Kogu aeg panen slaidid pausile ja teen endale konspekti ise juurde. Kaur sai mehe töökoha jõulupakist vildikad, aga need tegin lahti hoopis mina ja võtsin värvilise konspekti tegemise juurde abiks. Jah, kõik need liiklusmärgid ja foorid jne on mul ka liiklusseaduses olemas, aga niimoodi ise läbi kirjutades-joonistades kinnistub kõik hästi palju paremini. Hea on teooriaga kohe tugev põhi alla saada, muidu hakkad hiljem tagasi minema ja otsima, mis on mis.
Nii mitmestki asjast saan nüüd paremini aru kui enne. Mõned fooriteemad ja viidad olid mul enne segaseks jäänud, aga nüüd mõikan, mis on mis ja milleks. Eile läbisin näiteks pooletunnist loengut terve õhtu, sest kogu aeg panin pausile, aga see-eest tunnen, et tõesti sain materjalist aru.
Ja e-õppega on hea, et saan seda teha oma tempos, endale sobivatel õhtutel. Enamikel vabadel õhtutel olen siin autokooliga tegelenud ka. Lahe on jälle aju kasutada, muidu kulus mu vaba aeg suures osas lebotamisele ja Netflixist tõsielusarjade vaatamisele, ja selline eesmärgitu tunne tekkis sisse, et mida ma oma eluga teen.
*
Kauril väike nohu, õnneks alles aastaselt esimest korda. Esimene öö kurtis meile ega saanud magada, edasi on parem olnud, midagi hullu pole. Ninaimuriga ta meid ligi ei lase, aga inhalaatorist on hakanud päris kenasti hingama, eriti issi süles. Vahva vaadata, kuidas ise paneb oma nokakese sisse ja hingab auru.
Määrin teda igal õhtul ja hommikul hanerasvaga ka, rinnaesine, jalatallad ja ninakene ka. Muidu meil sama graafik, õues käime ikka, värsket õhku on ka nohuninale vaja. Köha õnneks seekord ei tulnud ega palavikku ka mitte.
Saime mehega mõlemad paar päeva pärast Kauri ka lopsaka nohu, aga tundub, et sellest midagi hullemat mitte.
Eile oli meil perearsti juures ühe aasta visiit, kus ma ei mäleta kas pidi tehtama ka mõni vaktsiin, aga läksime lihtsalt kohale. Tagasi mõeldes oleksin võinud enne kirjutada, kas oli mingi vaktsiin plaanis ning et lapsel kerge nohu, kas see takistuseks?
Läksime kohale, ooteruum tühi, aeg tiksub täis, keegi meid ei kutsu nagu tavaliselt. Kaur käputas ringi nagu energiajänku, muudkui lasi mööda tervet korrust edasi, mina järel. Mul oli mask ja saapad väga soojas ruumis ning ma väsisin kohe väga ära. Seal on nüüd mask kohustuslik, aga ma ausalt ei saa rasedana maskiga hingata. No pane või pilt tasku. Kaur ei püsinud sekundikski ka paigal. Vahepeal tõstsin ta diivanile enda taha ootama, siis rüüstas ta mu rahakotti ja võtmeid ning püüdis igal võimalusel maha ronida.
Kümme minutit ajast üle, koputasin korduvalt arsti uksele, kedagi välja ei tule. Keegi oleks võinud uksele tulla ja öelda, et vabandage, läheb nii ja nii kaua vms, aga ei midagi. Kuulda oli küll, et keegi sees oli. Ma läksin nii närvi. Mind eluaeg on sellised olukorrad väga närvi ajanud ja ma vihastan väga. Aga väga energilise lapsega seal kakskümmend minutit oodata, tal järgi joosta, endal minestamise tunne peal? No dai boh.
Lõpuks ilmus uksest üks mulle võõras õde. Minu jäise märkuse peale, et meie aeg oli juba kell üksteist!, ei vabandanud, ütles vaid, et arsti praegu pole. Tegi pikkuse ja kaalu mõõtmise toimingud ära ja tahtis hakata lapsele säärde vaktsiinisüsti tegema, kui mainisin, et lapsel kerge nohu, kas see on takistuseks? Midagi hullu samas pole, laps on energiline ja palavikku pole. Õde oli nõutu, aga saatis meid tagasi ooteruumi, kuni arst tuleb ja targem on. Mõtlesin, et plahvatan. Jõuga püüdsin end rahustada. Täpselt sarnase olukorra pärast ükskord varem püüdsin perearsti vahetada, aga mehe perearst ei tahtnud meid lapsega. Mind jäeti koos lapsega ootama, vaatamata ette kinni pandud ajale, ei ühtegi vabandust ning küsimuste peale õlakehitamine. Seal kabinetis alati kehitatakse kõige peale flegmaatiliselt õlgu, nad nagu ei tea mitte midagi mitte millestki. Ma oma last olen kasvatanud Google'i ja raamatute abil, kindlasti pole ma perearsti kabinetis midagi kasulikku kuulnud.
Lõpuks tuli arst, ütles, et nohuga siiski vaktsiini ei teeks, ning kutsus meid nädala pärast tagasi. Olin enda peale ka natuke tige, sest kui oleksin eelnevalt kirjutanud ja küsinud, oleks terve see mõttetu visiit ära võinud jääda. Arst tahtis ka teada, kas Kaur juba kõnnib - ütlesin, et mööbli najal, aga ise mitte - ja räägib - ütlesin, et kordab mõnesid sõnu vahel, aga lobiseb ikka omas keeles. Arst vaatas ringi trööpavat Kauri ja märkis, et too igatahes väga energiline ja "treenitud". Ütles, et kui füüsiliselt nii aktiivne, siis kõne tuleb natuke hiljem. Ei jätku ajus nii palju ressurssi.
Ütles ka, et aastaselt tuleks kindlasti hakata lapsele liha andma. Ütlesin üllatunult. et Kaur sööb liha juba pooleaastasest saadik pea iga päev. Need on need soovitused, igaühel omad. Neuroloog oli väga kindel, et liha peab kohe andma hakkama, sest lapsel kuuendaks elukuuks rauavarud otsas, ja see kõlab loogiliselt.
Jumal tänatud Google'i eest ikka ka.
Kaur tegi seal ooteruumis teiste lastega ka tutvust. Üks umbes pooleteiseaastane poiss piilus teda ettevaatlikult ema kõrvalt, aga Kaur käputas pikema jututa poisi poole, lobises rõõmsalt midagi ning võttis tema auto ära :D Tahtsin seda kohe tagasi anda, et nii ei tehta, aga poisi ema ütles, et võime vaadata küll. Järgmiseks Kaur ründas poisi kampsuni nööpe. Võtsin ta eemale ja vabandasin, et Kaur väga nööpe armastab, too ema naeris, et tema poiss ka. Siis sai teine poiss oma arsti juurde sisse. Viisin ruttu auto talle tagasi, Kaur aga hakkas iseenesestmõistetavalt nende järel võõrasse kabinetti käputama :D
Kogu selle aja teine laps lihtsalt vaatas natuke ehmunult, kui Kaur toimetas. Seltskondlikkusega tal tõesti probleemi ei ole, aga teiste isiklikku ruumi ja viisakust peame hakkama õpetama :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar