Rasedushormoonid

Mõtlesin eelmisel nädalal, et ma selle raseduse ajal olnud kuidagi tasakaalukas: pole üles-alla käivaid emotsioone ega mitte millegi peale nutmist nagu olnudki. Tunnen end lihtsalt tavalise minana.

Siis nädalavahetusel ikka hakkas natuke viskama rasedushormoone ka, et väga igav ei hakkaks. Reedel mees küsis, kas minu meelest lapsega kodus olemine on rohkem töö või puhkus. Ma ei osanud vastatagi, sest noh, raske mul just pole, kõik jookseb nagu kellavärk, laps on rõõmus ja kraps ja ma ise ka, päevaunede ajal tegelen millega tahan, koristame ja mängime rõõmsalt lapse üleval olles... Aga see on siiski praegu mu töö, ehk et saan riigilt selle eest palka. 

Mees jätkas ise, et ühe lapsega vist siiski rohkem nagu puhkus, kahe lapsega aga läheb alles tööks. Ma kõndisin teise tuppa, natuke pahandatud, aga surusin selle endas alla, et ära tee tühjast tüli.

Noh, seda ei ole kunagi mõtet teha, vähemalt minu puhul. See mõte jääb kuhugi alateadvusse püsima ja tuleb lihtsalt hiljem võimendatuna pinnale.

Järgmine hommik sõime kõik erakordselt rammusa hommikusöögi: mees tegi munavõid, millest lihtsalt pool oli või, ja oli ostnud veel sõrnikuid, need olid maailma kõige rammusam toit üldse. Märkasin, et mees oli ka lapsele ette pannud sõrnikut, ja sellest sai see sütik, et ma ära flippisin. Miks lapsele magusat anda, kui ta ise ei oska seda küsidagi? Me ju oleme kokku leppinud, et laps magusat ei söö. 

Mees läks autot pesema ja rehve vahetama ning mina jäin üksi oma mõtetega praadima. Põhimõtteliselt kohe, kui uks ta selja taga sulgus, puhkesin nutma. Nutsin vist tund aega, samal ajal kui Kaur rõõmsalt mängis ja hommikuuinakule läks, ta õnneks ei pannud mind väga tähele. Mul muudkui ketras peas, et ma mehe arvates siin järelikult päevad otsa puhkusel ja tema teeb siis väljas päris tööd. Jah, mul polegi raske, aga see on ehk minu teadliku pingutuse tulemus? Ma äkki nii superema lihtsalt, et olen sisse seadnud hea rutiini ja suunan last ilusti nii, et me mõlemad rahul?

See, et laps ilusti päevaunesid magab? Ma olen teda õpetanud ise uinuma, mitte kussutades või toiduga. See, et laps peaaegu kõike sööb ja teeb seda asjalikult ise? Mina ütlesin kuue kuu täitudes, et hakkame talle kohe andma päristoitu ja andma kõike, mitte midagi välja jättes. Julgen arvata, et magusate püreedega alustades meil oleks praegu vaja hakata tegema trenni, et näed, Kaur, see on tahke toit. Tutvu.

Ja see, et ma ise rõõmus ja täie mõistuse juures ning kodu alati korras, on ka teadliku pingutuse tulemus. Me käime iga päev kahel jalutuskäigul, ükskõik mis ilm on. On vaja liikuda ja veri käima saada, et vaimselt ka õnnelik olla. Iga päev on tolmuimeja põrandale lastud, pesu pestud, volditud ja kapis, köök korras. Kunagi ei käi mul lapse ülevaloleku ajal telekas ega istu ma tema kõrvalt telefonis, vaid lasen tal ise päris maailmas tegutseda ning tegelen temaga kõrvalt piisavalt ning loen palju ette.

Ühesõnaga muudkui ketrasin oma peas seda kõike, nagu mees oleks mulle kunagi midagi ette heitnud. Asja vallandas vaid üks süütu märkus. Tegelikult mees kiidab mind iga päev, kogu aeg kommenteerib, et olen super. Sada korda kiida ja üks kord tee üks kahtlane märkus, ja see märkus saab kõik tähelepanu endale :D

Tuli mees tagasi koju, olin juba rahunenud. Läksin talle kaissu ja ta küsis, mis lahti. Mu esimeste sõnade peale ta ohkas. 

"Ma teadsin kohe, et ütlesin eile lollisti. Ma ei mõelnud seda üldse nii."

Siis käisin talle ka lagedale, et mul oli konkreetselt paha nii rammusast hommikusöögist ja ma ei saa endale rasedana niisugust toitumist lubada, vaid pean jälgima iga kilo. Ja et kas ta palun ei tooks enam koju magusaid asju, sest päevad otsa kodus olles on suurem tõenäosus, et kui need seal kapis on, siis ma võtan ja söön neid, aga kui seal midagi ei ole, siis ma toitun ainult tervislikult. Ma tõesti ei osta endale iialgi poest midagi magusat, mul on maksimaalselt tervislik ja kõiki toidugruppe kattev ostukorv.

Siin on küll nii, et tuleb võtta isiklikku vastutust ka. Mina olen see, kes neid asju endale suhu paneb, keegi ei veena mind ega sunni sööma. Näiteks kartulikrõpsude juures võtsin vastutuse ja lubasin mehele, et kogu ülejäänud lapseootuse aja ma ei söö mitte ühtegi krõpsu. Mees muidu kogu aeg täiendab varusid ja toob suure paki juurde, kui üks on otsas. Mees naeris mu peale, aga see tegi mind just kangekaelseks ning praegu on vist kuu aega olnud meil kapi otsas mingi krõpsupaki jäänused, mida keegi puutunud ei ole.

Aga jah, ta võiks mind mu missioonil aidata ning mitte tuua koju asju, mida ma praegu süüa ei taha. Tihti ongi need täpselt mulle toodud, ta ise ei saagi näiteks pähklitega asju või makroone süüa.

Selle vestluse peale mees viskas või viis kuhugi ära magusad asjad, mis meil veel elamises olid, ja praegu on puhas vuuk. Leppisime ilusti ära.

Paar tundi hiljem tagasi mõeldes juba oli suht selge, et suure hommikusöögi peale nutmine pole päris adekvaatne ja ilmselt hormoonid panid möllu :D