Nägin mina sotsiaalmeedias muudkui väikelapsi kelkudel ja teatasin mehele, et Kaur tahab ka kelgutama. Mees skooris Facebooki turuplatsilt kümneka eest roosa beebikelgu ning suundusime kohe Nõmmele kelgutama. Ilus, hämar ja vaikne oli. Kaur oli suhteliselt flegma näoga, kui ta kelku istuma panime. Ei osanud sellest asjast midagi arvata, kurta ka mitte. Ta kipubki uute nähtuste suhtes selline hästi vaikne ja osavõtmatu olema, lihtsalt istub ja vaatab sind. Seebimulle mitu puhku jõllitas vaikselt, enne kui peale mitut nädalat hakkas neid lõpuks käega natuke püüdma. Paar nädalat tagasi viisin ta esimest korda lumme istuma ja ta lihtsalt istus seal, ei teinud mitte midagi ning vaatas mind. Isegi ei püüdnud lund katsuda, vaid oli täiesti flegma. Mina ergutasin teda ja pildusin lumega, aga Kaur ei osanud sellest asjast midagi arvata.
(Lõpuks korjasin ta tagasi kärusse ja läksime maja välisukse ette - lumemöllu olin teinud otse maja taga, et saaks kiiresti pärast majja sooja. Siis selgus ootamatult, et maja välisukse lukk ei avane. No tee, mis tahad, ei tule lahti. Enne polnud sellist asja olnud, aga korraga oli. Seepärast see naabrinaine, kellega ma läbi ei saa, enne seisis pikalt seal ukse juures, kui meie maja taha suundusime...
Olukord oli üpris nutune, just nimelt Kauri jaoks, sest tal oli reaalselt külm. Märjad kindad olin ära võtnud, et kohe saame sisse, Kaur nuttis ja tahtis sooja, aga sisse me ei saanud. Mul polnud telefoni ka kaasas, jätan selle tihti jalutama minnes koju, et rahus õueaega nautida.
Ega siis muud, kui ema minus pani sellele uksele paar kõvemat litakat ja keeras eriti osavalt, nii et ukse lahti saime. Lükkasin Kauri sisse ja läksin naabrinaist otsima, kes endiselt kuskil teise majanurga juures pidi kügelema. Sellest hetkest meie vihavaen natuke rauges ja ta isegi tänas mind.
Mees kirjutas sellest juhtumist korteriühistule ja korteriperemehele. Ühistu esimees vastas, et uks läheb pingesse sellest, et jääd ja lund ukse vahel ning iga väljuja peaks jälgima, et seal vahel puhas on. Luku süü see ei olevat. Selgelt neil oli see probleem juba ka varem ette tulnud, sest naabrinaine hakkas kohe peale sissesaamist harjaga ukse vahel vehkima. Aga meile kui uutele inimestele polnud keegi mõelnud enne öelda, et see uks käitub külmaga niimoodi ja vaadake ette. Siin on tõesti mõttetu ja kasutu korteriühistu, nagu ma juba mitut puhku olen täheldanud...
Igatahes õhtul oli esimees luku siiski üle vaadanud ja sinna silikooni vms valanud, sest lukk siiski oli ka jääs olnud. Sellest ajast saadik pole rohkem õnneks ette tulnud taolist asja, aga veidi Murphy seadus, et just siis tuli ette, kui ma olin reaalselt lapse märjaks teinud ja ära külmetanud ja kohe oli vaja sisse saada. Tavaliselt kunagi sellist juhust pole.)
Igatahes kelgumäel valisime paar eriti leebet nõlva välja ja lükkasime Kauri üksi minema... looduslik valik, kas saab hakkama või ei :D Kaurike libises sulnilt ega kukkunud kuhugi ümber. Näitas lõpuks üles ka veidi elevuse märke, naeratas, kõkutas ja tõstis käe, et ma talle patsu lööksin - ta viimasel ajal suur viipaja ja lehvitaja, mu trenn hakkas kuhjaga vilja kandma. Täna võtsin ta unest ja ta viipas armsasti magamistoa peeglist paistvale iseendale tervituseks.
Meie mehega muudkui imetlesime Kaurikest kelgumäel ja musitasime vaikselt, tuletades meelde, et Nõmme mäed on ju meie esimese kohtingu paik. Nüüd, vähem kui kaks aastat hiljem, oleme siin ja kelgutame oma pisipojaga... kas pole lahe? Selles hetkes oli tõelist piltpostkaardilikku õnne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar