Käisin ämmaemanda juures. Preili beebiga oli kõik kõige paremas korras, mul endal suht ka, ainult rauatase on langenud, praegu on 113. Sealjuures olen ma kogu raseduse aja religioosselt iga päev rauatablette võtnud, vahepeal isegi 2x ööpäevas, aga see tundus veidi seedimisele hakkavat.
Jube raske on seda taset üles saada, aga tuleb väga jälgida, sest see on nii minu kui beebi tervise jaoks vajalik. Sünnitusel oodata ka verekaotust, ja et pärast jaksaks teha ja toimetada, siis ikka tuleb varakult varud üles ajada.
Ehk pean piirama musta tee ja kohvi tarbimist? Aga noh, ei taha kõiki rõõme ka enda elust ju välja lõigata... Samuti pani ämmaemand südamele magusast hoidumist. Vähemalt kaal on tõusnud vaid 0,8 kilo eelmisest visiidist. Seda ka jälgin religioosselt, kusjuures kõik kaalud näitavad eri numbreid: kodus, arsti juures, jõusaalis. Muidugi kaal veidi päeva lõikes kõigub nagunii, aga mitte sellisel tasemel kui nende kaalude vahe on. Näiteks jõuka kaal, ma olen veendunud, näitab yololt 2 või 3 kilo mu kodukaalust vähem. See on päris suur vahe ja mul kerge kahtlus, et nad jõuka kaaluga kuidagi jahmerdanud, et see vähem näitaks. Aga noh, suht meeldiv on astuda iga kord enne trenni kaalule ja näha seal kuuendat kuud rasedana 66 kilo. Kuigi tean, et see arv kilo või paar ikka suurem. Aga psühholoogiliselt mõjub see hästi, nii et usume jõuka kaalu.
Igatahes tulin mina ämmaka juurest, kõht nii tühi. Polnud jõudnud enne minekut süüa, magasime kõik veidi sisse. Mul oli süda kergelt paha juba näljast, aga poisid veel magasid. Vaatasin kergelt sassis kööki - pidin enne hommikusööki seal veidi veel koristama, ja hakkasin nutma. Tere tulemast, rasedus.
See, et köök oli veidi sassis, oli nii minu kui mehe süü. Pott, mida ma pidin pudru tegemiseks pesema hakkama, oli näiteks minu enda eile tehtud pastat täis. Aga ütle seda minu hormoonidele. Nutsin putru tehes, söömise ajal veidi rahunesin, siis panin edasi. Kaur oli õnneks rõõmus, mees ehmunud olemisega. Kui hakkasin pesu pesema panema, hakkas ikka täitsa kurb. Mõtlesin, et laps nüüd hommikuund ei maga, kuna poisid nii pikalt põõnasid, ja tundsin end nii väsinuna.
Lõpuks läksin mehe külje alla ja rahunesin maha. Aga jah, tund aega nutta, sest me magasime veidi kaua ja köök oli sassis? Samal ajal olles just kuulnud, et lapsega on kõik kõige paremas korras... Ei oska seda kuidagi ratsionaalselt seletada.
Mees juba pakkus, et töötab täna kodunt ja viib Kauri kärutama, et ma saaks puhata, aga ma ei taha ta tööd segada. Ta oli eelmine nädal tõbine ja niigi mitu päeva kodus ja eile läks notari pärast hiljem tööle ja täna minu ämmaka pärast... Las ta ikka rahulikult läheb ja teeb oma päevatööd ka. Tagatipuks viis ta Kauri voodisse ja see jäi ühegi vastuväiteta uuesti spatti, nii et sain üllatunult diivanile Ekspressi lappama istuda. Proff issi.
Preili beebi muudkui möllab sees ja annab endast teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar