Eile oli väga kehv päev. Üleeile käisime esimest korda mehega tühjas parklas tiirutamas, et enne mu esimest sõidutundi natuke praktikat saada. Mul läks enda meelest jumala okeilt, pärast aga ragistasime veidi mehe reageeringu pärast. Ta pakkus kohe tagasi sõites, et võin alati ka automaatkasti minna õppima, mis mu esialgse elevuse maha käitas. Ma nagu ei tahaks kohe püssi põõsasse visata ja olin pahane sellise reageeringu peale.
Sõidutundi läksin juba pahases tujus ja tund ise ei läinud üldse hästi. Kõigepealt õpetaja tundus ehmatavat, kuuldes, et ma olen rase. Siis teatas, et kui mulle ta suitsetamine ei sobi, võin alati sõiduõpetajat vahetada. Pmst esimese viie minuti jooksul sain soovituse õpetajalt vahetada õpetajat, mis on alati kena viis enesekindlust üles viia. Mõtlesin, kas ta küsis minult sõidu ajal minu kõrval suitsetamise kohta, ja ütlesin, et see mulle mõistagi ei sobi. Kas ta teeb üldse nalja? Igatahes tegi ta siis suitsu viis minutit autost väljas, samal ajal telefonis sirvides. Mina lihtsalt vahtisin autos nagu lollakas. Minu ajast. Kullahinnaga ajast, mida ma maksan. See ausalt vihastas mind ja noh, ei pannud õigesse meeleseisundisse. Inimene peaks kindlasti suutma poolteist tundi ilma suitsetamata hakkama saada.
Siis esimesed nelikümmend viis minutit üldse tiirutasime ümber auto, õppisime kapotialust ja rehvidelt kõike välja lugema. See on kasulik ja vajalik, aga kas esimese tunni teemaks parim? Parim oleks õpilane saada kohe rooli ja närv seest ära ning vaadata rehve, ma ei tea, kolmandal tunnil. Ning see, kuidas ta mind küsitles, ei meeldinud mulle, sest ta tegi seda patroniseerival toonil.
"Ahhahaa, sa siis ei tea, mida see kiri siin tähendab? Mis on pascal? Millal sa viimati koolis käisid?"
Ma lähen selliste asjade peale kohe trotsi täis ja nähvan, et jah, ma ei tea, mida pascal näitab, mis siis? Sinu töö on sellest mulle rääkida, mitte mind mõnitada.
Tundi mahtus veel peale umbes ühte tiiru parklas kohe vaiksematele tänavatele väljakeeramine, milleks ma veel ei ole valmis, ja siis ristmikul, kus ma ilmselt ise hoidsin liiga vastassuunda, riivas möödasõitev BMW meie peegleid, mille peale sõiduõpetaja flippis ära, haaras ise rooli ning oma pedaalide abil sõitis bemmile järgi, läks välja ja nad sõimlesid mitu minutit, samal ajal kui mina autos ootasin, jällegi midagi õppimata, lihtsalt oma aega raisates, suu lahti et mis siin toimub. Kas kohe tuleb mingi lööming? Kas see on mingi varjatud kaamera sõidutund?
"Neid ei saa lasta nii käituda," ütles sõiduõpetaja tagasi autosse istudes (peeglil polnud õnneks kriimugi). "Muidu jäävadki nii tegema terve elu."
Siis ta lisas, et see on tal teine kord alles niimoodi autost välja tulla ja seletama hakata.
"Kas täna või?" küsisin ma.
"Ei, elu jooksul."
Noh...kui sa nii ütled.
Tagasisõiduks algkohta vahetasime kohad, kusjuures küsisin, kas mõnedel lastakse juba ise läbi linna sõita tagasi. Õpetaja ütles jah, ta enamikel laseb. Küsib, kes tahavad, ja enamik tahab ja on pärast rõõmsad. Noh, mina selleks kindlasti valmis polnud. Ma reaalselt veel õpin pidurdama ja käike kasutama ja auto gabariite tundma. Ma oleks tahtnud esimest tundi, kus ma lihtsalt mööda platsi ajan ja siis lõpus mööda vaiksemaid tänavaid. Alustan lihtsalt manuaalsest harjutamisest vaikuses ilma teiste liiklejateta.
Tagasisõidul veel õpetaja rõhutas, et ta ei pea mind teistest halvemaks (see tähendab täpselt, et ta peab mind teistest halvemaks) ja et ta üldse kardab rasedal minul sõita lasta. Ütles veel mitu korda, et vabalt võin selles koolis õpetajat vahetada.
Ühesõnaga, sõidutund, kus õpetaja esimesel korral mitu korda soovitas õpetajat vahetada, ei jätnud mulle sisse just meeldivat tunnet. Ma olin olnud sellest protsessist nii elevil ja nüüd oli kogu see elevus ja rõõm kadunud. Lisaks tundsin ka, et mees kodus ei toeta mind ja on õpetajaga ühel nõul. Seda suitsetamise teemat näiteks pidas ta täiesti normaalseks.
Mehega leppisime ära (selleks, et hilisõhtul uuesti tülli minna, kuna ta umbes vaatas mind vale näoga vms) ja sisendasin endale, et pole hullu - reedeks sai kokku lepitud ka uus tund - kuid eile hommikul hommikusöögi ajal lihtsalt hakkasid mul pisarad tilkuma. Ma leinasin oma kaotatud rõõmu sellest protsessist ja seda, et ise pean oma suurim toetaja olema. Muudkui nutsin hommik otsa vahedega. Päeval, kui olime just Kauriga õuest tulnud, tuli ka murelik mees poole päeva pealt koju. Ma olin paar tundi juba mitte nutnud, kuid teda nähes hakkasid mul jälle pisarad sops-sops tilkuma. Suutsin need siiski peatada ja vaikselt rahunesin maha. Läksime Kauriga Nõmmele kelgutama ja pärast pandi mind trenni juures maha. Miski ei aita halval päeval hormoone paremini uuesti joonele saada, kui enda liigutamine. Õhtul istusin veel kohvikus ja koju laekusin juba õnnelikumana. Vaatasime koos sarja ja pärast võtsin uuesti ette autokooli loengu. Polnud tunnet, et tahaksin, kuid tegin seda siiski, ja sain sama õhtuga loengu läbi.
Mõnikord ongi mingi algus sitt ja pole mõtet seda ilustada. Ja ongi mingi päev kohe väga kehv. Siis tulebki lihtsalt lasta sellel kehval päeval olla ja loota, et järgmine on parem. Täna hommikul ärkasime kõik rõõmsalt, igaüks omas voodis, ja kõik tegid kohe potti pissi :D Mees läks trenni, olles enne armsasti meile hommikupudru valmis teinud, mida ma isegi ei kuulnud teda tegevat, olles peale Kauri riietamist ja elutuppa mängima toomist kaheks minutiks veel tahatuppa lesima läinud. Kuulsin vaid, kuidas Kaurile hüüti: "Kaur, ei! Ei lülita radikat välja!" Ta käib kogu aeg elektriradikat välja klõpsamas, väike säästuhunt. Meie üritame kodu soojaks saada ja siis näeme, et jälle on radikas külm, sest väike tehnik on asjatamas käinud.
Ja nüüd ootab mind värske Ekspress koos teega, kuni boyo hommikutudu teeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar