Aasta kokkuvõte

Käes on aasta viimased päevad. Need on sellised maagilised tunnid, kus vähemalt mina tunnen kõike kuidagi intensiivsemalt.

Hakkab läbi saama üks minu jaoks täitsa teistsugune aasta, perekeskne ja kodune. Mulle on aasta lõpus meeldinud meenutada ja natuke kokku võtta seda möödunud perioodi ja anda ka lubadusi uueks. Need lubadused tegelikult mõjuvad väga inspireerivalt ning kui see nimekiri sulle aasta jooksul vahepeal ette satub, on lahe võrrelda ja vaadata, kus omadega oled.

Mina eelmisel 31. detsembril näiteks tegin lubadused uueks aastaks ning tegin need sellise märkmiku esimestele lehtedele, mida hiljem muuks kasutama sattusin. Seega mitu korda jäin juhuslikult neid lubadusi lappama, mis kindlasti suurendas ka tõenäosust neid hiljem täide viia. Vot ei tea näiteks, kas me oleks oktoobris teinud reisi Hispaaniasse, kui mul poleks üheks lubaduseks olnud "teha sügisel perega reis Hispaaniasse"? Ja jõusaal oli kirjas ning ma olen ikka päris regulaarselt käinud, vaatamata sünnitusjärgsele ajale ja uuele rasedusele.

Igatahes, aasta 2022 oli päris teistsugune kui varem. Üle tüki aja ei olnud mu elus palgatööd ja tegutsemist mingi eesmärgi nimel väljaspool kodu. Just äsja mõtlesin, kui lihtne ja hea oli minu seisukohast näiteks sel aastal korraldada sõitmist jõuluks Puhja - mul ei ole mingit töökohta, graafikuid ega töökaaslasi, kelle võimalike puudumiste ja äralangemistega vaja arvestada. Ei mingit viimase hetke rabelemist ja kaubapanemist poes, enne kui buss läheb. Istusime lihtsalt  nagu miškad autosse, võtsime minu isa kaasa ja sõitsime Puhja.

Sellised asjad nagu unustad ära, kui tükk aega pole töö rütmis olnud. Et milline õnnistus tööpingete ja kohustuste puudumine ikka on.

Terve selle aasta olen veetnud lapsega kodus. Google söödab mulle pidevalt ette aastataguseid pilte ning äsja imetlesime mehega, milline pisike beebi meil ikka aasta tagasi oli! Tilluke ja krimpsus! Niii armas. Küll on hea, et saame kevadel veel ühe sellise.

Jaanuari algul oli meie beebi alles paarinädalane ning sellel perioodil oli kindlasti kõik päris raske. Und oli vähem kui harjunud ja kohustused hoopis teistsugused. Polnud aega endale rahus tassi kakaodki teha, vaid pidi toimetama kellegi teise rütmis. Aga see läks vist päris kiiresti üle, Kaur on üldiselt olnud väga kerge beebi: rahulik, rõõmus ja iseseisev. Mul on täpselt meeles, et tema seitsmenädalaseks saades me otsustasime, et võiks teine samasugune kiires korras järgi tulla küll, me saame hakkama. Et beebid on kokkuvõttes ikka lust ja rõõm.

Sealjuures olen ma ikka päris palju nutnud igasuguste väikeste asjade üle, aga ma pole enda suhtes eriti karm selle pärast. Olen nagunii emotsionaalne inimene, kes asju väga südamesse võtab ning segipaisatud hormoonid on seda veel võimendanud. Oskan juba end natuke kõrvalt vaadata, et jah, praegu olen tükk aega pisardanud, aga tegelikult pole lahti midagi hullu ning mu elu on nii hea. Et kõik need tunded on okeid ja need lähevad mööda.

Üldiselt on mul selle aasta jooksul olnud rõõm avastada, millise mehega ma siis koos elan. Imeline isa ja kaasa, kes lapse jaoks lihtsalt 100% olemas. Kohe töölt saabudes kallistab ja musitab ta meid mõlemaid üle ning läheb lapsega diivanile mürama. Ja Kaur täiega armastab teda ning on suur issikas, mis mulle väga sobib, sest mul nii lihtsam elu. Keegi ei klammerdu minu külge ja võin rahulikult õhtul näiteks trenni minna, ilma et Kaur issiga põrandale toimetama jäädes teist nägugi teeks.

Ja mul on olnud nii palju aega enda jaoks. Alati, kui mehel pole õhtuks midagi ees, on olnud täitsa okei, et lähen õhtul üksi linna peale: trenni, kohvikusse või kinno. Ma käisin sel aastal ikka päris palju kinos! Vahel mees ise küsib, kas tahan kuhugi minna. Mulle on selline enda tuulutamine ja aeg üksi väga olulised ning olen seda õnneks piisavalt saanud. Ma olen täiesti selle mõtteviisi poolt, et ema jaoks on number üks inimene siiski tema ise, olgugi tal nüüd laps või mitu. Ennast tuleb natuke isekalt esimeseks seada ning selle endaga rahul inimese kõrval, kelle vajadused on täidetud, saab vaikselt sirguda ka laps. Last ei tohi panna number üheks ja joosta iga tema vajaduse järel liigselt, ta ei tahagi seda tegelikult ega taha vastutada ema elu eest. 

Mehega püüdsime ka teadlikult sel aastal teha palju asju koos - nii perena kui vaid meie kahekesi, kui kas minu ema või mõni mehe sõpradest last hoidis. See oli nii vajalik ja mõnus enese laadimise aeg.

Oleme päris palju käinud kõik koos ka autoreisidel või spas või suvel rannas. Mõnus suvi oli!

Mingid tahud on aastal 2022 olnud mu elus vähem välja toodud kui enne. Töö, mis enne mulle väga meeldis, oli nüüd mu elust kadunud. Natuke igatsesin seda. Mulle päriselt meeldis minna esmaspäeviti tööle, hakata rahmeldama ja eelmise nädala (enamasti järjest paremaid) müüke analüüsima. Nüüd tuli mul eneseteostust leida kodunt ja see pole väga kerge. Elu koduse emana ei ole olnud raske, aga ta on rutiinne. Põhimõtteliselt teeme me samu asju iga päev. Sellega seoses olen ma muutunud väga kordahoidvaks. Ma koristan kogu aeg. Olen tähele pannud, et korras ümbrus rahustab mind, segamini asjad teevad rahutuks. See on üks viis, kuidas ma praegu ennast teostan, et hoian oma ümbruse ilusa ja puhta (ja ennast mõistuse juures koos sellega). Meil on õhtuti tavaks, et mees vannitab lapse ja paneb magama, mina aga koristan sel ajal elutoa ära. Kõik lapse asjad kaovad korralikult kokku panduda riiulitele, tuled lähevad maha, küünlad põlema, diivanikate korda... kuni see on jälle väike rahustav paradiis meie jaoks. Peamiselt minu jaoks, sest mees väga taolisi asju ei märka. Siis on mul mõnus õhtul lülituda enda lainele ja hakata tegelema enda asjadega. 

Aga jah, tööalasel teemal on palju rohkem teadmatust kui enne. Nüüd kevadel saabuva lapsega jään taas koju, ehk ei hakkagi tööle vahepeal minema, mis on iseenesest mõlema lapse seisukohast mõnus. Saan neid rahulikult kasvatada ja me ei pea Kauri veel vara lasteaeda panema hakkama. Aga mis saab edasi, kui pisipreili on piisavalt vana? Kuhu lähen tagasi tööle? Kas samasse kohta, olen ma sinna ikka oodatud, oskan ma veel oma tööülesandeid? Sellised mõtted vahepeal käivad peast läbi, aga püüan neid eemale peletada. Tegelikult oleks tobe sellega nii vara oma pead vaevata. Küll kõik selgub, kui aeg on sealmaal. Ja nagunii läheb kõik lõpuks hästi.

Sõpradega sain sel aastal varasemast vähem kokku tänu elumuutusele. Mõni sõber ka kuidagi hajus ise ära. Eks kõigil on oma kiired elud, aga natuke kahju sellest on... See on tähtis tahk elust, mille jaoks tuleb ekstra aega leida, sõprussuhted. Ilma nendeta ikka täisväärtuslikku elu olla ei saa. Sellepärast mehega vastastikku utsitame üksteist, et me kumbki ikka väljas käiks ja suhtleks.

Üldiselt on olnud ikkagi hea aasta. Mul on olnud nii palju aega suvel lapsega ringi kärutada või kasvõi aias veeta, kui me veel aiaga korteris elasime. Laps tekile, kus ta maailma uudistas, mina lugesin raamatuid. Sain nautida nii palju tunde, mille muidu oleksin umbses kontoris/poes veetnud. Ja lugemise koha pealt, ma tõesti lugesin sel aastal päris palju. Ostsin posu raamatuid ja käisin ka regulaarselt kogus. Pidevalt on mul 2-3 raamatut pooleli ning iganädalane Ekspress ka. Sunnin end teadlikult vähem Netflixist mõttetusi vaatama ja telefonis olema ning rohkem lugema, sest see on ajule hea.

Täitsa uus teema mu elus on autokool, millega alustasin nüüd detsembris, kuid liiklusteemasid lugesin palju ka suvel meie aias. See on põnev uus peatükk ja seni on mulle täitsa meeldinud. Võimalus end täitsa uuel moel proovile panna ja üle tüki aja ka mingi asjalikum eesmärk elus peale koduste toimetuste ja niisama lebotamise.

Aga kõike kokku võttes sai mul otsa üks hea aasta. Poole aasta pealt jäin ootama uut beebit ja nüüd kasvatan jälle enda sees elu, mis on midagi üliharilikku ja igapäevast, kuid samas kõige erilisem kogemus maailmas. Kolme kuu pärast saab minust juba kahe lapse ema! See kõlab ikka täitsa uskumatult.

Nüüd on mul aeg anda mõned lubadused ja kirja panna plaanid aasta 2023 jaoks.

Plaanid:

aastal 2023, kui kõik läheb hästi, kolime me linnast välja omaenda ridaelamuboksi. Seal saab olema kaks korrust. Trepp! Ja talveaed! Mees ootab seda väga ja mina keskmiselt, sest ma olen täitsa rahul ka siin üürikas elades ja mul pole siin viga midagi. Aga ruumi saame ikka kõvasti juurde.

Sünnitan ma meile tütrekese. Sünnituseni on praegu kolm kuud ning ma vaikselt olen selle peale jälle mõtlema hakanud. Vaatan trenni ajal positiivsete loomulike sünnituste kogemuslugusid jne. Ma täitsa ootan seda, sest esimene kogemus jättis mulle nii võimsa ja hea mulje. Samuti on ikka täitsa lahe jälle pisikest beebit kantseldada ja rinnal toita.

Lubadused:

aastal 2023 teen endale ära autojuhiload

avame ka pisipreilile kogumishoiuse ja teeme igakuise püsimakse sinna, nagu meil Kauri jaoks on

Samuti teen ma iga kuu ülekandeid omaenda kogumishoiusele ja ostan vaikselt juurde mõned aktsiad aktsiakontole

Solvun vähem

Leian aega sõprussuhete jaoks

Hoian oma meest väga, olen õrn ja tähelepanelik ning püüan olla tema jaoks sama hea partner, nagu tema on iga päev minu jaoks

Käin iga päev jalutamas 

Kui peale sünnitust ning kahe pisikesega pole mahti trenni jaoks, hakkan võimlema koduselt videote järgi

Loen võimalikult palju

Hoian telefonis veedetud aja alla 2 tunni ööpäevas

Toitun samade põhimõtete järgi, mis sel aastal: palju puu- ja juurvilja, pähkleid, kaunvilju, kohupiima; vähe magusat

Nagu näha, saab minust 2023. aastal üks täiesti täiuslik inimene :D Ette on näha suurt muutuste aega, mis puudutab meie pisikest pere, aga ka õnnelikku aega. Tahan aeglaselt ja vaikselt nautida meie kahe väikese lapse kasvamist. Need on väga erilised esimesed kuud ja aastad!