Üheaastane Kaur

Meie pisikene boyo saab homme üheaastaseks! Sellega ongi tema beebiajad möödas ja nüüd on meil kodus hoopis väikelaps.

Kaur kõnnib endiselt palju mööbli najal ringi, aga lahti pole veel lasknud, et iseseisvalt samme teha. Mees vahepeal üritab teda käest võtta, aga mina ütlen kõrvalt, et las ta olla ja hakaku kõndima omas tempos. Sellega pole kiiret mitte kuhugi.

Sõnade poolest on nii, et Kaur ütleb endiselt mõnikord järgi midagi "aitähi" sarnast, kui talle seda öelda. On osanud öelda nii "emme" kui "issi", kuid kummagagi vist ei seosta meid. Tavaliselt ta teeb "eemmemmmemmm", siis kui on näljane. 

Samas sõnadest aru saamist on küll juba täheldada ja see on väga lahe protsess jälgida. Hakkab issi kuhugi minema ja palub Kauril endale tšau-tšau teha, siis Kaur peale väikest mõtlemist tõstab käe ja lehvitab. Küsin mina Kaurilt, kas ta oma uinakujärgset piima tahab, siis hakkab Kaur käsi kokku lööma, "Memmemmemm!" tegema ja piimapulbri asukoha poole riiulil vaatama. Ka "lähme sööma" on tuttav.

Üldse tundub, et ta saab päris paljust aru, rohkem, kui me teame.

Käisime eile Paavli kaltsukast läbi ja leidsime Kaurile kaks õuekombet juurde, sest ühest, mis me ostsime kas kuu või kaks tagasi, on ta juba välja kasvanud. Võtsime talle sealt ka ühe kastiauto, sest oma ainukese autoga, roosa tuletõrjeautoga mängib ta üpris sageli. Kaur oli auto üle rõõmus. Laadisin sinna sisse mõned ta mänguasjad: konn Konna, Kalmaari-Kalmari ning Sipsiku, ja näitasin, kuidas ta neid sõidutada saab. Hakkasin eemale minema, kui Kaur kõlavalt mulle järgi ütles: "Konna!" See natuke ehmatas ja oli päris lahe ka, sest ta ütles seda hoopis teise häälega kui muidu. Võrratu saab olema jälgida, kuidas need sõnad tulema hakkavad.

Päris mitu korda, kui Kaur istub potil, on ta peale minu küsimist, kas ta kakat ei taha teha, teinud sinna ka kaka. Liiga palju kordi, et tegu oleks kokkusattumusega, nii et ilmselt pissi ja kaka sõnadest saab ta ka aru.

Olen võtnud eesmärgiks, et päevastest unedest võiks Kaur väljuda kuiva mähkmega, ja hakanud teda iga kord rangelt enne ja pärast uinakut potile viima. Pärast uinakut viisin alati, aga enne uinakut tavaliselt siis, kui tahtsin mähet vahetada. Nüüd teen seda rangelt iga kord, panen talle uue riidemähkme, millest on hästi aru saada, kas sinna on pissitud, ja seletan juurde, et palun piss potti teha ja kuiva mähkmega magada. Enamasti nii lähebki, mõni üksik kord ta küll potti midagi ei tee ja näha, et viis minutit hiljem mähkmesse on teinud. Aga juhtub ikka.

Jubedalt tahaks mähkmetest täitsa lahti saada ja selle osa oma kulurealt ära kustutada. 

Juba on tunda, et teatud arenguperiood on läbi saamas ja laps otsib rohkem enesekehtestamise võimalusi, hakkab aru saama, et ta on täitsa eraldi isiksus. Viimatistel aegadel on Kauriga olnud lust autos sõita, poes ostelda - mul pole toidupoes kunagi mingeid probleeme, ta on heatujuline väike ostlemiskaaslane, kes suhtleb rõõmsalt müüjate ja teiste järjekorralistega - ja kus iganes ringi käia. Nüüd kuskil nädal aega on talle ilmunud kiljumise komme ja kannatamatus kaubanduskeskuses ringi käies. Täna lasti meid poejärjekorras lahkete vanemate naiste poolt ette, sest üks tegelane kiljus niimoodi. Võib-olla on see hääleaparaadi harjutamine kõne arengu raames, kindlasti on see ka tähelepanu võitmise püüd ja moodus end kuuldavaks teha. Esimene õhtupoolik, kui ta mul kodus aina kiljus, ma läksin närvi. Palusin tal korduvalt lõpetada, aga tema seisis, hoidis toolist kinni, vaatas mind ja kiljus täiest kõrist edasi. Hakkasin mõtlema, mis naabrid selle peale teevad. Natuke kiljusin talle vastu ja andsin pepulaksu ka, aga kumbki tehnika ei töötanud üldse. Pepulaksu pärast oli mul hiljem halb olla ka, sest esiteks sellest polnud abi ja teiseks, mis signaali see lapsele saadab? Nõme tunne oli ka, et olin oma last löönud. Jõudsin otsusele, et enam nii ei taha teha, ja otsisin netist infot, mis teha, kui laps piire proovib. Seal öeldi, et nüüd ongi see piiride kompamise aeg käes ja et see on pigem hea nähtus, sest näitab lapse arengut. Tal on põnev näha, kuidas vanem reageerib. Eks ole minagi Kauri pilgus märganud naeru, kui ta järjekindlalt teeb edasi seda, mida keelatakse. Nagu tahaks öelda, et aga mis sa nüüd teed?

Netis soovitati mitte minna endast välja, mitte tõsta häält ega karjuda (see lisaks kõigele absoluutselt ei tööta), vaid jääda leebelt järjekindlaks. Kasutada mitte keelamise tehnikat, vaid selles vanuses pigem tähelepanu kõrvalejuhtimist muu tegevusega.

Eks tuleb nüüd hakata jah lapsekasvatamisele teadlikumalt lähenema ja ennast harima. Kui Kaur teisel õhtul jälle kiljus, seekord nii minu kui mehe kodus olles, võtsin vanaema kingitud käe otsa käiva nukuhiire ning hiir läks Kauriga juttu puhuma. Kaur unustas kiljumise täitsa ära ning õnnis vaikus oli taastatud.

Aga enamuse osa ajast on meie peatne üheaastane endiselt väga rõõmus ja asjalik poiss, kes oma võrratu energiaga meid iga päev rõõmustab. Ma tunnen tema vastu sellist hellust ja armastust ning ta kuuleb küll mitukümmend korda päevas, kui kallis ta emmele on.

Praegu viis issi lapse esimest päris juukselõikust saama ning saatis ka kaubanduskeskusest pilte, kuidas tegelinski seal askeldab:

Oi mis viks ja viisakas sile poiss