Öösel on restoran suletud

Teises toas jäädi norinal kohe spatti, mees läks juba tunnike tagasi parima sõbraga meesteõhtut veetma ja soovis lahkudes meile rahulikku õhtut.

"Eii!" hüüdis Kaur kõlavalt ning mees vaatas mulle kaastundlikult otsa. Või siis nii...

Arvan, et teen endale mõned maitsvad võileivad ja kakao ja hakkan Marili GO3 lehelt viimast "Tantsud tähtedega" osa vaatama. Jei! Emmeaeg. Tuba ka läigib, küünlad põlevad ja jõulutuled põlevad mahedalt. Küll on hygge olla.

Kaur on nüüd esimesed kaks ööd oma noorest elust veetnud nii, et ei saa öö läbi mitte tilkagi süüa. Saab vett ja lutti, aga piima enam mitte, minu nõudmisel. Esimene öö ta ikka päris kurtis ja kolis juba poole öö pealt meie voodisse, et ta kuidagi tasa saada. Seal kurtis, naksus ja nahises suurema osa ööst, nii et palju und ei saanud me keegi. Aga alla ka ei andnud ega piima soojendama läinud. Eile öösel ta ärkas juba vähem, aga üks hetk öösel tegi siiski piisavalt kära, et jälle meie vahele uinuma saada. Ma saan aru, et see on hädaabinõu, kui ta muidu rahulikuks ei jää, aga mulle pikemas perspektiivis ei sobi, et ta meie vahel tudub. Peamiselt sel isekal põhjusel, et ma tahaks hommikul esimese asjana mehe tulikuuma kaissu ronida ja mõnusasti kudrutada, aga kui üks väike tegelinski on ees, siis ma seda ei saa. Hoopis mulle hakatakse näppe silma toppima, juustest tirima ning öeldakse mulle "kaka".

Muidugi on sel ka armsad küljed, näiteks ta kuriseb ja pläriseb hommikuti mahedasti ning ka kolmekesi saab voodis nurruda ja last hüpitada. Ja öösel, kui ma ärkan ja oma padja kõrval ta pisikesi käekesi näen, käib nunnundushoog läbi küll, et pisikäeeed! Oh sa mu väike nukuke. Kuid üldiselt mulle aitab ning tegin mehele ettepaneku, et tema võib täna diivanil magada, kõrvatropid kõrvas, ja mina võimlen Kauriga ning vaatan, et ta öösel oma voodisse jääks. Igasugu öiste jonnidega on mõnes mõttes üksi isegi lihtsam tegeleda, sest tead, et oled ainult sina ja sinu teguviis jääb peale. Muidu ikka kiikan teise silmaga, mis mees voodis teeb, või kui peaksin kolmandat korda järjest ise üksi tõusma, olen juba pahane...või kui hoopis mees kolmandat korda järjest last plutitab, on mul voodis piinlik, et sooja teki alla jään ega end appi ei venita :D

Igatahes küll me lapse taas oma voodisse saame ning kui ta juba teiseks ööks märgatavalt vaiksemalt magas, siis võib eeldada, et öisest toitmisest ülesaamine läheb väga kiiresti.

*

Kauril on iga päev mõni väike edasiminek, mis mu emasüdamele palju rõõmu teeb. Ta on hakanud mulle patsu andma, st paneb oma käe tavaliselt vankris kärutades üles ning on väga rõõmus, kui talle patsu annan. 

Täna poejärjekorras mu taga olev mees vaatas Kauri ja Kaur siis tõstis talle nagu tervituseks käe, endal natuke ebalev nägu peas. Mina jälle uhke ja kohe kodus mehele rääkima, et laps juba oskab tervituseks viibata. No lahedad on sellised pisikesed asjad!

Või kui ta üritab minu aevastamist järgi teha. Ma aevastan üpris sageli ning viimasel ajal kostab Kaurilt seejärel täpselt sarnast häälitsust. Noh, tema ei tea, tema ülesanne on ju praegu kõike matkides elama õppida, kust ta peab teadma, mis on vajalik ja mis niisama kehaline häälitsus :D 

Samuti üritab ta loomahäältest koera haukumist järgi teha. Tal on beebiraamat loomade piltidega, mida iga päev vaatame ja loomi nimetame ning nende hääli järgi teeme. Kaur üritab iga kord koera haukumist järgi teha ja miskipärast ainult seda. On südamelähedane.

Iga päev üks kord kuulame temaga ka A-rühma legendaarset räppi "Legendaarne", ja peale esimesi ebalevaid kordi, kui laps lihtsalt mind vahtis, on ta hakanud kaasa tantsima. See on niiii armas! Plaksutab käsi ja vehib nendega, naerab, ning kui juhtub samal ajal seisma, siis nõtkutab põlvi. No küll on vahva.

Üldse on ta meil selline rõõmupall ja jube hea energiaga väike poiss, et mul suur õnn tema emme olla.