Luksusjõulud

Jõulude ajal olime minu pere juures Puhjas. Mängisime lauamänge, sõime (nautisin üle kõige hapukapsast ja ka norivorstid olid head) ning kõik nunnutasid Kauri. Kaur käis nagu staar sülest sülle ning söömingu ajal olid kõigi pilgud tema kahvliharjutuste peal. Ta sõi suurema küsimiseta sülti, peedi-küüslaugusalatit ja verivorsti. 

Siis oli meil aeg minna oma hotelli Tartusse, sest ema juurde nii suur hulk rahvast ööbima ei mahu. Kauri tõttu pidime minema hakkama juba üpris vara, sest ta uneaeg pressis halastamatult peale. Panime ta küll üle tunni hiljem magama kui tavaliselt, aga lõputult seda kummi venitada ei saanud, eriti kui selja taga oli uusi muljeid ja palju inimesi täis päev.

Hotellis meie tuba ei olnud vanniga, kuid mees pani natuke raha juurde (mina maksin muidu toa) ja küsis meile siiski vanniga varianti. Me mõlemad armastame nii väga vannis loksumist, aga kodus meil selle võimalust pole. Hotell tuli üpris krõbeda hinnaga kokku, aga pühadeajal Tartus nii need asjad ongi. Ja tore oli endale midagi mõnusat lubada. Tuba, kuhu meid siis juhatati, oli lihtsalt hiiglaslik ja nii ilus! Selle parameetrid võtsid mu hingetuks. Täpselt nii ma tahaks kogu aeg ööbida. Seal oli nii palju variante, kuhu panna lapse voodi, et me isegi mõtlesime natuke aega. Lõpuks jäi peale mehe variant, et lapse voodi akna alla ja suured lopsakad kardinad sinna varjuks ümber, et tal oleks pimedam ja vaiksem, sellal kui meie saame juttu ajada ja telekat vaadata ja vannis käia. Nii et see tuba tasus lisaks vannitoavõimalustele väga ära ka oma suuruse poolest - teine tuba, mida muidu plaanisime võtta, oli palju väiksem.

Ma muudkui kujutasin ette, kuidas ma elaksin seal paar nädalat (või pikemalt). Oli mitu lauda, kus ääres saaks tööd teha või lugeda, olid suured maast laeni aknad ja hiigelvoodi.

Mees pani lapse voodisse ja mina läksin vanni nautima. Olin oma perelt varajaseks sünnipäevakingituseks saanud hulga Joiki nahahooldustooteid ning läksin esimesi neist juba lahti pakkima ja katsetama. Istusin vahu sisse, šokolaadi ja roosa savi mask näos, õppisin autokooli materjale ja lugesin raamatut. Vot see on alles elu. Ma olen oma ööbimiskohtade ja hotellitubade suhtes päris pirtsakas, aga pole midagi öelda, mul on lihtne maitse, nagu ütles Oscar Wilde - ma eelistan vaid parimat. Andke mulle lihtsalt luksuslik suur vanniga hotellituba ette ning ma olen igati rahul :D

Olin ainult tunnikese saanud vannis loksuda, kui Kaur ärkas. Kuulasin natuke aega, kuidas ta nuttis, kuid peale veerandit tundi sain aru, et issi seekord temast üksi jagu ei saa, ajasin end vannist üles, kuivatasin ära ning läksin appi. Mind nähes jäi Kaur kohe vait. Ilmselt segas teda kas võõras koht või palju päevamuljeid, arvatavasti ka issi energia läks aina närvilisemaks, kui laps aina nuttis. Minu ilmumisega energia kohe muutus, panin lapse tagasi voodisse ning mees läks ise nautima. Lubasin teisel hommikul uuesti vannirituaalidega jätkata, sest õhtul oli poolikuks jäänud.

"Poolikuks?" ajas mees silmad suured. "Sa olid vähemalt tunni ära!"

"Oleksin tunni veel olnud. Mul oli nii mõnus seal!"

Hommikusöök, mis on järjekordne asi, mida ma väga hotellide juures armastan, oli suurepärane. Eelmine aasta, kui ööbisime jõulude ajal samas hotellis (kõige mõistlikum hinna-kvaliteedi suhe nähtavasti), olid hommikusöögiga mõned agad, nagu et ma pannkooki ei saanud või mees peekonit, aga seekord oli kõik küll tip-top, värske, külluslik ja maitsev. Kaur istus toolis ja muudkui vohmis sisse, mis talle ette anti. Ta oli nagu põhjatu auk. Tark laps, teab, et hommikusöögibuffees peab sööma, palju sisse mahub. Pani putru, võileibu, puuviljasalatit, juustu, tomatit, omletti... Ja kui keegi naabritest lahkus lauast või teenindaja tühje nõusid koristas, lehvitas neile innukalt.

Pärast toas, kui asju kokku pakkisime, pani Kaur oma kausikese, tassi, kahvli ja lusika kõik põrandal olnud vetsupoti sisse, istus ise seal uhke näoga kõrval ja ütles: "Aitäh!"