Head uut aastat!

Head uut aastat sulle, kes sa seda loed! 

Meie vana aasta läks ära üpris vaikselt ja koduselt. Mul on vana-aastaõhtul ka sünnipäev, mis iseenesest möödus päris mõnusalt. Kallis tegi mulle hommikul kooki, sõime selle ära ja läksime natukeseks tühjale platsile tiirutama. Ta oli mulle nii rahulik ja hea õpetaja, ainult vahepeal ütles megaõpetajaliku hääletooniga: "Hoiame nüüd ikka oma sõiduritta!" See meeldis mulle :D

Siis pandi mind maha trenni. Vihtusin päris korralikult kõndida ning käisin korraks ka kohvikust läbi. Helistas ka üks vana sõbranna, kes vahepeal päris ära kaob. Tal oli uudiseid, nimelt ta leidis sel aastal endale mehe ja on juba neljandat kuud lapseootel. See oli küll armas uudis, ta tundus ka väga rahul oma elukesega.

Üldse oli tore kuulda mõnedest vanadest sõpradest. Sünnipäev on selline huvitav päev, mis võib mõjuda nii traagiliselt kui ülevalt. Näiteks kui mõni inimene helistamise asemel saadab lühikese sõnumi või, veel hullem, Whatsappi sõnumi. Või kui keegi üldse ühendust ei võta, kellest sa lootsid kuulda. Samas ei tohiks oma õnnelikkust teiste õlule panna, aga sel päeval on kuidagi erilisuse koorem peal, mida vahel tundub raske saavutada.
Ja on ju mitu korda juhtunud, et olen isegi mõne väga lähedase sõbra sünnipäeva ära unustanud, tavaliselt siis, kui tööl alustasin parajasti uue poe juhatamisega ja aju oli lihtsalt muid teemasid liiga täis. Nii et mina küll pole keegi esimest kivi viskama.

Igatahes seekordne sünnipäev läks täitsa meeleolukalt. Õhtul enne Kauri uneaega tegime jalutuskäigu ja põletasime väljas säraküünlaid. Siis läks lapsiin tuttu, meie tegime elamise korda ja istusime teleka ette netist midagi naljakat vaatama, puslet panema ja alkovaba šampust rüüpama. See oli nii õudse maitsega ja pani mu kõhu end kohe gaasilise õhupallina tundma, et ma ei suutnud isegi üht pokaali ära juua. Põhimõtteliselt terve pudel läks pärast kraanist alla. Need alkovabad joogid on suhteliselt õudsed kõik, targem on siis pruukida parem mingit mahla või midagi säärast. Mina enam ühtegi neist lähiajal näha ei taha.

Oli selline vaikne kodune õhtu suht. Kirjutasin veel paberile ka oma aasta kokkuvõtte ja uue aasta plaanid, kusjuures aasta kokkuvõttega seoses meenus nii palju lahedaid ettevõtmisi ja seiku, mis olid juhtunud. Tasub alati teha taolist kokkuvõtet! Mul oli ikka nii hea aasta.

Keskööl läksime korraks alla tänavale rakette vaatama ja säraküünlaid põletama, aga tulime üsna kohe tagasi üles, sest ei tahtnud Kauri kauaks üksi jätta. Eks jälle natuke põnevamaid aastavahetusi saame hakata veetma, kui lapsed natuke vanemad on. Praegu tuleb lihtsalt leppida, et on natuke igavam mõni aspekt...

 

Aasta eelviimasel päeval oli mul ka sõidutund, mis läks hoopis paremini kui esimene oli läinud. Esiteks sain aru, et olin totaalselt üle mõelnud: õpetaja isegi ei mäletanud mind, arvas, et olen üks noortest, sest mainis isa-emaga sõiduharjutamist, ja palus mul meelde tuletada progressi eelmisel tunnil. Siis heitis korraga pilgu mu kõhule - olin jope juba eest lahti teinud - ja küsis: "Oot, ega sina see rase polnud?"

"Olin küll mina," naersin ma.

Siis ta ütles, et oli oma abikaasaga asju arutanud ja naine ka arvas, et mul oleks suureneva kõhu pärast mõistlik võimalikult ruttu võimalikult palju sõidutunde vöö alla saada. Et jaanuaris maksimaalselt panna. Selline täie tambiga panemine on muide hea taktika küll, et enesekindlus ülal hoida ja oskusi vahepeal mitte kaotada, olen ma kuulnud. Aga ma ise lapsele ohtu vms küll ei karda ja olen seda korduvalt õpetajale ka öelnud. Aga tema pelgab. No okei siis.

Igatahes viis ta mind tühjale platsile, kus reaalselt tund aega tiirutasime, nagu oleksingi soovitanud. Sain harjutada järjest paigalt võtmist, pidurdamist, pööramist, käikude vahetamist, ilma et oleks olnud liikluse survet peal. Vahetevahel läks mõni jalakäija lähedalt mööda, keda sai siis üle lasta. Mõtlesin, et mul endal ka vabam olla, kui natuke juttu ajan, ja hakkasin sõiduõpetajaga lobisema, mille peale ta mulle suht oma eluloo rääkis, sellal kui mina roolisin. Õhkkond läks kohe palju vabamaks ja ma tundsingi end mugavamalt. Ta ütles ka, et ma roolin jube imelikult, lasi mul järjest ja järjest seisvas autos lihtsalt rooli pöörata, aga ma ei saanudki selgeks, mismoodi ta tahaks, et ma teeksin, sest sõidu ajal ütles jälle ja jälle, et ikka panen käed rooli keerates valesti.

"Äkki inimestel on lihtsalt erinev sõidustiil," ütlesin.

"Ei! Teistmoodi on ohtlik, tuleb õigesti õppida. Me õpetame siin autokooli, mitte masohhismi."

(Teine päev vaatasin, kuidas mees juhtis, ja ta hoidis käsi täiesti valesti selle teooria järgi. Ilmselt päriselus kõik teevad nii, kuidas neile mugavam on. Muidugi oleks tobe eksamil sellise asja eest miinuspunkti saada...)

Igatahes ma vaatasin, et jumala muhe vana seekord, jättis kardinaalselt teise mulje mulle nüüd. Kui aeg hakkas otsa saama, küsis ta, kas tahan läbi linna ise tagasi sõita. Tean, et ta küsib kõikidelt oma õpilastelt seda juba peale esimest tundi, ja enamik tahab ja on pärast rõõmsad, et seda tegid.

Aga kõhklesin, sest ma kartsin. "Kas sa arvad, et see on reaalselt hea mõte?" küsisin.

"Ma küsin sinult! See on sinu otsus."

Tuletasin meelde motot, et elus ei tohi mitte kunagi mitte midagi karta, ja ütlesin, et okei, davai. Tal on ju oma pedaalid olemas, nii et see pole kuigi ohtlik. Ja mul on praegu liiklushirm peal ning saaksin sellest blokist nüüd üle. Ja kui mitte täna, siis millal? Järgmine kord seisaksin täpselt sama küsimuse ees.

Hakkasime läbi tipptunni ristmike minema ning õpetaja kõrvalt ikka päris palju ise pidurdas, andis gaasi ja aitas käike vahetada, kui mina piisavalt kiire polnud. Aga mul tuli kohe selline adrekas sisse! Lahe oli. Olin insta rahul, et olin julgenud. Naljakas oli, et linnas tundus 49ga sõites aeglane venimine, kui platsil oli 13ga sõites tunne, et tahaks aeglustada. Kõik sõltub taustsüsteemist! Kui kõrval autod kiiremini panevad, siis tahaks ise ka.

Ja kogu aja õpetaja küsis, kas näen kaugelt foorituld, mis märke ma näen, mis miski tähendab, ja andis pidevalt väikesi näpunäiteid. Väga kasulik oli ja õppisin selle paarikümne minutiga agressiivselt palju. Panime pea terve jaanuari sõidutunde täis, kaks korda nädalas, mis teeb nädalas neli tundi. Pean vaatama, et mu rahakott ka sellele tempole vastu peab :D

Koju läksin suure naeratusega ning aitasin mehel ette valmistada lauda meie lauamänguõhtu jaoks sõpradega. Väga lahe oli, see oli nagu eel-aastavahetus. Mängisime mingit mängu "Salajane Hitler", mille üks neist kaasa oli toonud, mis mulle igatahes väga meeldis. Kaur oli väga seltskondlik, ja läks seitsme paiku magama ja magas kogu lärmist jälle läbi. Juhhuu!