Meil oli väga sulnis nädalavahetus. Reedel jõudis siia minu ema, mis tähendas, et meie mehega saime kinno "Avatari" teist osa vaatama minna, mida olime juba kuu aega teha tahtnud. Oli tõeliselt massiivne film oma ülekolmetunnise pikkusega. Mina käisin vahepeal jalgu sirutamas, sest raske oleks olnud ühe ja sama koha peal istuda kolm tundi järjest. Aga täitsa kannatas vaadata, meile pigem meeldis.
Laupäeval pidi toimuma perepildistamine, aga mingil mitte mulle endale ka teadaoleval põhjusel tabasid mind enne kodus pisarad ja seega olid mu silmad ja nägu punased ning ma ei tahtnud enam pildi peale minna. Noh, ma polnud üldse sellest ideest kunagi vaimustatud, ma pole kunagi lasknud end fotograafi juures niimoodi pildistada ja veidi pelgasin kogu seda protsessi. Esiteks pole ma üldse fotogeeniline, ja mul polnud midagi selga panna ja meiki ei jõudnud teha enne, kui käes aeg minna, ja juuksed ei jõudnud enne ära kuivada...ilmselt ise saboteerisin ennast, et ei saakski minna.
Kohapeal tundus emal, mehel ja Kauril igatahes väga lõbus olevat ja siis juba oleksin soovinud ka ühineda, aga selle punase näoga polnud mul seal midagi teha. Nii et saime perepilte ilma emmeta. Mees oleks oma vanimat poega ka kaasa tahtnud, aga tema keeldus juba varem, sest ei salli samamoodi pildistamist.
Kella kahe paiku aga pakkisime juba asjad kokku, ema utsitas meid Haapsalu poole juba sõitma hakkama. Ta oligi tahtnud juba ammu tulla ja meile meie esimene lapsevaba öö anda. Ma olin ka seda juba väga oodanud, mees pani meile Haapsalus vanniga toa kinni, mis kõlas väga mõnusalt. Ja ilma lapseta rahulikult magada...hommikul pikalt lebotada...kõlab ju hästi küll.
Tuba oli meil ühes külalistemajas täitsa linnuse kõrval, kus allkorrusel pubi ja üleval kolm tuba ööbimiseks. Esiteks sisse astudes ei tundunud tuba nii väga muljetavaldav: seal oli hämar ja külm ning tekke suures voodis ainult üks. Ma armastan oma meest väga, aga ma ei saaks iial magada temaga ühe teki all. Kuidas inimesed seda ette kujutavad? Kellelgi poleks niimoodi mugav. Sa ei saaks isegi rahulikult oma voodipoolel magada, sest tekki lihtsalt ei jätkuks. Hea, et veel ainult üks padi polnud, jagamiseks.
Aga vannituba oli väga ilus ja suur. Toas panime kütte sisse, keerasime lampidelt katted maha ja saime niimoodi natuke rohkem lugemisvalgust, alt küsisime lisateki ning läksime linna peale jalutama. Käisime ühes kohas pitsat söömas, kus oli vaatamata hooajavälisusele ja külmale ilmale päris palju inimesi, mis on alati hea näitaja. Seal pakuti kolme mõõtu pitsasid. Ma võtsin kõige väiksema, mille diameeter oli vist 20cm, ja see oli täiuslik. Just nii palju, et kõht saaks mõnusalt täis. Kellelgi pole tegelikult kunagi vaja korraga rohkem pitsat, sellest suurem kogus läheb alati hoopis karbiga kaasa.
Maitsev oli ka, minu oma peal oli lisaks rohkele juustule brokolit, kappareid ja päikesekuivatatud tomatit.
Siis läksime autoga sõitma - mina läksin. Haapsalu tundus selleks idekas paik, sest vaikne, ja last ka polnud tagaistmel, sest tema lõbutses ju kodus vanaemaga. Haapsalu on tõesti sõidu harjutamiseks väga hea koht. Liiklust oli minimaalselt ja linnas, eriti vanalinna osas, väga väike kiirus lubatud. Läksime sõitsime natuke maanteel ka, aga laupäeval oli tihe udu ja ma ei tahtnud üldse kiiresti sõita. Mees kõrvalt aina kordas: "Anna gaasi. Anna gaasi. Mida me tigutame?"
Aga ma reaalselt ei tahtnud gaasi anda :D Pimedus ja udu tegid oma töö. Siis jõudsime 70 alalt 50 alale ja mul oligi juhuslikult 50 sees. Ütlesin mehele võidukalt: "Ahaa, praegu sa ei saa midagi öelda!"
"Noh... sa sõidad joone peal," ütles ta.
Peale sõitu läksime jalutasime natuke linnusepargis ja läksime oma tuppa vanni, mis meid tegelikult kõige rohkem tõmbas nagunii. Seal külalistemajas oli hästi huvitav lahendus hommikusöögiga, mis tegelikult oli päris mõistlik, arvestades, et seal oligi ainult 3 tuba ehk umbes 6 külalist. Ei oleks mõistlik neile vaid hakata sooja hommikusööki pakkuma. Seega oli nende lahenduseks üleval korrusel külmkapp ja kaetud laud, kuhu siis hommikul söök toodi ja end ise teenindada sai. Kui oleks suvi olnud, siis sealtsamast avanes uks ka ilusa vaatega suurele rõdule ja lugu oleks eriti ilus olnud. Me rõdu jätsime seekord vahele ja einestasime hommikul enda toas. Aga kohvi ja tee tegemiseks vajalikud atribuudid ning mahl olid juba õhtul olemas ning meie igatahes kasutasime võimalust, et juba õhtul endale jooke teha. Miks mitte, onju. Väga mõnus oli võtta kohvi, teed ja mahla ning oma tuppa tšillima minna.
Vann oli lihtsalt luksuslik. Süütasin palju küünlaid ja lugesin ühe oma krimka lõpuni. Uni tuli juba kell 11 peale ning mina vajusin kohe ära. Hommikul, kui mees ütles, et kell on pool 9, ei uskunud ma teda algul. Me ei saa kunagi ärgata pool 9. Nüüd saime ja nii puhanud tunne oli. Läksime teenindasime end hommikusöögibuffees, kuhu oli valikut kõvasti juurde tulnud, külmkapp oli täis võileivamaterjali, isetehtud jogurtitopse marjadega, millele sai müslit juurde panna, kohukesi, mahla, piima jne. Mees tundis vaid munast puudust, aga jah, seda vast ei ole taolise korralduse puhul kerge saavutada. Igatahes mõistlik lahendus neil. Vaatasime Simpsoneid oma ööriietes ja mugisime mõnusat hommikusööki. Siis läksin jälle vanni lugema ja tegime varajase lahkumise, sest ema oli vaja Tallinnas bussi peale lasta. Natuke valesti hindasime oma sõiduks kuluvat aega pluss pool teed sõitsin mina, nii et me päris õigeks ajaks Tallinna ei jõudnudki ja ema pidi uue pileti ostma :D Võib-olla, kui mees oleks terve tee ise sõitnud, oleks me hädavaevu jõudnud, sest Haapsalust välja sõites ma küll tigutasin jaa. Olime plaaninud maanteel kohe ümber vahetada, aga tee oli nii ilus sile, ilm absoluutselt täiuslik (udu oli kadunud) ja liiklust minimaalselt, et me seda ei teinudki. Nii mõnus oli sõita. Seekord sõitsin siis igal pool lausa piirkiirusega ja vahepeal, kui kiirus vajuma kippus, tuletas mees seda jälle meelde. Paar kilti panin üle 90 isegi, kui oli 90 ala :D Väga mõnus oli sõita ja taaskord täiuslik tee. See oli kõige kiirem kiirus, mis mul on õnnestunud elus sisse võtta ja noh, hea nähtavusega ja sirgel tühjal teel oli hea tunne küll. Vot siis kui peale sellist 90 ala tuleb 70 või 50 ala, siis on ka endal kohe maru aeglane tunne ja imelik, kuigi linnas 50 tunduks kiire. Poole tee peal vahetasime siis ümber ja mees läks ise rooli, mis oli ka hea, sest hakkas tulema 110 alasid, kus mina poleks tohtinud ikkagi üle 90 sõita, aga tema sai. Mul oli nii hea tuju ja need kaks päeva tundusid mulle palju rohkem sõidupraktikat ja oskusi olevat andnud kui üks tavaline sõidutopelttund kunagi oli.
Linnas saime veel emaga juttu puhuda enne tema uut bussi. Neil oli kõik Kauriga väga hästi olnud. Kaur oli pmst parema käitumisega, kui ta meil on :D Jäi iga kord ilusti magama, tegi hommikuuinaku, väljas jalutades ei kiskunud oma kindaid ära ega midagi... Vanaemal vanaema oskused.
Aga kuigi nii tore oli lapsevaba päev ja öö veeta ja teeks seda esimesel võimalusel uuesti, siis ei saa salata, et väike igatsus tuli ka juba laupäeva õhtul peale. Meie boyo!
Õhtul käisime veel väikese Sofia esimesel sünnipäeval ühel jube ilusal mängumaal. Kaur lustis täiega pallimeres ja käputas mööda saali ringi. Ronis muuseas ka mängumajas trepist ise üles, meie mehega tema iga sammu turvamas. Vahvalt sikutas ja venitas end üles. Ta uneaeg sai juba üle, aga maiasmokk emme ei tahtnud veel lahkuda enne tordi lahtilõikamist. Kui see juhtus, tegime kiirelt mehega ühe tüki pooleks (Kaur ei saanud mõhkugi) ja pistsime oma kapsaslapsega ajama, et ta enne suuremat nuttu ruttu põhku saada.
Igatahes niiii hea nädalavahetus oli, juhhei!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar