Kuninganna

Viskasin just ära mehelt oma sünnipäevaks saadud kimbu, mis pidas vastu hämmastavad seitseteist päeva, ja noppisin sealt seest välja hõbedase värviga üle lastud kõrsi, mis tunduvad kauem vastu pidavat. Siis mainisin mehele, et umbes neil päevil kaks aastat tagasi me kohtusime esimest korda. Oli nädalake enne meie koos olema hakkamist, mille tähtpäev on 25. jaanuar.

Selle peale tuli mehe asemel õhtul uksest sisse kõigepealt roosikimp ja kommikarbike ja alles siis mees ise. Nii kaunid roosid on! Ja mul lihtsalt kogu aeg midagi vaasis, üks kuninganna olen :D

Mees sai rooside eest suured musid ja kommide kohta meeldetuletuse, et neid ei tohi mulle tuua. "Aga see on tume šokolaad," ütles mees kaitsvalt.

Hihhi, meie tähtpäevi vaadates on kogu aeg naljakas mõelda, kui kaugel me nüüd juba omadega oleme. Kaks aastat tagasi alles kohtusime ja nüüd põtkib mu kõhus juba meie teine laps!

Kaurikesel olen märganud nüüd jonnihoogusid ja vihastamist mingite asjade peale. Ta püüab, kui talle raamatut ette lugeda, seda kohe edasi sirvida, nii et ma ei saa ühtegi lehte korralikult lugeda. Hoidsin raamatut temast kaugemal, mille peale ta nii närvi läks, et lõi oma lauakese mänguasjadest täitsa tühjaks. Rääkisin mehele ka, et Kauru näitab iseloomu.

"Seda ta saab küll sinult," ütles mees - meil on muidu püsinali, et kõik Kauri head omadused on minult, aga kui ta ei maga või nutab, siis on "mehe poeg".

Sellele märkusele ma vastu vaielda ei saanud, sest kui Kaur peaks osutuma kergesti närvi minevaks või tujukaks, siis need omadused on kahtlemata pärit minult :D

Ta seisab nüüd natuke aega ka üksi, ilma toeta. Küll hästi natuke veel, enne kui ümber kukub. Iseseisvalt kõndimisest veel märke pole. On olnud natuke tööd endaga, lasta tal rahulikult omas tempos areneda. Ikka tahaks, et oma laps kõik need verstapostid esimesena saavutaks, aga alati ei lähe nii. Tuleb lasta tal olla täpselt nii, nagu ta on. Hiljem pole enam mingit vahet, kes millal kõndima hakkas, aga jah, selles hetkes, kui ta hakkas kümnekuuselt tugede najal kõndima, ei arvanud, et aasta ja ühekuuselt ta veel ise ringi ei lase. Aga ju ta vajab siis tuge ja kindlust siin elus :D

Muidu vahepeal kordab ta mingeid sõnu järgi, ühe korra, ja siis mitte iial enam. Poti peal. "Kas teed pissi?" 

"Pissi," kordas Kaur täiesti selgelt, ja siis vaatamata minu püüetele enam kunagi mitte. 

Eile lasin talle eesti lastelaule ja ta tantsis natuke aega püsti ilma toeta. Ja üritas nipsutada nagu mina. Kodulaulu ajal läks mul silm natuke märjaks, et ta nii armsasti tantsis ja meil on armas kodu ja kõik on nii heaaaaaa...