Harjutan, harjutan

Kallul on täna sünnipäev! Kinkisin talle suure valge šokolaadi, päriskingi, tai massaaži kinkeka, saatsin ära juba eelmine nädal, juhuks kui ta tahab endale varakult massaaži bronnida. Seal salongis olen ise ka varem käinud ja mulle seal meeldis, lisaks oli neil ülihea klienditeenindus: kirjutasin, et sooviksin kinkekat osta, millele nad vastasid viie minuti jooksul valmistehtud arvega manuses. Tasusin selle ära ja maksest kolm minutit edasi tuli mulle juba kinkekas meilile.

Võtke eeskuju, kõik teised ärid:D

Oi mul on meeles, kuidas kaks aastat tagasi mehe sünnipäeval veetsime lihtsalt terve õhtu diivanil kaisutades. Me esimesed kuud kogu aeg lihtsalt kaisutasime diivanil ja nautisime üksteise lähedust. Muidugi see dünaamika on natuke muutunud, kuna tegemised vajavad tegemist, aga väga füüsilisi puudutusi hindavad oleme me siiamaani. Või vähemalt mina olen ja tema pakub seda mulle. 

Ka Kaur on alati kleepekana issi küljes ja mees kodus olles vaevu midagi toimetada saab, ilma et kellegi anuvad käed tal pükstest hoiaksid ja kurtmine teada annaks, et sülle on ju vaja! Mehe vanem poeg armastab ka väga teda kallistada, ilmselt on asi lihtsalt mehes. Ütlen alati, et tema on meie pere lemmik.

Eile käisin selle nädala ainsas sõidutunnis. Tegime ringristmikke, mis on suht õudsed kohad. Muudkui lähenesime samale suurele ringristmikule eri sissesõitudest ja sõitsime eri kohtades välja, kusjuures ma pidin märke vaatama ja õige rea valima. Kui ühega lõpetasime, sõitsime teise ristmiku juurde. Tipptunnil ringristmikul sõita on ikka paras närvide mäng. Ootasin ühes sissesõidus ja muudkui ootasin, millal sisse saaks sõita, sest ringilt muudkui lähenes busse, aga kõik bussid keerasid natuke enne mind ära ja ringile sissesõit oli mulle tegelikult vaba. Õpetaja ka ei öelnud midagi, tiksus ja ootas, millal ma aru saan, et bussid näitavad suunatuld ka ja jah, minu tee on vaba. Ma ise ei saanudki :D

Koduseks ülesandeks sain parkimist harjutada. Jalutasin tagasi koju, kus mees oli üpris tujutu, sest Kaur oli viril. "Ma ei saa vahel aru, kuidas sa seda teed," ütles ta mulle lapsekasvatamise kohta. Eks jah, eile oli ta tõesti viril ning vahepeal olen ka ise päris närviline. Nüüd on vaikselt jäänud alles vaid üks päevauinak, hommikust Kaur enam ei taha magada. Iga hommik siiski pakun, et kui tahad, võid teha, aga ta vaid jääb voodisse lobisema ja kaisukaru ning valge müra jänest voodist välja loopima. On välja kasvanud ja pole tema süü, et hommikul enam und ei tule. Peale kümmet minutit siis toon ta ettetuppa mängima. Sellisel juhul oleks kena, kui ta teeks ilusa kahetunnise lõuna. Puhkaks ise välja ja emme ka. Paraku teeb ta pigem tunnised lõunauinakud. Sellest on vähe nii talle kui mulle, aga no kauem ta ei maga. Näen, et laps on väsinud ja viril, aga kuidagi magama suruda ju ei saa, kui ta rohkem ei jää.

Kui ta sellisel päeval ärkab mul juba kell kaks lõunaunest, juba eos nuttes, siis katkun ka endal juukseid peast. Et miks nii vara? Mida ma sinuga veel viis tundi peale hakkan enne õhtuund? Arvestades, et ma tema ärkveloleku ajal ei ole arvuti taga ega vaata telekat, vaid püüan talle anda päris kogemusi, olla tema jaoks olemas ja mängida koos. Päris intensiivne mõte tundub viit järjestikust tundi sisustada, eriti kui juhtub olema päev, mil mehel mõni toimetus ees ja ta tuleb ise ka alles seitsmeks.

Eile õhtul issi ja emme õnneks tuli virilal Kauril siiski peagi kätte vanni- ja ööuneaeg. Mees keeras diivanile kosutavale uinakule ka ise ja mina hakkasin liiklusmärke üle õppima ja harjutusteste tegema. Juhtus olema selline variant, kus mitu vastusevarianti võivad olla õiged. Päris teooriaeksamil enam nii pole, nüüd võib seal ainult üks õige olla, mis on kahtlemata inimlikum ja teeb kõik palju lihtsamaks. Mitme variandiga annab ikka pureda ja mul tuli päris palju valesid vastuseid. Samas saab nii teema eriti hästi selgeks, sest sa lihtsalt pead seda kõike lõpuks hästi mõistma. Kinnistamise mõttes on sellised harjutustestid head.

Test tehtud ja pea juba paks, mõtlesin, et õieti võiks ju trenni minna. Mu spordiklubi on lausa 23ni lahti, nii et nägin, et jõuab küll. Mees vaatas mind suurte silmadega ja küsis, kas mina olengi supernaine. Aga mul oli pea töötamisega seoses kehasse energia tagasi tulnud ja tahtsin end liigutada jah. Niisiis oli mul eriti produktiivne õhtu koos sõidutunni, teooria õppimise ja veel trenniga. Pärast oli eriti saavutaja tunne. Maandusin koju tagasi kolmveerand üksteist, tegin mõned maitsvad võikud ja hakkasin telekast jama vaatama, et aju ka puhata saaks.